Vanaisa Omar ja Potike-Keeda. Ethel Kings
naisa Omar ja potike- keeda
1. peatükk
Süütuse põli
Rooside tänavalt alla, mööda nukumeistri värvilisest majakesest, raamija töökojast ja vürtspoodnikust, kelle naine mind alati maiustustega kostitas, jooksin ma vanaisa Omari juurde iga päev, kui olin väike. Vanaisa oli mulle kõige olulisem inimene maailmas ja tema pood minu varjupaik ja mängumaa. Vanaisal oli minu jaoks alati aega.
Ma arvasin, et tema ongi maailma kõige targem inimene. Vanaisa oli küla nõuandja. Ma ei teadnud, kas see on omaette amet, aga igatahes käisid tema juures nii küla vanamemmed, noored mehed kui ka külavanem ise igasugu asju arutamas ja mina ei tohtinud pealt kuulata. Kui ma küsisin, miks nad kõik tema juurde nõu saama tulevad, kostis vanaisa, et nad ei tule mitte nõu järele, vaid omaenese aimdustele kinnitust otsima. Vahel on lihtsalt vaja oma mõtted valjult välja öelda, enne kui aru saad, et nii ongi. Teinekord aga selgub oma mõtteid kuuldavaks tehes, et need on päris naeruväärsed. Vanaisa lihtsalt kuulas inimesed ära ja lasi neil endil kõneldu üle otsustada. Küsisin, kas nad ei saa neid küsimusi kodus abikaasale või omaenda vanaisale rääkida või ehk sootuks kitsele, kui selguse saamiseks on tarvis ainult oma mõtted valjusti välja öelda. Vanaisa kehitas õlgu.
„Eks nad tulevad minu juurde, sest teised tulevad samuti. Ja sellepärast, et ma olen vana mees ja mu habe on juba peaaegu valge. Nad arvavad, et see tähendab, nagu teaks ma maailma asjadest rohkem kui teised. Kui nad minu kuuldes oma mõtteid sõnastavad, annavad nad neile hinnangu vana ja targa inimese pilgu läbi. Mõistad, Momo? Neil ei ole mind tegelikult vaja. Aga nad arvavad, et on. See annab meelekindlust juurde, kui keegi öeldu peale noogutab. Ja kui neil on kuulaja, mõtlevad nad põhjalikumalt järele, mida öelda tahavad, ja õigete sõnade otsimise käigus leitaksegi juba selgus. Teinekord on aga selguse saamiseks tarvis kellegi julgustust või värsket vaatenurka, siis saan sellega abiks olla. Kui minust on neile kasu, võin vaid rõõmustada, eks ole?” Ja vanaisa naeratas oma lustlikku naeratust, mida meenutades mul endalgi iga kord nägu naerule kisub.
Ma ei saanud toona täpselt aru, mis see oli, mis vanaisast nii hea nõuandja tegi, aga olin uhke, et see oli minu vanaisa, kelle juurde kõik tulid. Nad suhtusid temasse sügava austusega ja osake sellest lugupidamisest kiirgas minulegi. Võib-olla arvasid nad, et kui mul on selline vanaisa, võib minustki saada kord tark nõuandja, ja mulle see meeldis. Tahtsin olla kõiges nagu vanaisa. Kui hästi see mul välja kukkus, on teie otsustada.
Jutustan teile oma loo nii ausalt, nagu see mu mälestustes siiamaani alles on. Juhtus ju ometi palju imelisi asju, mis mind elusse kiinduma panid. Neid lugusid raamatusse kirja pannes annan kõik selle maailmale tagasi, et vabana edasi minna, ja ehk saab keegi teine minu jutustusest indu imedesse uskuda. Pühendan oma kirjaread vanaisale, sest temata poleks seda lugu ja poleks ka mind. Kui ma mõne teise vanaisaga oleksin üles kasvanud, ei oleks ma see, kes olen, ja maailmas poleks olnud neid imesid ning mu lugu oleks hoopis teine.
Minu vanaisa oli poodnik, peale selle, et ta oli küla kõige targem mees. Ta pidas poekest teeveerel, nii et tema uksest ei möödunud mitte ainult veiseid ajav külarahvas, vaid ka võõramaalased. Teinekord kihutasid mööda suured bussid, mis olid värvilisi maalinguid täis ja mille akendest paistsid haiglaselt kahvatu nahavärviga inimesed. Vahel aga oli nende nahk punane nagu nülitud loom. Siis ma mõistsin, küll on hea, et minu nahk alati sile ja pruun on. Ei päike, vihm ega tuul teinud sellele liiga.
Inimestele meeldis lehvitada ja meist pilte teha. Nad ei peatunud peaaegu kunagi, et vanaisa poes ringi vaadata. Kui nad kinni pidasid, siis pisut eemal, toidupoe ees, küsisid vett, küsisid väljakäiku ja sõitsid edasi. Ainult kord, mäletan, jooksis üks kuldselt sädeleva roosa salliga tüdruk vanaisa poodi ja küsis kiiruga midagi arusaamatus keeles. Vanaisa läks tagaruumi, mida eraldas poest vaip, ja välja tulles oli tal käes ripats, nagu tal neid väljaski hulgi rippus. Ta andis ripatsi tüdrukule. Tüdruk oli ülevoolavalt tänulik, ladus vanaisale peo peale rea münte, tegi mulle silma ja jooksis tagasi. Selleks ajaks oli buss juba jõudnud anda signaali, et aeg on edasi liikuda.
„Miks sa tõid talle amuleti tagatoast, vanaisa? Väljas on ju täpselt samasugused!”
„Ta tahtis sellist, mis oleks ehtne.”
„Kas need siin polegi ehtsad?”
„On, aga tema ei tea seda. Nüüd saab ta olla uhke, et sai endale ehtsa amuleti.” Ja vanaisa naeris heatahtlikult, silmad vidukil.
Lähemalt ma nende kummaliste võõramaalastega kokku ei puutunudki, vähemalt enne, kuni mu oma tütar ühe neist majja tõi. Sel polnud küll kahvatut jumet, ent ta kombed olid võõrad ja keel tundmatu.
Vanaisa pood oli varjuline oaas, kus oli alati parasjagu soe või jahe, kus sai vaipade, kottide ja pottide vahel mängida ning vanaisa jooksu- ja õpipoiss olla. Eriti armastasin ma, kuidas päike riidega varjatud aknast tuppa langes, iseäranis siis, kui vanaisa meisterdatud teepotike tulel seisis ja sellest tõusev aur päikesekiirtes mustreid keerutas. Siis teadsin, et varsti on aeg vanaisaga maha istuda ja üks tõsine vestlus pidada. Sest teejoomine oli alati terve rituaal. Selleks puhuks katkestas vanaisa töö ja pühendas end täielikult minule. Või siis teele. Et me tegime seda koos, tuli sama välja.
Tavalisel päeval oli vanaisa ametis vaiba punumise, koti meisterdamise või poti voolimisega. Teistel meistritel oli tavaliselt üks amet. Minu vanaisal mitu. Ja tema meisterdused olid kõige ilusamad! Selles olen tänini veendunud. Ta valmistas kotte, mida kaunistasid vaibaribad, ehtis potte nahast sangadega ning punus vaipadesse ennenägematuid mustreid. Kui keegi mustrite kohta küsis, ütles ta, et juba tema vanaisa punus selliseid. Aga mina tean, et ehkki ka vanavanavanaisa mõistis vaipu punuda, mõtles minu vanaisa oma mustrid ise välja, sest mina istusin tema kõrval, kui ta neid punus, ja teinekord aitasin kaasa.
Vanaisa oli alati ametis millegi meisterdamisega ja mina küsimuste esitamisega. Tal oli alati aega ja kannatust mu küsimused ära kuulata ja neile vastata. Mõne küsimuse peale ta, tõsi küll, ainult naeris habemesse ja kostis „tõepoolest”, mõne sellise peale, mida ma emale ega isale esitada poleks julgenudki. Kord turgatas mul pähe küsimus, miks on need võõramaalased meist nii erinevad ja räägivad arusaamatus keeles, ning vanaisa seletas mulle, et maailm on ümmargune ja seega otsatu, sest kui hakkad astuma, ei lõpe tee kunagi ära. Maailmas elavad rahvad, kes kõnelevad teisi keeli ja kelle jaoks oleme hoopis meie võõramaalased ja meie keel on neile arusaamatu. Neid, kellele meie oleme arusaamatud, on palju rohkem kui neid, kes meiega sama meelt ja keelt on. Ja siis ma küsisin ta käest, kas eri liiki puud on teineteisele ka nagu võõramaalased ja räägivad eri keeli. Ema-isa oleksid paremal juhul mu üle naernud, halvemal juhul ohanud elust väsinu ohet ja seletanud nagu väiksele lapsele, et puud ei räägi, nende lehed vaid sahisevad tuules, kõnevõime on antud ainult inimestele, selleks et saaksime Jumalat kiita, ja me peamegi teda kiitma selle eest, et leib on laual ja ka selle eest, et tuul sahistab nii ilusasti puulehtedes. Aga ei tohi kujutleda, mida pole olemas. Puud ei räägi, sest nad pole inimesed, neil pole suud, ega silmi, ega kõrvu, nad on tummad kui templisambad. „Ja sina, poiss, pead seda teadma ja mitte mõtlema asju välja, sest siis ei saa sa kunagi suureks ega leia elus endale kohta. Aga sa pead meheks saama ja hakkama peret toitma, nii et palu Jumalat, et ta annaks sulle aru olla oma vanematele vanas põlves rõõmuks ja toeks.” Pärast sellist loengut ei tahtnud ma enam midagi küsida. Aga väikese lapse asi, mänguhoos läks meelest ja küsisin jälle midagi rumalat ning ema ohkas ja isa kortsutas kulmu ja mul oli paha, et ma neile oma rumalusega koormaks olin. Nii lubasin endale taas, et enam iial ei tee ma nende elu oma küsimustega raskeks.
Aga vanaisa käest võis kõike küsida. Ta ei vastanud kunagi lihtsalt jah või ei, vaid jutustas lugusid, välja arvatud siis, kui ta vastas „tõepoolest”. Mida vanemaks ma sain, seda sagedamini ta vastas „tõepoolest”. Ühel hetkel hakkasin isegi tema mõistuses kahtlema, sest ma küsisin igasugu jaburaid asju ta käest. Küsisin, kas siis saab õhus käia, kui kinnisilmi kalju äärele kõndida nii, et ise ei tea, millal maapind lõpeb. Ja vanaisa vastas: „Tõepoolest.” Ma isegi ei mõelnud seda tõsiselt ja tema ütles „tõepoolest”. Teadsin ju küll, et kui pinda jalge all pole, kukun alla. Olin juba proovinud õhus kõndida. Aga vanaisa käest lihtsalt pidi midagi küsima. Sain tookord suisa pahaseks, et ta ilmselge jaburuse peale „tõepoolest” vastas.
Tol korral hakkas mul hirm, et ta oli eluaeg mind oma vastustega haneks tõmmanud või olin mina temast alati valesti aru saanud. Võib-olla puud ka ei räägi omavahel