Vanaisa Omar ja Potike-Keeda. Ethel Kings
oli ta hüljanud ja ta oli külast põgenenud, et inimeste asemel loomadele oma lugu laulda, kuni ta seal küngaste vahel lõpuks mullaga üheks sai. Ning ka seda, et vahetevahel ta liigutab end, kui tead õigeid sõnu, mida lausuda. Arafat naeris lustakalt nagu toreda luiskeloo peale ja kiirustas hobuseid takka, et oma silmaga tunnistajaks olla.
Koobaste juures pidin tükk aega ringi vaatama, enne kui leidsin õige koha – tüdruk oli vajunud nii sügavale maa sisse, et ei paistnud enam väljagi. Vaid juuste järgi leidsin ta üles. Need väänlesid maast välja peenikese juurestikuna ja nende all võis ära tunda kumeruse, mille teadsin olevat inimpea. Arafat nõustus, et need on ühed ebatavalised juured, kuid ta polnud veendunud, et tegu on juukseid kandva peaga.
Proovisin tüdrukule laulda, et ta end natuke rohkem näitaks, aga midagi ei juhtunud. Laulsin pehmel häälel, peaaegu sosinal, et teda ehmatamata, leebelt ärkvele tuua. Samavõrra, kui soovisin Arafati ees oma saladusega hoobelda, hoolisin ma ka tüdruku heaolust. Ta oli ju ometi mu vanaisa hoolealune. Aga ei miskit. Olin pisut solvunudki, et tal ei kõlvanud end mulle näidata. Olin ju lausa tema enda peas ja kehas viibinud, tema tundeid tundnud ja mõtteid mõelnud. See pidi tegema meievahelise sideme ometi eriliseks. Ta oleks pidanud end mulle näitama! Pealegi olin ma hea poiss, mind võis usaldada ja Arafat oli mulle kui verevend – järelikult võis ka teda usaldada. Lõppude lõpuks olin ma oma vanaisa lapselaps ja minu vanaisa usaldasid kõik! Aga praegu sellest kasu ei olnud. Ju oli mul mõni võlusõna puudu või oli maailmas asju, millega ainult vanaisa oli suuteline toime tulema.
Palusin, et Arafat minuga kaasa laulaks, ja ta laulis. Ilusal, kõlaval häälel, mis oleks pidanud iga tüdruku südame võitma, aga ikka ei juhtunud midagi. Proovisin kaevata tüdruku ümbert mulda vähemaks, kuid see oli võimatu, sest maa oli kivikõva ja muld, mis mul vähegi õnnestus välja kaevata, voolas oma lohkudesse otsekohe tagasi, kui kaugele ma seda ka heita ei üritanud. Millegipärast ei näinud Arafat selleski midagi eriskummalist.
Tüdruk jäi maa sisse ega näidanud end, puud ei kooldunud meie üle ja linnud ei kogunenud meie peade kohale. Sama hästi oleks võinud meie ees olla elutu känd. Arafat lohutas mind, et küllap võib jah arvata, et need väädid paistavad juuste moodi olevat ja pimedas võib viirastuda, nagu peidaks end mullas kaunis tütarlaps, sellest pole midagi, et see täna nii ei paistnud. Mind see ei lohutanud, mina teadsin, et seal on päriselt üks tüdruk ja need on tema juuksed ning ta elab veel, vähemalt siis, kui vanaisa talle laulab. Ma ei tahtnud olla kehkenpüks, aga nüüd tuli välja, et hooplesin millegagi, mida justkui polnudki tegelikult olemas. Olin pettunud ja pahane. Võib-olla olin midagi tõesti valesti teinud ja see oli minu karistus. Võib-olla olin selle ka ära teeninud, aga ma ei tahtnud seda tunnistada. Trotslik ussike näris mu hinge terve kodutee. Näris nii kangesti, et ma ei soovinud isegi alati heatujulise Arafatiga rääkida.
Vaatamata sellele, et Arafat kogu lugu ei uskunud, palusin tal meie käik enda teada jätta. Olin valmis ise vanaisale tunnistama, mida ma teadsin ja mida ma tegin, aga mitte veel. Kõige vähem aga tahtsin, et vanaisa sellest kellegi teise suust kuuleks.
Otsustasin varakult magama minna, et juhtunus selgusele jõuda. Ehkki Arafat rääkis õhtu otsa põnevaid lugusid ja vanaisa jutustas oma kavalaid muinasjutte, keerasin neile selja ja püüdsin ühe kõrvaga nende juttu jälgides oma mõtted ritta seada. Trots taganes ning asendus ärevusega. Ootasin, et vanaisa hakkab laulma ja ma upun taas tüdruku põhjatutesse silmadesse. See oli minu seiklus, minu saladus, millest keegi ei teadnud. Enam ei hoidnud mind tagasi hirm, et vanaisa võib aru saada, kus ma tema laulmise ajal käin. Kiusatus minna tagasi tüdruku maailma ja saada teada kogu lugu oli kõikidest kaalutlustest tugevam.
Silmalaud muutusid tasapisi raskemaks, tuli praksus, sooja teki sees oli hea olla. Meeste jutuvoog oli iseenesest juba kui muusika. Kuulsin, et ema tõi teed. Eesel hirnatas õues, hobused puristasid. Nägin silme ees öösinist tähti täis taevast ja kuud. Kuuvalgel olid puude varjud pikad kui hiiglaste siluetid, õhk oli karge, öö valge.
Öö meelitas mind pimedatesse soppidesse seiklema. Mööda aiaäärt pääses küngaste juurde viiva teeotsani. Hiilisin vargsi külast välja, et kiirelt küngaste juures ära käia. Ehk ta siiski võib ärgata ka minu laulu peale, mõtlesin, komistasin, lõin end ära, tõstsin silmad – ja leidsin end külaväljaku äärest, punumas teistele tüdrukutele patse. Pisikesi patse, mille sisse sai keerutada igasuguseid linte ja helmeid. Üle väljaku, meist mitte eriti kaugel, kogunesid mehed, nende hulgas ka võõras. Meestega rääkis ta samal rahulikul toonil, millega mind oli kõnetanud. Sain teda silmanurgast jälgida. Iga kord, kui hääled tõusid ja kired lõõmama lõid, suutis võõras oma tasakaaluka olekuga muuta lahvatavad tundepursked edasiviivaks jõuks, seletades lahti vastasseisukoha. Ta oli õppinud mees, kes tundis kombeid ja oskas inimesi sunduseta suunata. Ja tulemuseks olid alati rahumeelsed lahendused. Miks ei peaks ma teda usaldama?
Olin täiesti kindel, et ka tema pani mind tähele. Õhtusöögi ajaks läksid mehed laiali, kes oma koju sööma, kes külaväljakule. Ka tüdrukud lahkusid. Mina jäin linte ja helmeid kokku korjama, piisava aeglusega, et ta jõuaks oma jutud lõpetada ja minu juurde kõndida. Võõras jättis viimaste lahkujatega hüvasti ja tuligi. Natuke aega vaatas ta minu tegevust pealt, siis pöörasin oma palge tema poole. Tema pilk ehmatas mind taas ja ma lõin silmad häbelikult maha. Seejärel otsustasin, kuna ta on siin minu pärast ja ka mina tahan teada, kes ta on, pean talle otsa vaatama, selles pole iseenesest veel midagi kohatut. Minu parima äratundmise järgi mitte. Tõstsin uuesti pilgu ja vaatasin talle otse silma, oodates selgitust või küsimust. Midagi ta ju pidi ütlema, kui ise minu juurde tuli.
„Kas see on sinu koduküla?”
„Jah, ma sündsin siin.”
„Ja sa oled siin üles kasvanud?”
„Mina küll, aga mu ema mitte.”
„Kust su ema siis pärit on?”
„Kaugelt. Ma pole tema koduküla näinudki. Meil pole seal enam lähedasi.” Ega ka siin, jätsin mainimata.
„Kas oleksid mulle teejoomisel seltsiks?”
Meie külas polnud naimiseas tüdrukutel kombeks käia võõraste, isegi mitte oma küla noormeestega teed joomas, kui nad polnud kihlatud või õde-venda. Seega kohmetusin ega teadnud, mida vastata. Tundsin, kuidas puna palgele tõusis, süda ärevalt pekslema hakkas. Tahtsin temaga kaasa minna, kuhu iganes ta mind kutsub, tahtsin tema kätt hoida ja tema lähedust tunda, temast kõike teada saada, talle endast rääkida, tahtsin, et ta viiks mu sellest külast minema. Mõtteid oli korraga liiga palju ja nad perutasid nagu segased ulmelistele radadele, mida oli täiesti kohatu endale ette kujutada. Teadsin, mida öeldakse tüdrukute kohta, kes võõraste meestega kaasa lähevad. Seda pandi pahaks. Teadsin ka, et mu ema ei järginud kombeid, kui oli olnud tema aeg naituda, ja tal oli õnnelik elu minu isaga, niikaua kui isal eluaastaid oli, ning külaelanikele jääme me emaga igavesti võõraks. Teadsin ka, et selles külas pole ühtegi noormeest, kellele ma jah ütleks. Uskusin, et ema saab aru, sest tema oli mind õpetanud tegema ise otsuseid ja nende tagajärgedega elama. Ta ütles alati, et see on ainus viis, isegi kui kogu maailm on teisel arvamusel. Mulle piisas sellest, et ema minust aru sai. Ehkki mu vaimusilm vaatas kaugele mööda sellest, mis hetkel oli kohane, kaugele tulevikku, kus ma võisin koos emaga külast lahkuda, et järgneda mehele, keda olin juba südames usaldama hakanud, meenutasin endale, et praegu on praegu. Ja kõik, mis tuli või tulemata jäi, olenes praegusest hetkest.
Lõin pilgu õhetades maha ja ütlesin jah.
Korjasin paelad ja helmed kiiruga kokku ning küsisin, kus ta tahaks teed juua.
„Kes siin külas keedab kõige kangemat teed?”
„Minu ema.”
Kuni me kodu poole jalutasime, tundsin endal külarahva kahtlustavaid pilke. Kuid see ei häirinud mind. Tundsin pigem ärevust selle pärast, mida võõras mõelda võis. Aga et ta oli siin võõras ja ma osutasin talle külalislahkust ning selles pole ometi midagi kohatut, hoidsin selja uhkelt sirgu.
Ema oli ootamatust külalisest üllatunud, aga ei kostnud muud kui „Kas keedan teile teed?”. Ema ei üllatanud see, et ma meesterahva koju tõin, ta lihtsalt ei oodanud, et see juhtub niipea. Samal