Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 1. osa. Robin Hobb
kruusi lauale, lakkus huuli ja naeratas Brashenile laialt. „Sa oled selles hea. Sa tead seda ise ka.”
„Vist küll,” võttis Brashen komplimendi tõrksalt omaks.
Salakaubavedaja tõi kuuldavale kurguhäälse naeru. „Aga sa ei taha selles hea olla, kas pole?”
Brashen kehitas jälle õlgu. Kapten Finney ahvis tema õlakergitust ja purskas jälle karedalt naerma. Finney oli turjakas vuntsidega sell. Silmad tema veresoontest punase nina kohal olid säravad nagu nirgil. Ta mängis oma kruusiga kannujälgedest kirjul laual ja otsustas siis ilmselt, et täna õhtuks talle aitab. Lükanud kruusi kõrvale, sirutas ta selle asemel käe erkverohu humidori järele. Ta keeras tumedast puust anumal filigraanklaasist korgi pealt, kallutas anumat ja raputas. Mitu jämedat rohurulli ilmusid nähtavale. Kapten murdis neist ühe küljest helde tüki ja sirutas siis humidori Brasheni poole.
Brashen raputas tummalt pead ja koputas tähendusrikkalt oma alahuulele. Väike rohurull kõrvetas seal ikka veel meeldivalt. Erkverohi, millest levivad heaolukombitsad tema liikmetesse sirutusid, oli rammus, must ja tõrvane. Aga tal oli veel piisavalt oidu peas, teadmaks, et kedagi ei meelitatud ega püütud ära osta niisama, teine pool tahtis alati midagi. Ta pidas endamisi häguselt aru, kas tal on piisavalt tahtejõudu, et vajadusel Finneyle vastu seista.
„Kindel, et värsket juppi ei taha?”
„Jah. Aitäh.”
„Ei, sa ei taha sellel alal hea olla,” jätkas Finney, nagu poleks ta juttu katkestanudki. Ta naaldus raskelt toolileenile ja hingas läbi lahtise suu pikalt sisse, et erkverohu mõju kiirendada. Siis hingas ta uuesti välja.
Hetkeks valitses vaikus, kui välja arvata vastu Springeve’i keret laksuvad lained. Meeskond oli kaldal ja täitis veevaate väikese allika ääres, mille Finney oli neile kätte juhatanud. Brashen teadis, et tema kui tüürimehe kohus on seda tegevust juhtida, aga kapten oli ta oma kajutisse kutsunud. Brashen oli kartnud, et Finney pole temaga rahul. Selle asemel oli asi kujunenud hoopis keset päeva joomiseks ja erkverohu pruukimiseks, ja seda tema oma vahikorra ajal. Häbi, Brashen Trell, mõtles ta endamisi ja naeratas mõrult. Mida kapten Vestrit temast nüüd arvaks? Ta tõstis uuesti kruusi.
„Sa tahad tagasi Bingtowni minna, eks ole?” Finney kallutas pea viltu ja suskas jämeda sõrmega Brasheni suunas. „Kui sa saaksid oma tahtmist teha, siis just seda sa teeksid. Jätkaksid sealt, kus kõik pooleli jäi. Sul oli seal klassi. Sa üritad seda küll maha salata, aga see on sulle näkku kirjutatud. Sa pole rannas sündinud.”
„Minu arust pole sel tähtsust, kus ma sündinud olen. Nüüd olen ma siin,” märkis Brashen naerdes. Erkverohi tema sees valgus laiali. Ta naeratas laialt, täpselt samamoodi nagu Finney. Brashen teadis, et talle peaks muret tegema, et kapten oli tema Bingtowni päritolu ära aimanud, aga ta arvas, et saab sellega toime.
„Just täpselt seda ma tahtsingi öelda. Tead mida? Tead? Sul on nutti. Paljud mehed ei suuda sellega leppida, kuhu nad omadega jõuavad. Nad mossitavad muudkui mineviku pärast või unistavad tulevikust. Aga meiesugused mehed,” lajatas ta käega kõlavalt vastu lauda, „meiesugused mehed haaravad pakutavast kinni ja kasutavad selle ära.”
„Nii et … sul on mulle mingi pakkumine?” riskis Brashen vargsi küsida.
„Mitte päris nii. Rohkem seda, mida me saaksime pakkuda teineteisele. Vaata meid. Vaata, millega me tegeleme. Mina purjetan Springeve’iga mööda rannikut üles-alla, paljudest pisikestest linnadest sisse ja välja. Ma ostan kraami ja müün kraami ega küsi liiga palju küsimusi. Mul on trümmides kena varu head kaupa, nii et mu äri läheb hästi. Mulle pakutakse parimat kraami. Sa tead, et see on nii.”
„Nii see on,” nõustus Brashen kõhklemata. Praegu polnud õige hetk viidata nende kaupade päritolule, millega nad äri tegid. Springeve ja Finney purjetasid kõikjale Piraadisaartel, ostes üles parima piraatide röövitud kraamist ning müües selle Candletownis vahendajale edasi. Sealt liikus see juba legaalse kaubana edasi teistesse sadamatesse. Brashen asjast eriti rohkem ei teadnud ja tegelikult ei hoolinud ka. Tema oli Springeve’i tüürimees. Vastutasuks selle ja aeg-ajalt ihukaitsjana tegutsemise eest oli tal oma kajut, toit, veidi raha ja tõeliselt hea erkverohi. Ega üks mees suurt midagi muud vajanudki.
„Parimat,” kordas Finney. „Neetult hüva kraami. Ja meie võtame kogu riski selle eest enda peale. Meie. Sina ja mina. Siis viime me selle kraami Candletowni ja mida me sealt saame?”
„Raha?”
„Sandikopikaid. Me toome kohale rasvase sea ning nemad viskavad meile vastu kondid. Aga koos, Brashen, võiksime me sinuga olla palju edukamad.”
„Mida sa silmas pead?” See kõik tegi ta juba närviliseks. Finney teenis Springeve’i pealt protsenti, kuid ta polnud laeva omanik. Brashen ei tahtnud vähimalgi moel päris piraatlusega kokku puutuda. Tema oli oma osa juba varajases nooruses ära teinud. Tollal oli tal sellest kõrini saanud. Ei. Äri varastatud kaupadega oli viimane piir, kui ligi ta piraatlusele sattuda tahtis. Heakene küll, ta polnud enam eluslaev Vivacia auväärne esimene tüürimees – ta polnud enam isegi rasket tööd rabav teine tüürimees tapalaeval nagu Reaper –, aga merel röövimiseni ta enam ei lange.
„See sinu olemine, nagu ma ennist ütlesin. Sa oled kaubaisandate soost, kas pole? Küllap mõni noorem poeg või midagi sellist. Kuid sul oleks Bingtownis sidemeid, kui sa tahaksid neid kasutada. Me võiksime viia sinna korraliku saagi, sina leiaksid meile kontaktid ning me saaksime ärida osa kõige paremast lastist selle võlukraami vastu, mis neil kaubaisandatel seal on. Need laulvad kuljused ja lõhnavad kalliskivid ja mis kõik veel.”
„Ei.” Brashen kuulis liiga hilja, kui järsult tema vastus kõlas. Ta pehmendas seda kiiresti. „See on hea mõte, lausa oivaline mõte, kui üks asi välja arvata. Mul ei ole seal mingeid sidemeid.” Heldusepuhangus, mille eest ta oli tõenäoliselt tänu võlgu erkverohule, õnnistas ta Finneyt tõega. „Sul on õigus, ma olen kaubaisandate soost. Aga need liinid ajasin ma puntrasse juba kaua aega tagasi, nii et perekond katkestas minuga suhted. Ma ei saaks isegi klaasitäit vett, kui issi ukse taha paluma läheksin, rääkimata veel võimalusest ärisuhteid sõlmida. Rääkides isa tunnetest minu vastu – kui ma oleksin leekides, ta isegi ei kuseks mulle peale.”
Finney puhkes laginal naerma ning ka Brashen naeratas mõrult. Ta pani imeks, miks ta üldse neist asjust rääkis, rääkimata veel sellest, et nende arvel nalja teha. Aga igal juhul oli see parem, kui olla halisev joodik, mõtles ta. Ta jälgis, kuidas Finney end kogus, veel korra naerma purskas ja rüüpas siis kannust sõõmu õlut. Huvitav, kas vanemal mehel võis veel kusagil isa olla? Ehk olid tal ka naine ja lapsed? Brashen ei teadnud Finneyst sama hästi kui midagi. Ja nii oligi parem. Kui tal on vähegi aru peas, siis ajab ta ennast nüüd püsti, ütleb, et läheb viskab meeskonnale pilgu peale, ja lahkub enne, kui räägib Finneyle endast veel midagi. Selle asemel sülitas Brashen aga erkverohu sogased jäänused laua all olevasse pange ja sirutas käe humidori poole. Finney naeratas talle ja Brashen murdis pulga küljest järgmise tüki.
„See ei peagi olema su oma isa. Sinusugusel mehel on ju semud, vanad sõbrad, mis? Või siis tead sa kedagi, kes on sedapidi kaldu, või oled kuulnud temast räägitavat. Igas linnas on mõned sellised, kes ei ütle ära paarist lisamündist kukrus, tasa ja targu. Me võiksime sinna sõita kord või paar aastas, lastiks parimad kaubad, mille oleme tavaliste ostjate eest kõrvale pannud. Mitte palju, aga ainult parimad. Ja vastutasuks tahame vaid ühte. Diskreetsust. Piisab, kui teame vaid sina ja mina.”
Brashen noogutas, rohkem endale kui Finneyle. Jah. Kapten kavatses tegutseda äripartneri selja taga, et teenida endale veidi rohkem raha. Niipalju siis varaste aumõistest. Ta pakkus ääri-veeri Brashenile osa tehingust, kui Brashen aitab tal sidemeid leida. See oli alatu nõks. Kuidas võis Finney teda vaadates arvata, et ta on sedasorti mees?
Kui kaua suutis ta teeselda, et ta ei ole? Mis mõtet sel enam oli?
„Ma mõtlen sellele,” ütles Brashen kaptenile.
„Tee seda,” muigas Finney.
Wintrow kükitas vööritekil Kenniti kõrval, oli hiline õhtupoolik. „Tõstke ta palaka