Nelja tee rist. Sari «Moodne aeg». Tommi Kinnunen
üks munadeta puusepp ole muidugi autoomanikust parem.”
Ülakorruse uks läks kinni ja trepikojas jäi vaikseks. Maria nõjatus vastu ust ja vaatas kõigepealt esikusse ja seejärel elutuppa. Kui ta silmad sulges, lõõmas vana kodu jälle nagu tulemeri. Põleng lennutas aknad lahti, leekide kergitatud õhuvool pani kardinad hõljuma ja laetalad purustasid kukkudes kõik mahajäänu. Oma silmaga ta seda ei näinud, mitte keegi ei näinud, aga enda välja mõeldud pilt naasis ta mõtetesse üha sagedamini. Kuna asjast juttu ei tehtud, hakkas see temas oma elu elama.
„Isa läkski selle autoga,” katkestas Johannes akna juurest tema mõtted.
Maria pöördus tagasi sisse, neisse kahte tuppa, mis tal veel olid. Poiss toetus mõlema käega aknalauale. Ta käed olid pelargooniumija begooniapoti vahel. Ta ei tahtnud ennast vanaema poole pöörata.
„Oleks Helena veel kodus. Või Anna.”
Maria läks poisi juurde ja asetas käe tema õlale.
„Ära muretse. Ega ta ei tee midagi.”
Poiss pööras ennast Maria poole. Ta silmad olid veekalkvel, aga ta ei töinanud. Mehed ei nuta, ütles Lahja talle alati. Väiksed mitte sugugi ja suured üldse mitte. Nüüdki neelas ta pisarad alla ja püüdis olla sellise moega nagu neljateistkümneaastased olema peaksid. Marial hakkas poisist kahju. Temal kui pesamunal tuli viimasena jääda tühjenevasse majja, samas kui Lahja ja Onni üha sagedamini ja üha raevukamalt kaklesid. Onni oli varem poisi seltsis igasuguseid asju meisterdanud, aga mida apaatsemaks mees muutus, seda nõrgemaks jäi side pojaga. Eks see oleks Johannese kasvades niigi nõrgenenud. Lahja polnud aga kunagi lastega hästi toime tulnud. Ta tundis ennast nende seltsis ebamugavalt. Mitte seetõttu, et igaüks peaks seda oskama. Sageli läks lihtsalt nii, et see, kes ei osanud mängida imikuga, leidis jutuotsa pisut vanemaga või andis noore inimese küsimustele alati õiged vastused. Lahjale lihtsalt ei paistnud ükski laps meeldivat. Tal polnud selleks tahtmist või oskusi.
Johannes hakkas ukse poole minema.
„Ma lähen vaatan, kuhu isa läks.”
„Ei lähe sa kuhugi.”
„Sa ju ise ütlesid, et seal ei juhtu midagi.”
„Teeme nüüd nii, et kui sina aitad mind, aitan mina sind. Kas sobib?”
Johannes noogutas.
„Mine too oma ema ratas sinna hoovi peale. Ära emale midagi ütle.”
„Mida sa teha tahad, vanaema?”
„Mine nüüd. Pane mulle mantel siia kõrvale.”
Johannes lahkus ja Maria tiris mantli endale selga. Mantli käisest leidis ta pearätiku. Ta istus hetke, kogus jõudu. Siis pani ta käed risti, surus küünarnukid vastu põlvi ja kergitas ennast püsti.
Pedaale tallates kiirus aina kasvab. Iga viimane kui kord, kui jalg kerkib või vajub, kisub ta keha tükkideks. Maria keha karjub peatuse ja pausi järele, aga ta ei võta kuulda, vaid sõtkub edasi. Pedaalid pressivad läbi viltriide vastu kühmulisi jalataldu. Valu litsub pisaraid välja, aga ta ei aeglusta, vaid sunnib jalgu edasi-tagasi liikuma. Ta teab, et kui ta kord juba peatub, ei saa miski teda enam liikvele. Kes kord lõpetab, seda ei toibuta miski ellu tagasi. Ta on teel, et päästa sellele maailmale üks inimhing, veel üks kord.
römppäkuja, 1955
Maria oli pelga hommikumantli väel voodiserval patjade najal istukil. Ta toetus vasaku käega voodiotsale ja vaatas koduabilist, kes asetas just pliidikoldesse puid juurde. Põleva kuuse küljest paiskus eemale väike tukk. See lendas pliidiesisest plekist mööda, otse linoleumi peale.
„Ritva, pühi see tukk kohe ära, et auku ei põletaks.”
Koduabiline võttis korvist kaks halgu, tonksas juba tumeneva tuki pleki peale ja tõstis mõlema abil tuki osavalt tagasi koldesse. Siis pani ta halud korvi ja mõõtis pilguga Mariat.
„Kas olete valmis, ämmaemand?”
„Küll ma siis ütlen. Too veel puid juurde.”
Tüdruk tõstis pannkoogipanni pliidi servale, võttis laastukorvi ja läks välja. Praeahjust tuli küpseva sealiha lõhna. Maria lasi ennast lõdvaks. Kusi purskas portselanist potti.
Pliidi all praksusid puud, koldest õhkas sooja juba ennemalt palavasse tuppa. Onni oli tassinud Maria voodi pliidi kõrvale. Seal tundus liigesevalu pisutki järele andvat. Haigus oli alanud märkamatult. Ta polnud valutavatele päkkadele tähelepanu pööranud, vaid oli arvanud, et jalad olid evakueerumisteekonnast väsinud. Õhtuti oli ta leotanud jalgu pesukausis ja vaevused kadusid hetkeks. Alles siis, kui onnis elades ka käed pidevalt valutama hakkasid, oli ta mõelnud, et kõik pole päris õigesti. Liigeste kohale kerkisid väiksed muhud ja sõrmi oli hommikuti raske kõverdada. Järgmisena läksid põlved, seejärel pahkluud. Mõnda aega oli tal õnnestunud veel kahe jalutuskepi abil liikuda, ning kui valmis uus maja, sai Maria endale alumise korruse toad. Lahja oli vastu punninud, sest tahtis sinna oma fotoateljeed, aga jäänud siis nõusse, kas pärast Onniga rääkimist või siis seetõttu, et Maria oli loobunud maja ehitamiseks kõigist oma säästudest. Suurt muuks raha ei jätkunudki, kui ainult toiduaineteks ja teenijanna imetillukeseks palgaks. Arst oli soovitanud minna Oulu maakonnahaigla vastuvõtule, aga selleks polnud raha. Ning Maria polekski sellist reisi vastu pidanud, kuigi sõjas õhku lastud sildade asemele olid juba uued ehitatud.
Juga hakkas nõrgenema. Maria puus andis tunda. Ritva oli pidanud ta pikaliasendist üles aitama, sest omaenda randmetes polnud enam jõudu, et paistes keha püsti upitada. Maria oli püüdnud õpetada Ritvat tõstma: kõigepealt jalg üle ääre põrandale, siis teine jalg ning seejärel kaenla alt tirides ülakeha püsti. Ta oli korrutanud seda Ritvale ja enne teda arvukatele varasematelegi, ikka ja jälle, päevast päeva, alguses sõbralikult ja lõpuks rangelt. Ta oleks tahtnud igaühele neist rääkida, kuidas tuikavad jalad teda öö läbi ärkvel hoidsid ja kuidas sõrmeliigesed tegid sellist valu, et ta üksi olles nuttis ja valu käes karjus. Aga tüdrukud vahetusid, sest kerkisid üha uued majad. Nad leidsid kiiresti endale müüjanna või lapsehoidja või koduabilise koha, ning ühelgi neist polnud mahti jääda pikemaks ajaks, et paistes ja kõveraks vajunud vana naist voodist välja tirida. Ka Ritva oli otsustanud keskkooli proovida. Nii oli Maria kuulnud, kuigi tüdruk polnud ise julgenud midagi rääkida.
Uks kolksatas ja Ritva tuli koos puukorviga sisse. Ta heitis Mariale pilgu, langetas kandami põrandale ja tuli pikkade sammudega voodi äärde. Ta sikutas Maria kättpidi püsti ja asetas ta seejärel tagasi voodile poti kõrvale. Maria jalad värisesid. Ritva võttis voodilt siibri ja selle all voodi kaitseks olnud gobelääninäru, millel kitsed allikast jõid. Üks neist oli pööranud pea teistele vastupidises suunas ja kuulatas kikkis kõrvul.
„Võiksite püüda puhata, ämmaemand,” ütles Ritva ja tõstis poti põrandalt üles. „Ma viin selle parem kohe välja.”
„Ega seda ei pea siin hoidma jah.”
Maria teadis, et varsti oleks pott kärbseid täis. Neile meeldis suhkur.
„Kas sa hakkad küpsetama?”
„Pliit pole veel kuum. Äkki sööme enne ja ma küpsetan pärast seda?”
Maria ei vastanud. Ritva kallas suurest pliidikatlast sooja vett pesukaussi ja tõstis selle kätepesu jaoks voodile. Siis kuulatas ta korraks uksel, tegi selle lahti ja lipsas välja esikusse. Maria teadis, et ta kuulab, kas Johannes on trepikojas teel üles või välja. Nad mõlemad tundsid ülemise korruse elanikud sammudest ära. Lahja kõndis trepist kiiresti tippides, Onni jällegi liikus rahulikumalt, väsinult. Johannes traavis nagu noor põder, võttes alati mitu astet korraga. Tavaliselt lipsas Ritva kohe trepikotta, kui Johannest kuulis, lõpetas koheselt selle, mida parasjagu tegi, ning läks asja ees, teist taga esikusse, poisiga sädistama. Naeris ja küsis mitu korda päevas, et kuidas läheb. Aga enne, kui läks potti tühjendama, ta lausa kuulatas, et keegi ei satuks tema toimetamisi nägema. See ajas Mariat naerma. Peaks tihemini kusema.
Конец ознакомительного