Naeratav mees. Henning Mankell
depressioonist, julgustas Taani pansionaati tagasi pöörduma, kuna seal viibimine mõjus patsiendile ilmselt hästi. Arstivannet rikkumata andis ta usalduslikus jutuajamises politseiülem Björkiga viimasele mõista, et sobival hetkel on ehk lootust Wallanderit taas tööl näha.
Ta tuli niisiis uuesti Skagenisse ja pühendus taas oma jalutuskäikudele. Nüüd, sügisel, oli rand jälle mahajäetud. Inimesi kohtas ta harva: enamasti olid need vanemaealised, lisaks mõned higised jooksjad, uudishimulik naine koeraga. Ta alustas uuesti oma üksildast patrullimist, taastas oma tundmatu valvepiirkonna ja marssis üha kindlamate sammudega nähtamatul, pidevalt muutuval ranna ja mere kohtumise piiril.
Ta mõtles, et paiknes vanuse poolest keskea keskel, mõne aasta pärast pidi ta saama viiskümmend. Möödunud aasta jooksul oli ta kõhnemaks jäänud ja sai Ystadis uuesti hakata kasutama riideid, mis polnud viimase seitsmekaheksa aasta jooksul selga mahtunud. Ta taipas, et nüüd, kus ta oli joomise täiesti maha jätnud, oli ta füüsiliselt üle pika aja heas vormis. Ka selle arvas ta pidepunktiks, millest lähtudes otsida uut tulevikku. Kui midagi ettearvamatut ei juhtu, siis peaks ta veel vähemalt kakskümmend aastat elama. Sisuliselt tuli valida kahe tee vahel: kas ta jaksab minna tagasi politseisse või tuleb üritada teha hoopis midagi muud. Ta keeldus isegi kaalumast võimalust jääda invaliidsuspensionile. Seda poleks ta suutnud taluda. Ta veetis oma aja rannal, enamasti udusse mähkunult, mõnel üksikul päeval oli taevas kõrge ja õhk selge, meri sillerdas ja kajakad liuglesid aeglaselt tuulepuhangutes. Vahel tundis ta end nagu mehaaniline mänguasi, mille seljas asuv võti on kadunud ja mida ei saa enam üles keerata. Ta kaalus võimalusi, mis avaneksid juhul, kui ta otsustab politseist lahkuda. Võib-olla saaks ta tööd turvaülemana. Tal oli raske ette kujutada, kuidas saaks politseiniku kogemusi rakendada kuskil mujal peale jälitustöö ja kuritegevusega võitlemise. Alternatiive oli vähe, kui ta just ei otsustanud täielikku kannapööret teha ja tegeleda mingi muu, politseitööst täiesti erineva alaga. Aga kes tahaks tööle võtta ligi viiekümneaastast endist politseinikku, kes peale rohkem või vähem ilmsete kuritegude lahendamise muud ei osanudki?
Kui tal kõht tühjaks läks, otsis ta luidete vahel varju. Ta võttis võileivapaki ja termose välja ning istus külma liiva vältimiseks kilekotile. Söömise ajal püüdis ta erilise eduta mõelda millestki muust peale oma tuleviku. Ta üritas vägisi mõelda arukaid mõtteid, kuid taustal liikusid kogu aeg ebareaalsed unistused, mis ootasid oma võimalust esile pääseda.
Nagu teisedki politseinikud, lasi ta mõtetel kulgeda vahel täiesti vastupidises suunas ja mõtles, kuidas oleks olla kurjategija. Ta oli sageli imestanud, et kuritegelikule teele sattunud politseinikud näisid vahelejäämise vältimiseks nii harva kasutavat oma teadmisi kõige elementaarsemast jälitus- ja uurimistööst. Vahel mängis ta mõttega kuritegelike joontega teost, mis muudaks ta hoobilt rikkaks ja sõltumatuks. Kuid tavaliselt tõrjus ta need mõtted üsna pea põlastusega eemale. Kõige vähem tahtis ta muutuda kolleeg Hansoni sarnaseks, kes lolli järjekindlusega pühendas suurema osa oma elust raha panustamisele erinevatele hobustele; need ei võitnud nagunii peaaegu kunagi. See oli tühine raiskamine, millega ta iialgi hakkama ei saaks.
Seejärel jätkas ta mööda randa rändamist. Näis, et ta mõtted liiguvad kolmnurkselt, kusjuures kujundi viimaseks küljeks jäi küsimus, kas ta siiski ei peaks püüdma uuesti politseis tööle asuda. Minna tagasi, tõrjuda eemale mälestuspildid eelmisel aastal juhtunust, ja võib-olla ühel päeval õppida isegi koos nende piltidega elama. Ainus realistlik alternatiiv oli jätkata nagu varem. Ka kerget virvendust oma elu mõttekusest nägi ta just selles: aidata inimestel võimalikult turvaliselt elada, kõrvaldades tänavatelt kõige hullemad kurjategijad. Sellele selja keeramine tähendanuks mitte ainult loobumist tööst, mida ta oskas paremini kui nii mõnigi kolleeg. See lööks jalad alt ka millelgi sügavamal – tundel, et ta on osake millestki suuremast, mis andis ta elule mõtte.
Kuid lõpuks, kui ta oli nädala Skagenis olnud ja sügis aina rohkem talveks üle kasvas, sai ta aru, et tal poleks jaksu. Tema aeg politseinikuna oli möödas, aasta tagasi toimunust tekkinud haavad olid teda pöördumatult muutnud.
Ühel õhtupoolikul, kui udu tihedalt Grenenit kattis, mõistis ta, et poolt- ja vastuargumendid on otsa lõppenud. Tal tuleb rääkida oma arsti ja Björkiga. Ta ei lähe enam teenistusse tagasi.
Sellest otsusest tundis ta isegi väikest kergendust. Nüüd oli vähemalt niigi palju selge. Mees, kelle ta aasta tagasi nähtamatute lammaste vahel välja peal tappis, oli kätte maksnud.
Samal õhtul sõitis ta jalgrattaga Skagenisse ja jõi ennast purju väikeses suitsuses restoranis, kus oli külastajaid vähe ja muusika liiga vali. Ta teadis, et seekordne jooming järgmisel päeval enam ei jätku, kõik oli ainult omamoodi kinnituseks saatuslikule avastusele, et tema elu politseinikuna oli möödas. Öösel rattaga tagasi sõites ta kukkus ja kriimustas ühe põse marraskile. Pansionaadi perenaine oli üleval ja ootas teda murelikult, sest Wallander polnud tavalisel ajal koju tulnud. Perenaine puhastas mehe loidu protesti tähele panemata marrastuse ära ja lubas ta määrdunud riided puhtaks pesta. Siis aitas ta mehel toaukse lukust lahti keerata.
„Täna õhtul käis siin üks mees ja küsis teie järele,” ütles ta võtit ulatades.
Wallander vahtis teda mõistmatult.
„Keegi ei küsi minu järele,” ütles ta. „Keegi isegi ei tea, et ma siin elan.”
„See härra teadis,” vastas perenaine. „Tal oli teiega väga vaja kokku saada.”
„Kas ta ütles oma nime?”
„Ei. Aga ta oli rootslane.”
Wallander raputas pead ja unustas kogu loo. Ta ei tahtnud kellegagi kokku saada ja keegi ei tahtnud ka temaga kokku saada, selles oli ta päris kindel.
Järgmisel päeval vaevles ta suurtes süümepiinades ja uuesti rannas olles oli ta perenaise eelmise õhtu jutu täiesti unustanud. Udu oli tihe ja ta oli väga väsinud. Esimest korda küsis ta endalt, mida ta seal ranna peal õieti teeb. Kõigest mõne kilomeetri järel kahtles ta nii sügavalt, kas tal on jõudu edasi kõndida, et istus tagurpidi pööratud ja poolenisti liiva sisse mattunud sõudepaadi vrakile jalgu puhkama.
Siis märkas ta läbi udu tema poole tulevat meest.
Algul näis mees võõras, tal oli seljas tuulejakk ja peas liiga väike nokaga müts. Siis hakkas Wallanderile tunduma, et mees on tuttav. Aga alles pärast seda, kui ta tagurpidi pööratud paadi pealt püsti tõusis ja mees lähemale jõudis, tundis ta tolle ära. Nad teretasid, Wallander endamisi äärmiselt imestunult. Kuidas tema asukoht teatavaks oli saanud? Kiiresti püüdis ta mõelda, millal ta Sten Torstenssoni viimati näinud oli. Ta jõudis järeldusele, et see pidi olema seoses mõne vahistamisega eelmise aasta saatuslikul kevadel.
„Ma otsisin sind eile pansionaadist,” ütles Sten Torstensson. „Ma tõesti ei tahaks sind segada, aga mul on vaja sinuga rääkida.”
Kunagi olin mina politseinik ja tema advokaat, see oligi kõik, mõtles Wallander. Me istusime teine teisel pool kurjategijat, äärmiselt harva nägelesime vahistamismääruse põhjendatuse üle. Muutusime lähedasemaks sel raskel perioodil, kui ta mind Monast lahutamise ajal esindas. Ühel päeval taipasime, et meievahelised suhted olid muutunud, olid tekkinud omalaadsed sõpruse alged. Ja sõprus tekib sageli kohtumisel, millest keegi ei oota imet sündivat. Aga sõprus on ime, seda olen ma elu jooksul õppinud. Ta kutsus mind ühel nädalavahetusel purjetama; see oli pärast seda, kui Mona mu maha oli jätnud. Tuul oli metsik, pärast seda ma jälestasin isegi mõtet, et peaksin oma jala kunagi veel purjekale tõstma. Seejärel hakkasime suhtlema mitte liiga sageli, vaid sobivate intervallidega. Ja nüüd on ta mind üles otsinud ning tahab minuga rääkida.
„Mulle öeldi, et keegi otsis mind,” vastas Wallander. „Kurat, kuidas sa mu üles leidsid?”
Ta märkas, et varjab halvasti oma vastumeelsust fakti suhtes, et jäi vahele oma merest ja liivaluidetest loodud kantsis.
„Sa tunned mind,” sõnas Sten Torstensson. „Ma ei taha kedagi tülitada. Mu sekretär ütleb, et vahel kardan ma iseennastki tülitada, mida iganes ta sellega ka ei mõtleks. Aga ma helistasin su õele Stockholmi. Õigemini võtsin