Nelja tee rist. Sari «Moodne aeg». Tommi Kinnunen
on tõstnud peegli lauale ja uurib oma nägu. Maria sisenedes tõuseb ta kiiresti püsti ja silub kleidisaba.
„Kuidas ma välja näen?”
Maria silmis on tegu iselaadse pruutkleidiga. Selle serv pole sirge, vaid ripub külgedel madalamal ja paljastab eestpoolt pahkluud ja sääred. Vöökoht on samas rütmis taljelt alla vajunud ja puusadele sätitud. Lahja tegi oma kleidi ise, lõikas kõigepealt lehtedest välja filmitähtede ja monarhide pulmapilte, tellis pealinnast koorevärvi kanga ja õmbles kleidi seejärel alguses käsitsi ja lõpuks naabrilt laenatud jalgõmblusmasinal valmis. Lõpptulemus on eri motiivide ja varastatud ideede kombinatsioon. Siiski on Lahja hea õmbleja ja suudaks soovi korral ennast sellega ära elatada. Ja vähemalt käised on kleidil õnneks olemas.
Lahja on arvamuse hirmus pea langetanud ja tema rüht on kentsakalt pingul. Kummaline heldimus paiskub läbi Maria. See algab alakõhust ja jookseb kaela kaudu silmade taha. Seal seisab tema väike ilus tütar, valmis abielluma ja ometi sõltudes ema heakskiidust. Maria kõris pitsitab.
„Sa oled ilus. Kõige ilusam pruut maailmas.”
Tüdruku keha lõdvestub ja õlad vajuvad alla.
„Olen või?”
Maria avab kaasavõetud karbi ja paljastab siidipaberi alt enda punutud mirdipärja. Ta hoiab seda kahe käega üleval ja astub Lahja ette. Tüdruku õlad kerkivad taas üles.
„Mitte mirti, mul on ju Anna. Sellepärast ei teinud ma täitsa valget kleitigi.”
„See on ainult taim. Valge on ka ainult värv, ei midagi muud.”
„Selle kohta räägitakse halba.”
„Halvast rääkimine ei sõltu kleidi värvist. Ja mis on neil sinu kohta rääkida?”
Lahja ei vasta, vaid naksutab oma sõrmelülisid. Ta tundub olevat ärevil.
„Kas on hirm?”
„Väheke jah.”
„Kas sa tahad pulmad ära jätta?”
„Sellist asja ei tehta.”
„See häbi kestab vaid hetke, aga vale inimesega jäädakse alatiseks kokku.”
„Onnis pole miski valesti.”
„Ma ei mõtle seda. Aga kui sa pole kindel, siis on parem mitte suuri lubadusi anda.”
„Ma valisin tema ja tema ma võtan.”
„No eks sa võta muidugi.”
Lahja mõõdab Mariat ja vidutab silmi.
„Ega Ameerikast pole rohkem kirju tulnud?”
Maria suu vajub üllatusest lahti. Lahja märkab seda ja ajab pea kuklasse.
„Kas sa arvasid, et ma ei saa teada?”
Lahja toob laualt loori ja sätib selle endale pähe. Maria arust on see nagu müts, mille pits ripub mõlemalt poolt nägu kuni poole seljani välja. Lahja kinnitab loori juuksenõeltega.
„Nüüd on mul laps ja töö ja elamine ja varsti ka mees.”
„Teises järjekorras kui ülejäänutel. Aga mis sellest?”
„Just. Ise elatan ennast.”
„Sul on kõik olemas.”
„On jah. Ma ei jäänud üksi, vaid olen nagu kõik teised.”
Maria ei pea vajalikuks vastata, vaid ulatab pärja.
„Kas võtad?”
Lahja noogutab. Maria asetab pärja ettevaatlikult loorile ja kinnitab selle paari klambriga. Ta astub sammu tagasi, uurib tüdrukut ja noogutab. Lahja pöörab ringi ja vaatab ennast peeglist.
„Varsti on mul kõik olemas.”
Trepilt kostavad sammud ja uksel kõlab koputus.
„Kas oled valmis?” küsib Onni.
„Tule aga sisse.”
Mees kannab tumedat ülikonda ja lipsu. Juuksed on ta võidega üle pea tõmmanud. Ta märkab Lahjat, kes seisab keset tuba, käed puusas. Mehe näole tõuseb päike.
„Sa oled ju täitsa nagu filmitäht.”
Lahja kohendab mehe kraed ja sikutab vesti sirgeks. Mariale meenub karp ja ta võtab sealt väikse mirtidest punutud rinnaehte.
„Mul on siin sinu jaoks ka midagi.”
Lahja võtab ehte ja kinnitab selle mehe rinnaesisele.
„Nii et tema on ka siis neitsi?” ütleb Maria ja Lahjat ajab see naerma. Onni näol vilksatab kartlik ilme, mis kiiresti kaob. Lahja on saanud mirdi nõela kinni ja patsutab mehe rinda.
„On kombeks, et mees on pere toitja ja ehitaja. Ainult et meil on maja valmis ja naine teenib oma toiduse ise.”
„Ehk leiame mulle ka mingi tegevuse,” ütleb Onni ja urgitseb vestitaskust uuri välja. „Peaksime minema. Üüriauto on juba kohal.”
Anna istub trepi alumisel astmel ja mängib üksinda lõngajuppidest valmistatud nukkudega. Kui ärklitoa uks lahti läheb ja pruutpaar alla tuleb, pistab Anna nukud oma kleidi taskusse ja astub trepist paar sammu üles.
„Onni, kas ma võin tulla koos teiega?”
„Ütle talle nüüd isa,” parandab Lahja, aga Onni naeratab.
„Võid kutsuda mind, kuidas tahad.”
„Kas ma võin sind suksuks kutsuda?” kontrollib Anna.
„Võid.”
„Aga kas kiisuks võin ka?”
„Võid.”
Anna naer nakatab Onnit. Lahja võtab mehe käe alt kinni ja kortsutab Annale hoiatavalt kulmu.
„Aitab nüüd lorast. Nüüd on järg emme käes.”
Onni saadab pruudi alla ja Annani jõudes väänab teda naljaviluks ninast. Anna kädistab naerda. Ta jookseb paarile järele ja võtab Onni käest kinni. Maria vaatab ümara kinnise auto poole jalutavat kolmikut, kus peigmehel on tüdruk mõlemas käevangus. Onni tuleb lapsega kenasti toime. Kumma tõttu ta abielluda tahab?
Maria näeb ülevalt, kuidas pulmarahvas on kogunenud õuele pruutpaari saatma. Osa neist seisab tee peal, osa istub kaarikutes, valmis kirikusse sõitma, paar Lahja kaaslast lotade seast on tulnud häbelikult väravale. Pruutpaarile sajab õnnitlusi ja mõni innukam teeb isegi Mariale niksu.
„Palju õnne pruudi emale.”
„Mina ei teinud selle asja heaks midagi.”
Trepil meenub Mariale katkine aste ja ta astub sellest ettevaatlikult üle. Võiks paluda Onnit see ära parandada, sest kuuldavasti olevat ta kuldsete kätega mees. Ja võõrastetoa uks ei käi korralikult, vaid kiilub piida külge kinni. Sedagi võiks paluda Onnil hööveldada, kui nüüd nii osav mees majas.
Onni hoiab ust lahti ja Lahja istub auto tagaistmele. Maria kõnnib üle hoovi oma kaariku juurde. Ta palus naabripoissi, too rakendas hobuse kaariku ette ja kükitab pukis, ratsmed peos. Maria kavatseb harjumusest ette istuda ja ise juhtida, aga märkab poisi imestunud pilku. Ta asetab jala tagasi maha ja läheb tagumisele istmele. Autouks avaneb ja Lahja otsib pilguga Mariat.
„Kas Anna võiks teiega sõita, ema? Siin läheb muidu kleidisaba kortsu.”
„Käsi tal aga siia tulla.”
Anna hüppab autost välja ja jookseb kaariku juurde. Maria ulatab talle käe ja aitab tal enda kõrvale tõusta. Lahja tõmbab ukse kinni ja auto hakkab vaikselt kiriku poole sõitma.
Vanker pöörab hoovist külateele ja neile järgneb pulmaliste vaikne rongkäik. Onni suguvõsast pole mitte kedagi kohal. Maria vaatab hooneid, millest nad mööduvad. Rahuühenduse majale pannakse katusepappi ja töömehed lehvitavad rongkäigule.
Anna on koukinud lõngast nukud uuesti välja ja seab neid istmele ritta.
„Mida