Vanaisa Omar ja Potike-Keeda. Ethel Kings
võtsin ta ratsmed, patsutasin looma kuumavat kaela, silitasin, hingasin sisse tema lõhna ning kallistasin teda, et taastada ühine keel.
Arafat võttis ratsmed oma kätte ja viipas, et ma roniksin Beliarale selga. Panin vasaku jala jalusesse, võtsin kätega sadulast kinni, lükkasin parema jalaga end maast lahti, aga tõuge oli liiga jõuetu. Ihu ikka veel värises kukkumisest. Varisesin hoopis käpuli maha. Ajasin end taas jalule ja vinnasin uuesti, Arafati käsi ei lasknud mul seekord enam tagasi kukkuda, võtsin ratsmed pihku ja olin valmis õppetundi jätkama. Arafat patsutas hobust ja sosistas talle sõnu kõrva. Ta rääkis nii tasasel ja madalal häälel, et ma ei saanud arugi, mis keeles ta räägib. Kerge laksuga kannikale suunas ta Beliara teele. Ise hüppas tagasi teisele poole aeda, oli sekundiga oma täku seljas, taganes pisut aedikust, keeras ringi ja lendas takistusest üle. Viivuga oli ta uuesti minu kõrval ja üheskoos võtsime hoo üles, et vaiksel galopil tuttavamatesse paikadesse naasta.
Arafat tuli meie koju teed jooma ja mina jooksin vanaisa juurde. Rääkisin talle, kuidas olin tundnud, et Berenike on saanud osakeseks minust, sest ma olen osalenud tema saatuses ja tema minu omas, ja ma tahan seda talle öelda. Ja seda ka, et olen alati valmis teda abistama, kui tal seda vaja peaks olema. Ning sedagi, et tahan temaga hüvasti jätta, enne kui ta oma teele läheb. Vanaisa kuulas ja ütles: „Tõepoolest.” Siis vaatas mulle silma, mõõtis mind pilguga ja kostis: „Oled justkui üleöö täiskasvanuks saanud. See on hea. Aga sa oled siiski veel laps. Ära seda unusta. Mine ja mängi vahelduseks teiste poistega!”
„Jah, vanaisa, aga millal ma Bereniket võin vaatama minna?”
„Oota veel veidi. Las ta kosub. Siis jätate hüvasti.”
See oli jaatav vastus. Ma ei kahelnudki, et just nii see läheb. Olin õnnelik. Oli hea päev. Mulle meeldis olla täiskasvanu.
„Aga millal sa mulle õpetad, kuidas mõtteid lugeda?”
„Kannatust, Momo,” naeris vanaisa, „kõik tuleb omal ajal.”
Ehkki vanaisa väljendas mu ande üle suurt rõõmu, tundus siiski, et mind seda kasutama õpetada ta veel ei soovinud. Nii kui see selgeks sai, lahkus minust täiskasvanu ja tärkas lapselik jonn. Ma ei saanud aru, miks vanaisa arvas õigeks viivitada. Mida varem ma seda kasutama õpin, seda varem saan ju hakata teisi aitama. Mida varem saan hakata teisi aitama, seda rohkem inimesi saab abi. Milleks viivitada? Et vanaisa ei hakkaks mu täiskasvanuks saamises kahtlema, tegin täiskasvanu nägu edasi, ent jonn tagus kõigest väest jalgadega kõhtu. Ma olin kärsitu laps. Tahtsin kõike ja kohe. Läks palju aastaid, enne kui õppisin kannatlik olema. Enne kui sinna jõudsin, katkes minus usk ja lootus ning tõe hääl vaikis mitmel korral.
Jooksin mööda tolmavaid tänavaid mänguväljakule, et poistega mängida ja jonn välja lasta, sest poiste ees ei olnud vaja täiskasvanu olla. Laps olla tundus ühtäkki kutsuvam kui kunagi varem. Poisid olid kükakil koos puude varjus ja sosistasid midagi. Mõtlesin, ega neil pole äkki minu ees saladust. Minul ju on. Jalutasin nende juurde ja küsisin, mida nad seal peidavad. Poisid tegid mulle endi vahel ruumi ja käskisid kükitada.
„Vaata, mille Aziz leidis!” osutasid nad rauast amuletile. Tavaliselt leidsid poisid roostetanud sepiseid. See amulett ei olnud üldse roostetanud, vaid läikis heldelt isegi varjus. Tahtsin seda oma kätte võtta, käsi ise sirutus läikiva eseme järele, aga nii kui amulett minu peopesa puudutas, lasin selle käest kukkuda. Amuletti puudutades läbistas mu keha metalne valusähvatus, poisid ja mänguväljak kadusid musta udu varju ja silme ette tõusis pilt tumedatest ratsameestest lumiste tippudega mägede vahel. See kõik kestis vaid sekundi murdosa, kuni amulett mu peost maha kukkus. Mu võpatus ei jäänud poistele märkamata.
„Mis pillud! Vaimu nägid või?” tänitasid poisid. Ja neil oli õigus. Mustad kujud, mis mulle viirastusid, tundusid olevat vaimud.
„Raud oli külm,” vabandasin ja poisid said naasta salaarutelu juurde. Nad arutasid, et selle võis kaotada keegi läbirändav võõramaalane. Sest meie külas pole sellist käsitööd kellelgi nähtud. Teel suurele laadale võisid selle kaotada kaupmehed. See võis olla mõne vaarisa ammu kadunud varandus, kuigi siis oleks see juba roostes. Kui sel just üleloomulikku väge pole. Äkki oli keegi püüdnud amuletti varastada, aga selle põgenedes kaotanud, sest amulett ei tahtnud omaniku juurest lahkuda, seega on meie ülesanne selgitada välja amuleti omanik. Poiste fantaasialend oli nakkav. Pakkusin omalt poolt, et äkki oli amulett sattunud siia põhjusega, äkki ta otsis uut väärilist omanikku. Sellele järgnes arutelu, kuidas selgitada välja, kes meist selleks kõige väärilisem on.
„Mina leidsin ta!” hüüdis selle peale Aziz uhkelt, tõusis püsti ja lõi endale rusikaga vastu rinda, „mina olen uus omanik!”
Ausalt öeldes arvasin, et tegelikult peaks see kuuluma mulle. Mina olin see, kellel olid maagilised võimed, millega ükski teine meie küla poistest kelkida ei saanud. Aga nemad seda veel ei teadnud. Nii ma vaikisin, olles üpris kindel, et juba varsti saavad kõik sellest teada ja toovad ise amuleti minu kätte. Nad jätkasid huupi arutamist, millised imeomadused võiksid amuletil olla, ja mina mõtlesin, kes olid need mehed hobuste seljas lumiste mäetippude vahel.
„Aziz, Aziz! Kust sa selle leidsid?” püüdsin nägemuse eemale peletada ja poiste erutust jagada. Vahest avaks see teadmine amuleti päritolu saladuse?
„Läki, ma näitan!” hüüdis Aziz, tõusis püsti, peitis amuleti põue ja me kõik järgnesime talle. Poolel teel tuli meile vastu mu ema: „Mulham, sind ei ole enam peaaegu kunagi kodus. Kunas sa koju emale appi tuled?” Kehvemat ajastust ei saanud ollagi.
„Varsti, ema, ma luban, teeme poistega ainult ühe ringkäigu.”
Ema vaatas mulle pead vangutades järele.
Mu ema oli väga ilus. Pronksikarva jume ja šokolaadivärvi juustega. Kui ta endale helesinise salli ümber pani, poleks kaunimat naist saanud endale ette kujutada. Sellisena ma teda lapsepõlvest mäletan.
Tolsamal päeval oli ta pea kaetud õhukese siidsalliga. Tundsin poiste ees ema üle uhkust. Ta oli haritud naine, nagu isagi oli haritud mees. Nad tundsid võõraid keeli, oskasid kirjutada, ema teadis peast palju luuletusi ja laule, isa luges pakse raamatuid. Nad rääkisid tihti kolimisest linna, kus on suured raamatukogud, ülikoolid ja kino, aga see ei saanud kunagi teoks. Minul oli selle üle hea meel, sest mulle linnas ei meeldinud. Nii palju kui ma linna näinud olin, oli seal kole ja must, kõik oli hirmus suur ja igal sammul tuli ette vaadata, et inimesed sulle peale ei astuks, ning kõik kohad olid müra täis. Ma ei saanud linnas kunagi aru, miks me käime neis paigus, kus me käime, kuidas kuhugi saab, millest mu vanemad võõraste inimestega räägivad ja milleks oli tarvis mind sinna kaasa võtta, kui ma oleks võinud sama hästi vanaisaga koju jääda.
Koht, kuhu Aziz meid tõi, oli poolel teel küngaste juurde, kus Berenike oli puujuurte vahel peidus olnud. Imestasin, et Aziz nii kaugel hulkumas käib. See võis tähendada, et ta tunneb ümbruskonda pareminigi kui mina. Vähemalt paremini, kui mina seda tundsin enne, kui ratsutama hakkasin, sest hobuse seljas jõuab kerge vaevaga kaugetes paikades ära käia. Aziz osutas kooldunud puutüvede vahele. Sealt ta selle leidiski. Asusin otsima, kas ümbruskonnas on jälgi, mis reedaksid midagi ebatavalist. Näiteks ratsasalga möödumist. Ent ma ei suutnud välja lugeda ühtki viidet sellele ega millelegi muule.
„See on kadunud!” hüüdis korraga ahastuses Aziz.
„Mis on kadunud? Amulett?”
„Amulett on kadunud! Ma panin ta põue ja enam teda seal ei ole! Hoidke nüüd kõik silmad maas, kes amuleti leiab, tohib seda täna õhtuni endaga kaasas kanda!”
Kõik asusid usinalt otsima, ükski kivi ei jäänud kohalt tõstmata, aga tulemusi see ei andnud. Amulett jäi kadunuks.
Mustad ratsanikud ei andnud mulle asu. Kohe kui kodustest kohustustest vabanesin, tulin jooksujalu vanaisa juurde.
„Vanaisa, vanaisa!” hüüdsin juba enne uksest sisse saamist. Üle läve astudes aga tundsin uuesti metalset tunnet oma kehas ja mind seestpoolt väänavat valu. Vanaisa majas oli midagi võõrast, aga ma ei saanud aru, mis see täpselt oli. Mõtlesin, et see tuleb halvast enesetundest, mis mulle