Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 1. osa. Robin Hobb
vastas poiss. „Muu pole meie võimuses.”
Naine tõi kuuldavale kerge põlgliku mühatuse ja näitas ukse poole. Wintrow lahkus.
Tema tekil valitses segadus. Plangutusse imbuv veri muutis selle koha raskeks. Vivacia oli silmad läände laskuva ereda päikese eest kinni pannud. Ta tajus kapteni hingamist tolle kajutis ja tundis tema vere aeglast lekkimist. Ravim oli valu summutanud, kuid Vivacia jaoks oli sellest saanud kauge ähvardav tuikamine. Iga tuksatus tõi selle kriipsuvõrra lähemale. Kuigi laev ei tundnud veel mehe piina, tajus ta selle üüratust ning kartis selle saabumist.
Wintrow liikus tema vööritekil ja koristas segadust. Ta viskas allesjäänud sidemetüki veeämbrisse. Ta pühkis enne ärapanekut puhtaks kõik noad ning puhastas hoolikalt nõelad ja sae. Ta pani kõik asjad ravimikasti ja seadis selle sihikindlalt jälle korda. Poiss oli käsivarred puhtaks pesnud ja näo ära pühkinud, kuid tema rüüesine oli endiselt verest läbi imbunud ja jäik. Ta pühkis kvaasipuu tinktuuri pudeli puhtaks ja vaatas arupidavalt seda vähest, mis alles oli. „Mitte just palju,” pomises ta Vivaciale. „Noh, sel pole suuremat tähtsust. Ma kahtlen, kas Kennit elab nii kaua, et tal rohkem vaja läheks. Vaata kogu seda verd.” Poiss pani pudeli tagasi kasti ning siis langes ta pilk jalajupile. Hambad ristis, tõstis ta selle üles. Mõlemad otsad köndistatud, põlv keskel, balansseeris see ta käes kummaliselt kergelt. Wintrow kandis jalajupi parda äärde. „See tundub vale,” ütles ta Vivaciale valjusti, kuid heitis köndi siiski üle reelingu.
Ta koperdas vaikse karjatusega tagurpidi, kui valge mao pea veest välja kerkis ja jala juba õhust haaras, enne kui see jõudis merre plartsatada. Niisama kärmelt, kui ta oli ilmunud, oli madu ka kadunud ning jalg koos temaga.
Wintrow kargas uuesti reelingu äärde. Ta klammerdus pardaserva külge ja vaatas ainiti alla rohelistesse sügavustesse, otsides mingitki kahvatut välgatust elukast. „Kuidas ta teadis?” nõudis Wintrow kähedalt. „Ta ootas, ta haaras jala enne, kui see vettki puutus. Kuidas ta võis teada?” Enne, kui Vivacia jõudis vastata, poiss jätkas: „Ma arvasin, et see madu on läinud, minema peletatud. Mida ta tahab, miks ta meid jälitab?”
„Ta kuuleb meid, meid mõlemat.” Vivacia hääl oli vaikne, määratud vaid tema kõrvadele. Tal oli häbi. Inimesed olid hakanud jälle luukidest välja tekile tulema, kuid keegi ei söandanud vööritekile läheneda. Madu oli ilmunud ja kadunud nii kiiresti ja hääletult, et keegi teine ei paistnud olevat teda märganud. „Ma ei tea, kuidas, ja ma ei usu, et ta mõistab päriselt, mida me mõtleme, aga ta mõistab piisavalt. Mis puutub sellesse, mida ta tahab, siis noh, täpselt seda, mida sa talle andsid. Ta tahab, et teda toidetakse, ei midagi muud.”
„Ehk peaksin ma ennast tema ette heitma. Säästaksin Ettat vaevast seda hiljem teha.” Wintrow kõneles naljatoonil, kuid Vivacia kuulis meeleheidet tema sõnade varjus.
„Sa sõnastad selle mõtte, kuid see ei kuulu sulle. Ta küünitub sinu järele, ta lummab oma toitu. Tema arvates peame meie teda toitma. Ta ei kõhkle vihjamast, et sinu oma ihu võiks tema isu rahuldada. Ära kuula.”
„Kuidas sa tead, mida ta arvab või mõtleb?” Wintrow oli oma tegevuse pooleli jätnud, astunud reelingu äärde ning naaldunud üle selle, et käilakujuga rääkida. Vivacia heitis pilgu üle õla poisi poole. Väsinud nägu muutis Wintrow vanemaks. Laev kaalus, kui palju talle rääkida, ja otsustas siis, et pole mingit mõtet teda selle eest kaitsta. Lõpuks peab ta teada saama.
„Ta on pereliige,” ütles laev lihtsalt. Ning kehitas Wintrow rabatud pilgu peale üht oma paljast õlga. „Nii mulle tundub. Ma tunnen nendega samasugust sidet. Mitte niisama tugevat nagu praegu sinu ja minu vahel, aga sellegipoolest.”
„See tundub täiesti jabur.”
Vivacia kehitas uuesti õlgu ja muutis siis ootamatult teemat. „Sa pead lõpetama uskumise, et Kennit on surmale määratud.”
„Miks? Kas sa väidad nüüd, et tema on ka pereliige ja suudab mu mõtteid tajuda?”
Wintrow hääles kõlas kibedusnoot. Armukadedus? Vivacia püüdis sellest mitte heameelt tunda, kuid ta ei suutnud panna vastu kiusatusele poissi veelgi torkida. „Sinu mõtteid? Ei. Ta ei suuda sinu mõtteid tajuda. See olen mina, keda ta tajub. Ta sirutub minu poole ja mina tema poole. Me oleme teineteisest teadlikud. Nõrgalt muidugi. Ma ei ole teda tundnud piisavalt kaua, et sidet tugevamaks muuta. Aga tema veri, mis minu tekiplankudesse imbub, pitseerib meie ühenduse viisil, mida ma ei oska selgitada. Veri on mälu. Kui sinu mõtted puudutavad minu omi, mõjutavad need ühtlasi ka Kennitit. Ma püüan teda sinu hirmude eest hoida, aga see nõuab pingutust.”
„Sa oled temaga seotud?” küsis Wintrow aegamisi.
„Sa palusid mul teda aidata. Sa palusid mul talle jõudu anda. Kas sa arvasid, et ma suudan seda teha, ilma et ma end temaga seoksin?” Vivacia halvakspanus kõlas nördimus.
„Ma vist ei mõelnud asja selle aspekti peale,” vastas Wintrow vastu tahtmist. „Kas sa tajud teda praegu?”
Vivacia mõtles sellele. Ta avastas end vaikselt naeratamas. „Jah, tajun küll. Ja selgemalt kui varem.” Naeratus kadus tema näolt. „See võib nii olla sellepärast, et ta jääb nõrgemaks. Ma arvan, et tal pole enam jaksu end minust lahus hoida.” Ta koondas oma tähelepanu jälle kiiresti Wintrowle. „Sinu veendumus, et ta sureb, ripub nagu needus tema pea kohal. Sa pead kuidagimoodi oma arvamust muutma, mõtlema ainult sellele, et ta jääb elama. Tema keha kuulab meelt väga sügavalt. Anna sellele jõudu.”
„Ma võin püüda,” vastas poiss pahuralt. „Aga ma suudan vaevu iseendki veenda milleski, mille kohta ma tean, et see on vale.”
„Wintrow,” noomis laev.
„Hea küll.” Poiss võttis mõlema käega reelingust enda ees. Ta tõstis pilgu ja suunas selle silmapiirile. Kevadpäev hääbus hämarusse. Sinine taevas tumenes, selle värv muutus aegamisi ja sulas kokku mere tumedama sinaga. Juba mõne hetke pärast oli raske öelda, kust taevas lõppes ja meri algas. Aegamisi tõmbus Wintrow iseendasse ja tõmbas oma pilgu kaugusest tagasi enda sisse, kuni ta silmad lõpuks iseenesest sulgusid. Ta hingamine oli sügav ja ühtlane, peaaegu rahulik. Uudishimulikult küünitus laev nende jagatud sideme poole, püüdes lugeda poisi mõtteid ja tundeid teda häirimata.
See ei toiminud. Wintrow oli temast otsekohe teadlik. Ometi ei tõmbunud ta Vivacia sissetungist vastikusega eemale, vaid ühines temaga meelsasti. Laev sai teadlikuks poisi sisimas ühtlase vooluna kulgevatest mõtetest. Sa on kõik elav, kõik elav on Sa. See oli lihtne kinnitus ja laev mõistis otsekohe, et poiss oli valinud sõnad, mida ta tingimusteta uskus. Ta ei keskendunud enam Kenniti keha tervisele. Selle asemel kinnitas ta, et kuni Kennit elas, oli kogu elu temas Sa ja jagas Sa igavikku. Lõppu ei ole, lubasid tema sõnad. Elu ei lõpe. Järele mõeldes leidis laev, et ka tema jagab seda veendumust. Pole lõplikku pimedust, mida karta, ega järsku olemise lõppu. On muutused ja teisenemised, aga need toimuvad iga hingetõmbega. Muutused on elu alus, keegi ei peaks muutusi pelgama.
Vivacia avas end Kennitile ja jagas temaga Wintrow sisekaemust. Elu jätkub. Jala kaotus pole veel lõpp, ainult kohanemise allikas. Kuni inimese süda elust tuksub, eksisteerivad kõik võimalused. Kennit ei pea kartma. Ta võib end lõdvaks lasta. Kõik läheb hästi. Ta peaks nüüd puhkama. Lihtsalt puhkama. Vivacia tundis mehe paisuva tänulikkuse soojust. Piraadi näo ja selja pingul lihased andsid järele. Kennit hingas sügavalt sisse ja lasi hingeõhu aeglaselt välja.
Sisse ta enam ei hinganud.
Viies peatükk
ELUSLAEV OPHELIA
Althea vahikord oli läbi ja aeg kuulus nüüd talle endale. Ta oli väsinud, aga meeldival moel. Kevadine õhtupoolik oli olnud peaaegu mahe. Juhtus harva, et see aastaaeg nii lahket nägu näitas ja Althea oli seda nautinud. Ka Ophelia ise oli olnud terve päeva suurepärases tujus. Eluslaev oli teinud meeskonna töö lihtsaks, liikudes meelsasti põhja, kodu poole. Ophelia oli vana raskepärane koge, nüüd veel eduka kaubareisi saagist raske. Varane õhtutuul oli pigem leebe kui jõuline, kuid tema purjed püüdsid sellest kinni iga viimase kui iili. Laev libises vaevata läbi lainete. Althea naaldus reelingule