Suurem Eesti. Toomas Hendrik Ilves
struktuurset muutmist. 2008. aastal on sellest mõttest ja murest saanud möödapääsmatus ja ellujäämisküsimus. Meil tuleb seada täiesti uude perspektiivi Eesti senine eelarvepoliitika. Kiiresti arenevale sisenõudlusele ehitatud süsteem ei kõlba paraku olukorras, kus tarbimise kasv seiskub. Õnneks on valitsus ja parlament adumas olukorra tõsidust. Aluseta optimismi on jäänud tublisti vähemaks. Samuti kõlavad häda ja kaose kuulutamise kõrval ka üleskutsed vajalikele muutustele poliitikas.
Taas räägitakse kindlal häälel eurotsooniga liitumisest. Eesti vajab eesmärki. Euro on meie järgmine eesmärk. See teadvustab meile Eesti valikuid ja aitab ära hoida rängemaid tagasilööke.
Teiseks, 2008. aastal on muutunud Euroopa julgeolekupoliitika põhialus. Sündmused Gruusias purustasid meis juba juurdunud teadmise, et üks Euroopa riik teist enam sõjaliselt ei ründa. Et riikide piire vägivalla toel ei muudeta. See uus reaalsus asetab meid põhimõtteliselt uude olukorda. Siin peame hoolikalt üle vaatama oma välis-, kaitse- ja julgeolekupoliitika elluviimise viisid. See ei tähenda Eesti loobumist väärtuspõhisest välispoliitikast. Eesti toetab jätkuvalt riike, mis on valinud demokraatia tee. Eesti hindab iga riigi õigust vabalt otsustada oma tuleviku üle, valida liitlasi ja ühineda rahvusvaheliste organisatsioonidega.
Eesti kui väikeriigi pragmaatiline välispoliitika saabki vaid seista väärtustel, rahvusvahelisest õigusest, lepingutest ja kokkulepetest kinnipidamisel. Aga samal ajal peame ka tunnetama piiri, kus vääramatu väärtuste kaitsmine võib hakata ohustama riigi huve.
Jõudkem nüüd aga otseselt Eesti riigi igapäevase toimimise juurde. Oleme põhjusega uhked, et Eesti toimib riigina päris hästi. Selle toel on ühiskonna heaolu jõudsalt kasvanud, meie riikluse alused on stabiilsed ja elanike igapäevane turvatunne tagatud. Eesti on usaldusväärne partner maailma kõige mõjukamates rahvusvahelistes organisatsioonides. Aitame juba aastaid nõu, jõu ja rahaga riike, kellel on läinud kehvemini ja kes meie abi vajavad.
Ometi teame väga hästi, et Eesti riigimasina mõned sõlmed logisevad. See masin kulgeb ajuti justkui tühikäigul. Veelgi enam: selle masina omanikud – Eesti kodanikud – pole oma vara üle just alati uhked.
Alus muretsemiseks ja nurinaks on olemas. Isegi arvestades meie meelelaadi hulka kuuluvat oskust alati meepotist ka ainus tõrvatilk üles leida ja mesi seetõttu tõrvaks kuulutada.
Meil on ühel ja selsamal ajal paks ja õhuke, kohati priiskav ja samas saamatu riik. Eesti riik jääbki tuhandete inimestega mehitatud ja miljardeid kroone neelavaks liiga suureks ja liiga kalliks masinaks, kuni osa meie kaaskodanikest ei taju riigi ja kohaliku võimu tuge või kohalolekut.
30-kroonine lisamaks pensioniraha kojutoimetamise eest võib ju olla majanduslikult põhjendatud idee. Aga argumendina see ei veena, kui vigaste või valede otsuste, korruptsiooni või hoolimatuse tõttu lendavad samal ajal tuulde miljonid. Riik ja omavalitsus tekitavad umbusku, kui avalik võim teeb otsuseid, mille tagamaid avalikkus ei tea.
Umbusku ei kahanda ka demonstratiivne ja jõuline võitlus võimaliku korruptsiooniga. Seda juhul, kui jõu näitamisega ei kaasne arusaadavat selgitust võimaliku süü kohta ning süüdistuse menetlemist kohtus mõistliku aja jooksul.
Miks jäetakse avalikkusele mulje, et keegi on süüdi, kui tegelikult keegi ei tea, kas ta on süüdi. Keegi peale kohtu ei saa teha süüdimõistvat otsust. Aga kui asi jõuab kohtusse aasta, kahe või kolme pärast? Kuidas peab aga linnaelanik selle aasta või paari vältel suhtuma oma juhti, kelle kohal on õhk kahtlustest paks, kuid ühtki konkreetset süüdistust ei ole esitatud? Ja kuidas peab end inimese ja ametnikuna kaitsma juht, kui uurijate suu läheb lukku koos viimase telekaamera lahkumisega?
Kuidas on see seotud usaldusega? Kuidas õigusriigi põhimõtetega?
Me teame, et paljud omavalitsused ei suuda hästi täita neile seadustega pandud kõiki ülesandeid. Ometi on just kohaliku võimu tasand see, mille järgi Eesti elanik kujundab hoiaku oma riigi ja selle võimu suhtes. Sellele vaatamata on haldusterritoriaalse reformi idee jäänud siiani vaid jutuks. Ühinemise ja reformi vajadust pole adunud ka kohalik võim. Tõsi, mitmest nõrgast omavalitsusest on juba saanud üks suurem ja tugevam. Aga need näited on üksikud. Neist eriti ei teata ja seetõttu pole neist saanud ka eeskujusid teistele.
Ehk on põhjus ka selles, et sõna ja tegu ei leia Toompeal ja vallas ühist rütmi. Mõni päev tagasi saime Aktuaalsest Kaamerast teada, kuidas eas lükkas tagasi Valgamaa omavalitsuste taotluse saada finantstoetust liitumisprotsessi mõjude analüüsiks. Võib ehk tõesti olla, et omavalitsused läksid piltlikult öeldes vale luugi juurde raha küsima.
Aga küsigem:
– miks ei andnud neile õiget nõu riigi esindaja kohapeal ehk maavalitsus?
– miks ei tulnud ideedega appi regionaalministri kontor?
– miks ei aita riigivõim, mis on ju ometi kuulutanud omavalitsuste vabatahtliku liitumise oma prioriteediks?
Ma ei tahaks siin analüüsida teie ja ka minu tööd vahetult puudutavat uut avaliku teenistuse seaduse eelnõu. Ega seda, kuidas see haakub arutusel oleva töölepingu seaduse eelnõuga. Ega ka seda, kuidas avaliku teenistuse uus raam sündis ning kas seda tehes võeti kuulda ka avalike teenistujate endi arvamust. Või kuidas see mõjutab võimu teostamist kohalikul tasandil.
Küll on aga Eesti kodanikena meil õigus küsida: mis on kõigi kavandatavate ja paraku üksteisest eraldi käsitletavate muudatuste strateegiline eesmärk? Kas see aitab tugevdada Eesti riiki? Või on sihiks kulude kokkuhoid? Või miski muu?
Ma arvan, et nagu majanduses ja välispoliitikas, tuleb Eestil heita nüüd kriitiline pilk ka meie riigi haldamise, riigivõimu argise teostamise küsimustele, meie võimalustele ja kohustustele Eesti kodanike ees. Nimetagem seda meie kõigi ühise riigimasina korraliseks hoolduseks.
Me võiksime rahulikult ja süsteemselt läbi analüüsida riigielu korralduse igapäevased aspektid:
– riigi ja omavalitsuste suhted; – valitsusaparaadi ülesehituse ja koos sellega avaliku teenistuse ja teenused;
– Eesti haldusterritoriaalse ülesehituse.
Lahendusi otsides saame lähtuda vaid ühest veendumusest: riik pole eesmärk omaette ega asi iseeneses. Riik on rahva jaoks. Efektiivne ja ühiseid huve teeniv riigiaparaat ei saa tiksuda säästurežiimil.
Sääst ja efektiivsus kasvavad välja töö paremast korraldamisest, topelttöö kaotamisest, inimeste jooksutamise ja ajaraiskamise vähendamisest.
Ilmselt hakatakse vastu väitma,
– et see tükk on läbihammustamiseks liiga suur;
– et riigimasina mõne osa kohta on juba olemas muutuste kava ja selle elluviimist ei saa peatada;
– et kunagi prooviti, kuid ei tulnud välja;
– et riigiaparaadis endas, nii poliitikute kui ametkondade hulgas võimutseb kokkuleppevaimu asemel status quo’le orienteeritud kildkondlikkus.
Aga me saame hakkama, kui hoolime ja tõesti tahame jõuda lähemale oma unistuste Eestile.
Kolme päeva eest valis usa rahvas enesele uue presidendi. Võitja kampaanialoosung oli ülimalt lihtne ja selge: „Jah, me suudame”.
Head sõbrad, selles loosungis ei ole Eestile midagi uut. Eesti on korduvalt suutnud. Mis saab olla raskem ja keerukam kui ühe riigi iseseisvuse taastamine? Eesti väga hea põhiseaduse kirjutasid ja vaidlesid Põhiseaduse Assamblee liikmed ja riigiõiguse asjatundjad valmis poole aastaga. Me oleme ehitanud sisuliselt tühjale kohale kaasaegse õigusriigi hoone. Veidi hiljem tegime selles, olgugi et suhteliselt uues hoones, pea täieliku „euroremondi”.
Kas midagi on muutunud, kas oleme kehvemaks jäänud, oma teadmistest midagi kaotanud? Kindlasti mitte. Pigem oleme targemad, meil on kogemused. Üks neist kogemustest õpetab aeglaselt kiirustama ja konsensuse poole püüdlema.
Loomulikult eeldab riigi igapäevase tegevuse kohendamine erakondade kokkulepet. Vaid sel juhul saavad tööga edasi minna ka järgmised valitsused ja Riigikogu koosseisud.
Alustuseks