Suurem Eesti. Toomas Hendrik Ilves
täistööhõivet näitavaks tasemeks.
Mul puuduvad andmed, mil määral tööpuudus Eesti jahenevas majanduskliimas praeguste tööturu regulatsioonide juurde jäädes suureneb. EL-i kogemus aga viitab, et paindlikumad meetmed aitavad vähendada tööpuudust. Aga mitte see pole kõige olulisem. Paindliku tööturu puhul on peamine, eriti Taanis: tööturu turvaline paindlikkus kombineerib töötajate palkamise ja vallandamise reeglid, sotsiaalse kaitse ja ümberõppe. Süsteem töötab tulemuslikult vaid järgmistel tingimusel:
– see on tasakaalus;
– tööturu osapooled saavad tasakaalust ühtmoodi aru;
– ning selle tasakaaluni jõutakse tööturu pigem osaliste kokkulepete, aga mitte niivõrd seadusandliku sunni teel.
Teisiti öeldes: kõik osalised saavad siin ühtmoodi aru, et paindlikkus pole tööandja ega turvalisus töötaja monopol.
Tänases Eestis kehtivat tööturu reglementi eristab Taani mudelist peamiselt nn vallandamisbarjäär kui töötajate sotsiaalse kaitse tuntuim vahend; töötuksjäänute suhteliselt napp sotsiaalne kaitse ning väikesed kulutused aktiivsetele tööturumeetmetele. Veidi liialdades kehtib Eestis, aga ka õige mitmes teises EL-i riigis reegel: kes sees, see sees; kes väljas, see väljas. Me teame ka riike, kus töötutele makstavad toetused ei motiveeri inimesi ümber õppima ega uut töökohta otsima. Mõlemad süsteemid ei toimi vajaliku tulemuslikkusega.
Eesti ei kannata võrdlust Taaniga veel välja. On aga täiesti selge, et tööjõu täiend- ja ümberkoolitamine Taani moodi maksab suurusjärgu võrra rohkem kui Eestis praegu selleks kulutatakse. Kui Eestis on järel- ja ümberõpet saanud 6 protsenti töötajatest, siis Taanis on see näitaja 30 protsenti. Seetõttu me ei saa ka rääkida „Taani mudelist”, kui me ei räägi toimivast ümberõppe korraldusest, kulude katmisest ja nende mahust.
„Taani mudelis” osalevad kõik – riik, tööandjad ja töövõtjad – kas siis otseselt või ametiühingute kaudu. See mudel arvestab põhilist: et ettevõtja vajab töökäsi ja töötaja vajab töökohta. See mudel käib ajaga kaasas, paindlikkus tähendab ennekõike uute, varasemast suurema tootlikkusega töökohtade loomist ning töötajatele uute oskuste võimaldamist. Seega ei tegelda seal „võitjate-kaotajatega” ega otsita seda, kes lõpuks arve maksaks. Toimib laiem ühiskondlik kokkulepe, et edu, sidus ühiskond ja turvaline tulevik tuleb kõigil, kordan, kõigil, ka ettevõtjatel, ühiselt kinni maksta.
Võtan eelöeldu lühidalt kokku. Eesti teekond Euroopa kõrgliigasse eeldab tarkade poliitiliste otsuste ja konsensusele jõudmise kõrval ka väga suuri investeeringuid nii inimeste haridusse kui ka uutesse tehnoloogiatesse. Kui Eesti seda teha ei suuda, terendab meie ees tee Euroopa perifeeriasse, kus võrdleme end Ida-Euroopa või ka endise NSV Liidu saatusekaaslastega, aga mitte Euroopa parimatega.
Me suudame parimat. Oleme kord juba oma majanduse ümber korraldanud ja kriisidega toime tulnud. Meie väiksus on meie eelis ja meil on head eeskujud-õpetajad. Ma loodan, et saame ka nüüd hakkama.
KES PEAB HOOLITSEMA RIIGI JULGEOLEKU EEST?
Mul on hea meel avada kindral Johan Laidoneri mälestusloengute sari kindrali 124. sünniaastapäeval. Olen seisukohal, et mis tahes poliitika kujundamisele võiks, õigemini koguni peaks eelnema akadeemiline arutelu. Sel viisil suudame tõusta kõrgemale ka tühjast enesekiitusest, sisutust kriitikast ja tarbetutest süüdistustest. Eestit viib edasi aus ja avatud arutelu, selgeks räägitud minevik ja tulevikku vaatav pilk.
Seepärast poleks ei kindral Laidoneri, Eesti ajaloo ega ka meie tuleviku suhtes õiglane, kui räägiksin täna ainult Laidoneri paljudest ja vaieldamatult säravatest saavutustest. Aga täpselt samuti oleks ülekohtune keskenduda pelgalt Laidoneri rollile Eesti iseseisvuse loojangus Teise maailmasõja eel. Kindral Laidoneri sünniaastapäev pakub nii mulle kui meile kõigile hea võimaluse rääkida nii Vabadussõja kangelastegudest kui ka neist vigadest, mis soodustasid paraku meie iseseisvuse kaotamist pooleks sajandiks.
Kindral Laidoneri roll okupatsioonieelses Eesti Vabariigis oli ühelt poolt oluline ja teiselt poolt vastuoluline. Esiteks ja peamiselt – ta oli suurepärane väejuht, kes säästlikult ja heade juhiomadustega viis Eesti väed Vabadussõjas võidule. 1918. aasta novembris, kui Eesti oli äsja vabanenud Saksa okupatsioonist, meie riiki alles hakati üles ehitama ning Nõukogude Venemaa oli asunud rünnakule, polnud paljud meie oma inimesed riigi saatuses sugugi kindlad. Eesti sõjaväge ja riigi kaitset asus juhtima tollal kõigest 34-aastane ohvitser. Täna teame, et ta sai hiilgavalt hakkama.
Edu Vabadussõjas sõltus mitmest asjaolust. Väejuhtide tarkus, sõdurite vaprus ja inimeste usk oma riiki tõid meile võidu. Aga oma roll oli ka tugeval tagalal. Valitsuse aruka tegutsemiseta poleks inimestel jagunud tahet ja sõjaväel otsustavust. On tähelepanuväärne, et veel sõdivas noores Eesti riigis korraldati Asutava Kogu valimised. See oli suurepärane näide riigi ja demokraatia toimimisest.
Sõja lõppedes oli Eesti vaene. Meil olid küll liitlased sõjas, kuid meie rahulepingut Nõukogude Venemaaga ei tahetud mõista. Vaatamata sellele suutsime toime tulla ja oma riigi üles ehitada, saada tunnustuse oma iseseisvusele.
See on ilus ja üllas jutustus vaprusest, pühendumusest, meelekindlusest.
Minu jaoks on tähelepanuväärne kindral Laidoneri kui sõjavägede ülemjuhataja päevakäsk number 1308, mille ta avaldas ametist lahkudes 28. märtsil 1920. Ma tsiteerin: „Kui meie rahva ja sõjaväe keskel jääb püsima see üksmeel, mis meid Vabadussõjas on ühendanud; kui meie jääme truuks oma demokraatlikule põhimõttele; kui jääb püsima vastastikune usaldus Valitsuse, rahva ja sõjaväe vahel, siis võime rahulikul pilgul igale välisele ohule vastu vaadata.”
Nendes sõnades on demokraatiat hindava ohvitseri arusaam riigist ning omavahelisele usaldusele ja koostööle tuginevast ühiskonnast.
See on ohvitseri arusaam, mille ees iga president ja iga minister, iga tõsiselt võetav poliitik sügavalt kummardab.
Aga nüüd teiseks. Seda valusam on meil taas kord tõdeda, et napid 20 aastat hiljem oli kõik teisiti. Eesti oli üksi, ilma Soome, Suurbritannia, Ameerika Ühendriikide, Prantsusmaa, Taani ja Rootsi sõjalise ja moraalse abita, ilma sõprade juurest tulnud vabatahtliketa. Ent mis veel kohutavam – demokraatia hüljanud Eesti valitsus oli minetanud oma kunagise otsustavuse. Autokraatiaga mängis Eesti maha oma eelised demokraatliku maailma silmis.
Me ei saa ka täna väita, et demokraatia säilimine Eestis 1930. aastatel oleks meil aidanud hoida oma iseseisvust. Küll aga annab demokraatiale kindlaks jäänud Soome näide hea lähtekoha sel teemal arutlemiseks. Demokraatlikus riigis ei saa valitsus iseseisvusest niisama loobuda. Rahvas ei laseks sel sündida. Kuigi Soome kaotused Talvesõjas ja Jätkusõjas olid rängad, läks neil ikkagi palju paremini kui meil, lätlastel või leedulastel.
Peame ausalt tunnistama, et ka kindral Laidoner oli üks neist, kelle eestvõttel loobus Eesti 1930. aastate keskel parlamentaarsest demokraatiast ning läks kaasa tollele ajastule nii omase autoritaarsusega. Ta uskus, et nii on Eestile parem. Tollased otsustajad eksisid selles küsimuses. Suletus ja vaikiv ajastu võttis riigilt võimaluse ajada tarka ja ettenägelikku poliitikat. Ja kui vaikiva ajastu riik kaotas iseseisvuse, siis Eesti Vabariik, nagu ka kindral ise, lõpetas vanglas.
Pool sajandit hiljem oli Eestil õnne. Me saime vabaks ja me ei tohi lubada ajaloo kordumist. Me peame minevikust õppima, mistõttu vaadelgem järgnevalt parlamentaarse demokraatliku riigi poliitilise juhtkonna ja kaitseväe suhteid, kõnelgem tsiviilkontrollist.
Rahva valitud parlament ja selle poolt ametisse kinnitatud valitsus peavad hoolitsema riigi julgeoleku eest. Nad vastutavad selle eest, et Eesti kaitsevägi oleks – kindral Laidoneri tsiteerides – „tugev, väljaarenenud ja karastatud” organisatsioon. Minu arvates on parlament ja valitsus põhijoontes oma tööga viimase 15–16 aasta jooksul ka toime tulnud. Tõsi, iseseisvuse taastamise järel ei jätkunud kaitseväele piisavalt raha. Aga kellele jätkus?
Nagu pärast Vabadussõda, oli Eesti ka