Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 1. osa. Robin Hobb
sõrmedel tõendusi üles lugema. „Siin ma olen – teenin esimese tüürimehena kaubaisanda eluslaeval, sama hästi kui kõige kõrgemal kohal, millest üks meremees üldse võib unistada. Kapten Tenira lubas mulle reisi lõpus laevasedeli. See on piisav tunnistäht, et ma olen oskuslik meresõitja. Sellega võin ma koju minna ning sundida Kyle’i oma sõna pidama ja laeva mulle tagasi andma. Ja ometi, kummalisel kombel, tunnen ma end sellepärast süüdlasena. Sa tegid selle kõik nii lihtsaks. Laevapoisina Reaperil teenides töötasin ma kolm korda rängemalt. See lihtsalt ei tundu õige.”
„Ma võin su töö ju raskemaks teha, kui sa tahad,” narritas Ophelia. „Ma võiksin kiiva vajuda, või hakata lekkima või …”
„Seda sa ei teeks,” vastas tüdruk täie kindlusega. „Sa oled oma hea sõiduoskuse üle selleks liiga uhke. Ei. Ma ei taha, et mu töö oleks raskem. Aga ma ei kahetse ka neid kuid Reaperi pardal. Kui ei midagi muud, siis tõestasid need mulle endale, et ma saan hakkama. Teenistus sellel vrakil tegi minust parema madruse ja näitas mulle meresõidu seda poolt, mida ma kunagi varem näinud polnud. See polnud ajaraisk. Aga see oli aeg Vivaciast eemal – selles on asi. Aeg, mis on igaveseks läinud.” Althea hääl vaibus.
„Oh, mu kullake, see on nii traagiline.” Ophelia hääl oli tulvil kaastunnet. Hetk hiljem jätkas ta sarkastiliselt: „Ainus võimalus seda hullemaks teha on ikka veel sellele mõelda. Althea. See pole sinu moodi. Vaata ettepoole, mitte tagasi. Sea kurss õigeks ja jätka. Eilseid reise ei saa uuesti teha.”
„Ma tean,” vastas Althea kurva naeruga. „Ma tean, et see, mida ma nüüd teen, on õige. Lihtsalt tundub imelik, et see on nii lihtne ja meeldiv. Ilus laev, kärme meeskond, hea kapten …”
„Ja väga nägus esimene tüürimees,” pistis Ophelia vahele.
„Seda ta on,” ei puigelnud Althea vastu. „Ja ma hindan seda kõike, mida Grag on minu heaks teinud. Ma tean, et ta küll ütleb, et naudib võimalust puhata ja lugeda, aga küllap on tõeliselt tüütu teeselda haiget, et mina saaksin tema koha täita. Mul on palju, mille eest talle tänulik olla.”
„Veider. Sa pole talle seda tänulikkust näidanud.” Esimest korda oli laeva hääles kuulda kerget jahedust.
„Ophelia,” ägas Althea. „Palun, ärme hakka jälle sellega peale. Sa ju ei taha, et ma teeskleksin Gragi vastu tundeid, mida ma tegelikult ei tunne, ega ju?”
„Ma lihtsalt ei saa aru, miks sul ei võiks neid tundeid olla, muud ei midagi. Oled sa kindel, et sa ennast ei peta? Vaata ainult minu Gragi. Ta on kena, võluv, nutikas, lahke ja tõeline härrasmees. Rääkimata veel sellest, et ta on sündinud Bingtowni kaubaisandaperes ja märkimisväärse varanduse pärija. Varanduse, mille hulka kuulub ka võrratu eluslaev, võiksin ma lisada. Mida muud võid sa mehelt veel tahta?”
„Ta on seda kõike ja enamgi veel. Ma möönsin seda sulle juba kaks päeva tagasi. Grag Teniral pole ühtki viga. Ega ka tema võrratul eluslaeval.” Althea naeratas laevale.
„Siis peab asi olema sinus,” kuulutas laev otsusekindlalt. „Miks ta sind ei ahvatle?”
Althea hammustas hetkeks keelde. Kui ta kõnelema hakkas, oli ta hääl asjalik. „Ahvatleb, Ophelia. Teatud mõttes. Sellest hoolimata – minu elus toimub praegu nii palju muud, et ma ei või endale lubada … Mul ei ole lihtsalt aega sellistele asjadele mõelda. Sa tead, mis mul ees seisab, kui me Bingtowni jõuame. Ma pean otsima lepitust emaga – kui see on võimalik. Ja on veel üks teine „võrratu eluslaev”, kes täidab mu mõtteid. Ma pean veenma ema, et ta mind toetaks, kui katsun Vivaciat Kyle’ilt ära võtta. Ema kuulis pealt, kui ta vandus Sa nimel, et annab laeva mulle, kui ma end meremehena tõestan. Ükskõik kui mõtlematult ta kõneles, ma kavatsen ta sundida seda vannet pidama. Ja Vivaciat mulle loovutama. Sellest tuleb inetu võitlus, ma tean. Ma pean sellele keskenduma.”
„Kas sa ei arva, et Grag võiks olla selles võitluses väga võimas liitlane?”
„Kas sinu arvates oleks minust aus julgustada tema lähenemiskatseid ainult selleks, et kasutada teda tööriistana oma laeva tagasisaamisel?” Nüüd oli jahedus Althea hääles.
Ophelia naeris vaikselt. „Ah. Nii et ta ikkagi on lähenemiskatseid teinud. Ma hakkasin juba poisi pärast muretsema. Nõnda. Räägi mulle kõik ära.” Ta kergitas Althea poole kulmu.
„Laev!” hoiatas Althea teda, kuid ei suutnud teisti, kui pidi viivu pärast laeva naeruga ühinema. „Kas sa kavatsed nüüd teha näo, nagu ei teaks sa niigi kõike, mis su pardal toimub?”
„Hmm …” mõtiskles Ophelia. „Tõenäoliselt tean ma suuremat osa sellest, mis toimub kajutites ja trümmides. Aga mitte kõike.” Ta vaikis hetkeks ja urgitses siis: „Tema kajutis valitses eile väga pikka aega vaikus. Kas ta püüdis sind suudelda?”
Althea ohkas. „Ei. Muidugi mitte. Selleks on Grag liiga hästi kasvatatud.”
„Ma tean. Kas pole kahju?” raputas laev pead. Ja lisas, otsekui oleks ta unustanud, kellega räägib: „Poisis võiks veidi rohkem särtsu olla. Kenadus on tore, aga on hetki, kui mehes peab olema veidi lurjust, et oma tahtmist saada.” Ta kallutas Althea poole pead. „Nagu näiteks Brashen Trellis.”
Althea ägas. Nädala eest oli laev temast selle nime välja meelitanud ja polnud talle enam sest saati rahu andnud. Kui ta parajasti ei nõudnud, mis Gragil viga on, et too Altheale ei meeldi, siis üritas ta välja pinnida räpaseid üksikasju tüdruku lühikese armuloo kohta Brasheniga. Althea ei tahtnud talle mõelda. Tema tunded selles küsimuses olid liiga segased. Mida enam ta endale kinnitas, et mehega on kõik, seda enam too tema mõtetesse tükkis. Ta mõtles alatasa kõiksugu vaimukatele vastustele, mida ta oleks võinud nende viimasel kohtumisel öelda. Mees oli käitunud nii jämedalt, kui Althea oli jätnud minemata kohtumisele, sest ei pidanud seda mõistlikuks. Mees oli arvanud liiga palju, kaugelt liiga vara. Ta polnud ära teeninud sekunditki tema mõtetest, saati siis veel pikemat mõlgutust. Kuid hoolimata Althea põlgusest ärkvel olles ilmus mees tema unedesse. Unedes tundus tema peatükkiva jõu õrn innukus sadamana, mis oli püüdlemist väärt. Unedes, meenutas Althea endale ja surus hambad kokku. Ärkvel olles ta teadis, et mees pole mitte turvaline sadam, vaid mõttetute kihude keeristorm, mis ta koos endaga hävingusse kisub.
Althea oli vaikinud liiga kaua – Ophelia silmitses mõistval ilmel tema nägu. Tüdruk ajas end järsult sirgu ja naeratas veidi. „Ma vist lähen ja külastan Gragi, enne kui põhku poen. Mul on talle paar küsimust.”
„Hmm,” nurrus Ophelia rahulolevalt. „Ära nende küsimisega kiirusta, kullake. Tenira mehed mõtlevad enne tegutsemist pikalt, aga kui nad kord tegutsevad …” Ta kergitas Althea poole mõlemat kulmu. „Sa ei pruugi nime Trell pärast seda üldse mäletadagi.”
„Usu mind. Ma annan juba praegu endast parima, et seda unustada.”
Käilakujust eemale rutates tundis Althea kergendust. Vahel oli imetore veeta õhtupoolik istudes ja laevaga lobisedes. Võlupuust käilakujus olid üheks saanud palju põlvkondi Tenirade meremehi, kuid tema esimesed ja sügavaimad mõjutused olid saadud naistelt.
Ophelia oli säilitanud naiseliku vaate elule. Ja see polnud mitte habras abitus, mida nüüdsel ajal Bingtownis naiselikkuseks peeti, vaid sõltumatu sihikindlus, mis iseloomustas esimesi naisi kaubaisandate seas. Nõuanded, mida ta Altheale jagas, olid sageli tüdruku jaoks üllatavad, kuid tegelikult toetasid vaateid, mis olid salajas Altheale omased juba ammu. Altheal ei olnud naiste hulgas kuigi palju sõpru. Lood, mida Ophelia temaga jagas, olid pannud ta mõistma, et tema dilemmad pole sugugi nii ainulaadsed, kui ta oli arvanud. Ophelia jultunud mõtteavaldused Althea kõige intiimsemate probleemide kohta ühtaegu nii lõbustasid kui kohutasid tüdrukut. Laev tundus täielikult aktsepteerivat Althea iseseisvust. Ta julgustas tüdrukut järgima oma südant, kuid pidas teda samas vastutavaks oma otsuste eest. Selline sõber oli täiesti joovastav.
Gragi ukse taha jõudes Althea kõhkles. Ta peatus ning kohendas rõivaid ja juukseid. Poisiriietest loobumine, mida oli kandnud Reaperi pardal, oli olnud kergendus. Sellel laeval teati tema nime. Althea Vestrit pidi oma perekonna väärikust hoidma. Nii et hoolimata sellest, et ta rõivastus praktiliselt