Naeratav mees. Henning Mankell
hütis, räpaste ja hallituselõhnaga linade vahel, ja tundlatega teed kobavad prussakad ronisid mööda ta higist nägu. Ta ei mäletanud tüdruku nime ega teadnud, kas ta oli seda üldse kuulnudki. Ta lamas naisekeha peal hullumeelses naudingujanus. Kui tüdruk oli ta viimasest rahast lagedaks teinud, tulid kolm tugevat venda ja viskasid ta välja. Ta läks hotelli tagasi, toitus hinna sisse kuuluvas hommikusöögilauas leiduvast ja jõudis Sturupisse tagasi veelgi viletsamas seisus, kui ta oli olnud sealt lahkudes. Arst, kes tal silma peal hoidis, keelas pahaselt kõik sellised reisid ära, viidates ohule, et ta joob end lõplikult põhja. Aga kaks kuud hiljem, detsembri alguses, sõitis ta jälle minema; vajamineva raha laenas ta isalt, ettekäändel, et tahab osta uut mööblit, mis võiks ehk pisut ta enesetunnet parandada. Terve selle aja jooksul püüdis ta vältida külaskäike isa juurde, pealegi oli isa nüüd uuesti abielus endast kolmkümmend aastat noorema naisega, endise koduabilisega. Raha käes, läks ta otsemat teed Ystadi reisibüroosse ja ostis kolmenädalase reisi Taisse. Kordus kõik Kariibi mere saartel toimunu, vahe oli ainult selles, et täieliku katastroofi suutis napilt ära hoida lennukis tema kõrval istunud pensionil apteeker, kes juhtus hiljem elama samas hotellis. Endine apteeker tundis Wallanderi vastu sümpaatiat ja sekkus, kui Wallander juba hommikusöögi ajal jooma ja imelikult käituma hakkas. Tema autoriteetse sekkumise tulemusena saadeti Wallander planeeritust nädal aega varem koju tagasi. Ka seekord oli ta enesepõlgusele järele andnud ja viskunud erinevate prostituutide embusse, üks noorem kui teine, sellele kõigele järgnes õudne talv, mille ta elas üle pidevas hirmus, et on endale surmava haiguse külge saanud. Aprilli lõpus, kui möödunud oli peaaegu aasta, sai ta kinnituse, et oli nakkusest pääsenud. Kuid ta vaevalt reageeris sellele teatele, ja umbes samal ajal hakkas tema arst tõsiselt kaaluma, kas Kurt Wallanderi töine elu nii politseinikuna kui ka laiemas mõttes võibki olla läbi ning kas ta tuleks äkki invaliidsuspensionile saata.
Siis ta sõitiski – arvatavasti oli õigem väljend „põgenes” – esimest korda Skagenisse. Selleks ajaks oli tal õnnestunud joomisele piir panna, eeskätt sellepärast, et tütar Linda oli Itaaliast tagasi tulnud ja avastanud isa viletsa olukorra ning kohutavas seisus korteri. Tütar reageeris nii, nagu arvata oligi: kallas kõikjal korteris vedelevate pudelite sisu kraanikaussi ja tegi isale korraliku peapesu. Kahe nädala jooksul, kui tütar tema juures Mariagatanil elas, oli tal lõpuks ometi kellegagi rääkida. Koos lahkasid nad mehe kõige valusamaid hingehaavu ja kui tütar ära sõitis, julges ta uskuda isa lubadust viinast eemale hoida. Kui ta taas üksi jäi ja mõte tühjas korteris istumisest talumatuks muutus, nägi ta ajalehes Skageni odava pansionaadi kuulutust.
Palju aastaid tagasi, kui Linda oli äsja sündinud, veetis ta koos oma naise Monaga mõned suvenädalad Skagenis. Ta mäletas neid nädalaid kui kõige õnnelikumaid oma elus. Raha oli neil vähe, nad elasid lekkiva katusega telgis, kuid nad olid otsekui elu ja maailma keskpunktis. Ta helistas samal päeval ja pani omale toa kinni. Mai alguses kolis ta pansionaati sisse. Omanik, poolatarist lesk, lasi tal rahus omaette olla, laenas talle jalgratast ja igal hommikul sõitis mees Grenenile, lõputule rannale. Pakiraamil oli tal kilekott lõunasöögiga ja pansionaati tagasi tuli ta alles hilisõhtul. Ülejäänud külastajad olid vanemaealised, üksikud või paarid, ning pansionis valitses rahu nagu raamatukogu lugemissaalis. Esimest korda rohkem kui aasta jooksul sai ta korralikult magada ja tundus, et seni kestnud hingeline keeristorm hakkab lõpuks ometi tasapisi vaibuma.
Esimese külaskäigu ajal Skageni pansionaati kirjutas ta kolm kirja. Esimese saatis ta oma õele Kristinale. Õde oli möödunud aasta jooksul sageli helistanud, et küsida, kuidas tal läheb. Ehkki õe kindlameelne hoolitsus teda liigutas, oli ta väga harva suutnud ise õele kirjutada või helistada. Asja muutis veelgi hullemaks ähmane mälestus, et ta oli Kariibi mere saartelt saatnud õele purjus peaga segaselt kirjutatud postkaardi. Õde polnud seda sõnagagi kommenteerinud, Wallander polnud midagi küsinud ja lootis, et oli tookord nii täis, et unustas õige aadressi kirjutamata või postmargi peale kleepimata. Kuid neil päevil Skagenis lamas ta enne magamajäämist voodil ja kirjutas õele, kasutades paberi alusena portfelli. Ta püüdis kirjeldada tühjust, häbi ja süüd, mis oli teda jälitanud sellest saadik, kui ta aasta varem inimese oli tapnud. Ehkki ta oli tegutsenud hädakaitse olukorras, ehkki isegi kõige veendunumatest politseivihkajatest ajakirjanikud polnud talle etteheiteid teinud, mõistis ta, et süükoormat jääb ta kandma alatiseks. Ta ei saa sellest enam iialgi lahti, võimalik, et ühel päeval ta lepib ja õpib sellega elama.
„Mul on tunne, et üks osa minu hingest on asendatud proteesiga,” kirjutas ta. „Siiamaani keeldub see mulle allumast. Vahel, süngematel hetkedel ma ei usugi, et see alluma hakkaks. Aga praegu pole ma veel lootust täiesti kaotanud.”
Teine kiri oli adresseeritud Ystadi politseimajja kolleegidele ja kui ta selle lõpuks Skageni postkontori seinal asuvasse punasesse postkasti oli lasknud, mõistis ta, et suur osa kirjutatust polnud tõsi. Ometigi tuli tal see teele panna. Ta tänas muusikakeskuse eest, mille kolleegid enda kogutud raha eest talle eelmisel suvel olid kinkinud. Ta palus vabandust, et oli tänamisega nii kaua viivitanud. Kuni sinnamaani oli kirjutatu loomulikult tõsi. Aga kui ta lõpetas kirja teatega, et on paranemas ja loodab peagi tööle tagasi tulla, oli see pigem soovmõtlemine, sest tegelikkus oli täpselt vastupidine.
Esimese Skagenis pansionaadis oleku ajal kirjutatud kolmas kiri oli Riiga Baibale. Möödunud aasta jooksul oli ta iga paari kuu tagant naisele kirja saatnud ja too oli iga kord ka vastanud. Ta oli hakanud naises nägema oma isiklikku kaitseinglit, ja hirm, et naine muretsema hakkab või äkki enam ei vasta, sundis teda oma tundeid varjama. Vähemalt ta arvas, et tal on niisugused tunded. Tänu pikaleveninud protsessile, kus jõuetus teda moonutas, ei saanud enam milleski kindel olla. Täieliku selguse põgusatel hetkedel, enamasti siis, kui ta oli rannal või piitsutava tuule eest luidete varjus istunud, mõtles ta, et see kõik oli asjata. Ta oli Baibaga mõned päevad Riias koos olnud, Baiba oli armastanud oma tapetud meest, politseikapten Karlist. Jumala pärast, miks peaks naine hakkama hellitama õrnemaid tundeid mingi Rootsi politseiniku vastu, kes oli täitnud vaid oma ametikohust, ehkki järgis üldiselt neidsamu ametijuhiseid küllaltki lõdvalt? Kuid selgusehetkede tõrjumine ei valmistanud talle vähimaidki raskusi. Ta poleks nagu julgenud kaotada seda, mille kohta ta sisimas teadis, et tal seda tegelikult polnudki. Baiba, unistus Baibast oli tema viimne eelpost. See oli viimane kants, mida ta kaitsma pidi, ka siis, kui see oli vaid illusioon.
Ta jäi pansionaati kümneks päevaks. Ystadi sõites oli ta juba otsustanud võimalikult ruttu uuesti tagasi tulla. Juuli keskel oligi ta tagasi ja sai juhuse läbi isegi samasse tuppa. Taas laenas ta jalgratast ja veetis oma päevad mere ääres. Erinevalt eelmisest korrast oli rand nüüd puhkajaid täis ja enda meelest liikus ta naervate, mängivate ja vees sulistavate inimeste keskel ringi nagu nähtamatu vari. Ta polnud Grenenil, kahe mere kohtumispaigas, teiste jaoks nähtamatul patrullimisalal oma isiklike arvete klaarimisega veel lõpule jõudnud. Seal jätkas ta oma üksildast valvuritööd, valvates iseenda üle ja püüdes oma piinadest väljapääsu leida. Pärast esimest Skageni-reisi pani Wallanderi arst tähele mõningaid paranemismärke. Kuid need olid liiga nõrgad, et lõplikule paranemisele viidata. Wallander küsis, kas ta võib lõpetada rohkem kui aasta kestnud tablettide söömise, sest need tekitasid väsimust. Kuid arst ei soovitanud seda ja palus tal mõneks ajaks veel kannatust varuda.
Hommikuti oma voodis ärgates küsis ta endalt iga kord, kas ta jaksab ka alanud päeval üles tõusta. Kuid ta märkas, et Skageni pansionaadis oli hommikune tõusmine kergem. Kaalutustunde hetked, kergendus möödunud aastal juhtunu koormast vabanemisel andsid lootust, et kõigest hoolimata võis tulevik siiski olemas olla.
Tundidepikkuste jalutuskäikude ajal rannas hakkas ta pikkamööda tagasi pöörduma kõige seljataha jäänu juurde ja otsima viisi, kuidas piinasid kontrolli alla saada, võib-olla isegi leida selline jõud, mis muudaks ta uuesti politseinikuks, politseinikuks ja inimeseks.
Selle reisi ajal lõpetas ta ka ooperimuusika kuulamise. Sageli oli tal rannas väike makk kaasas. Kuid ühel päeval tundus sellest küllalt saavat. Kui ta õhtul pansionaati tagasi tuli, ladus ta kõik ooperimuusika kassetid kohvrisse ja tõstis selle kappi. Järgmisel päeval sõitis ta jalgrattaga Skagenisse ja ostis mõned vaevalt tuttavate nimedega poplauljate kassetid. Oli üllatav, et ta ei tundnud talle aastaid saatjaks olnud muusikast hetkekski puudust.
Minus