Nelja tee rist. Sari «Moodne aeg». Tommi Kinnunen
ja külmad. Maria otsis voodilt kobamisi üles lühikese teraga pussi. Ta võttis selle kätte ja vajutas pöidla kaitseks terale. Nutt valgus ta põskedele. Ta ei näinud õieti midagi, kuigi polnudki midagi vaadata. Maria kobas ühe käega surnud lapse õlga ja libistas teise käega pussi ettevaatlikult sünnitajasse.
Mis olukord teil seal põhjas on? Kas lapse haigus on juba möödas või on tal ikka veel palavik? Kui on vaja tohtri juurde minna, siis viige. Ma saan kindla peale kusagilt raha laenatud ja maksan kõik täpipealt kinni, mis on arvele pandud.
Maria käsi liikus aeglaselt. Ta lükkas sõrmedega pussi tera pöidla suunas, justkui hakiks porgandeid. Tuba oli peaaegu pime, aga tema seda ei märganud. Ta tegi tööd mõtlemata, kaalumata, imeks panemata. Pesukauss sai tükkhaaval täis. Maria kõhus ärkas hääl, mis vallandus suust omamoodi ulgumisena. Ta vajutas pea vastu Rieti pehmeks muutunud kõhtu, karjus ja tükeldas. Korseti püstluud rõhusid kopse. Maria pea all võbises ja võnkus Rieti kõht.
Tuleb vist õnnitleda vande andnud Ämmaemandat, aga samas palume, et te meie peale väga viha ei kannaks. Paljud jäid siin sama haiguse kätte ja ega vanemadki inimesed sellest kergelt paranend. Saadan need Kingad teile tagasi. Ega siin pole midagist teha aga olgu öeldud et õnneks läks kõik kiiresti ja lõpus poldki ta enam siin Maailmas vaid juba kogunisti teises.
Väljast ei kostnud enam ühtegi häält. Viimaks läks uks praokile ja vanem ämmamoor astus ettevaatlikult sisse, latern ühes. Maria pea lebas Rieti kõhul. Ta suu oli ammuli, kuid häält sealt enam ei väljunud. Hüübiv veri ja lima valgusid aeglaselt pesukaussi. Ämmamoor pööras ümber ja viipas noorema sisse. Too tuligi, aga jäi pesukaussi nähes seisma. Ta kartis. Vanem märkas seda ja tõmbas teda kättpidi sünnitajale lähemale. Latern asetati vooditekile. Rieti silmad olid lahti ja ta pilk jälgis leeki.
Vanem ämmamoor võttis põrandalt pesukausi ja ulatas selle nooremale. Too ei tihanud seda puudutada, aga võttis sellest siiski kinni, sest teine ei pannud kandamit ka kusagile mujale. Vanem küünitas veel põrandale verise rätiku järele ja kattis sellega kausi.
„Vii see välja. Kui küsivad, siis ütle, et pesuvesi.”
„Kuhu ma selle viin?”
„Mõtle midagi välja, aga mitte sõnnikuhunnikule. Ja ära kellelegi ütle, kuhu viisid.”
Noorem läks välja. Kui ta lahkus, piilus musta rätikuga naine ukse vahelt sisse. Talle noogutati rahustavalt. Oli kohe näha, et naisel hakkas kergem.
Ämmamoor võttis teise, sama verise rätiku. Ta haaras ühe käega Maria õlast ja ulatas rätiku talle.
„Lase nüüd olla, ämmaemand. Lihtsalt puhka pisut.”
Käesolevaga anname teada, et kuna ämmaemanda-õpilane Maria Tuomela on pärast Helsingi sünnitusmajas osaks saanud õpetust ja omandatud kogemust lapse vastuvõtmise oskustes näidanud tänasel päeval toimunud avalikul eksamil üles rahuldavat osavust, siis kuulutatakse ta ämmaemanda ametisse sobivaks ja tal on õigus kasutada kaitset ja õigusi, mis seaduste ja määruste põhjal ämmaemandale Soomes osaks saavad.
Maria keeras ennast põrandale külili. Põsk vajus vastu karedat põrandalauda. See tekitas kindla ja turvalise tunde. Ämmamoor tõi uksesuul asuvast toobrist kruusiga vett. Ta istus voodiservale ja jootis Rietit, jälgides samas kogu aeg Mariat. Ta oleks otsekui pead vangutanud. Maria pööras ennast selili ja kingakontsad kopsatasid vastu põrandat. Ta vaatas laternavalgel põigitisi palktalasid ja mustunud laelaudu. Silmalaud tundusid rasked. Ämmamoor ulatas Mariale joomiseks Rietist üle jäänud veetilga. Nutt naasis lainetena.
kievarintie, 1904
„Linad olid puhtad, kuigi lapitud. Aga miks peab iseseisvalt reisiv naisterahvas üksinda kambris einestama, kuigi kõrtsitoas on ruumi küll? Ülepea ajas eilne hautis südame läikima.”
Maria tegi punaste kaantega külalisraamatusse hoolika käekirjaga sissekannet. Peremees oli alguses väitnud, et trahteri külalisraamatut polnud tarvis enam pidada, aga oli viimaks nõudmisele järele andnud ja teisest toast raamatu toonud. Sinna polnud rohkem kui viis kuud midagi kirjutatud. Maria mõtles, kas lisada veel midagi, aga rohkem eksimusi ta välja ei mõelnud. Voodist ta elusolendeid ei leidnud, laudlina toodi käsu peale kohale. Ta kergitas sulepead. Peremees jõllitas teda peaaegu väljakutsuvalt.
„Kas olete valmis, proua?”
„Preili.”
Maria jõllitas vastu ja asetas seejärel sulepea tagasi lehele.
„Või oli nii rääsunud kohe, et haises.”
Ta kontrollis oma jutu üle, lisas hoolikalt lõppu punkti ja ulatas sulepea tagasi. Peremees pööras raamatu enda poole ja luges, mida oli kirjutatud. Tema kulmukarvad kerkisid.
„Hautise tõin otse köögist ja või oli õhtul kirnutud.”
„Anna see sulepea veel siia.”
Maria kastis sulepea tinti ning kirjutas alla kuupäeva ja oma nime. Sulepea jäi korraks seisma ja lisas seejärel nime alla sõna „ämmaemand”.
„Siis tuleb kindlamini arutluse alla.”
Maria kergitas oma gobeläänriidest kotti ja kõndis välja. Oulu on veel üheksa penikoorma kaugusel, aga ta jõuab enne kümmet kenasti kohale.
Postiveovankril polnud kedagi peale tema ja postipoisi, oma teist kümmet käiva vaiksevõitu nooruki. Hobune oli vana setukas, aga ta kõndis rahulikult, ja teed olid liiva juurdetoomisega ära tasandatud. Kesksuvine päike kõrvetas samblast nõmme. Maria istus kaariku istmel ja nautis reisi, kuigi aeg-ajalt ründas reisijaid kraaviperve tagant seisvast veest pärit tihe sääseparv. Sookailud õitsesid uimastavalt ja tuuletutes kohtades muutus nende lõhn peaaegu väljakannatamatult teravaks. Õnneks tõi tuul lagedamates paikades endaga kaasa kanarbiku ja liiva lõhna. Ajuti arvas Maria aimamisi tundvat isegi meresoola ja adru. Männid, männid, männid. Ta ei suuda iialgi palja okasmetsaga ära harjuda. Oleks nende hulgas vähemalt üks jässakas kask. Ja majad võiksid olla tee ääres, mitte radadeta metsadesse laiali puistatud.
Nii hobuse rahulik kõnd kui metsa lõhnad muutsid Maria uniseks. Ta silmad olid pooleldi kinni, kuid ta tundis, et on valvas ja tähelepanelik. Kui hobune kiirust lisas, äratas uus rütm üles ühe vana laulu. See ei toonud enam meelde valu või ebameeldivaid tundeid, vaid oli vaibunud pelgaks mälestuseks kunagistest aegadest. Maria ümises kõigepealt korraks mõttes, aga kui enamik sõnu oli meelde tulnud, hakkas ta laulma. Kutsar vaatas teda imestunult, aga see ajas Mariat vaid naerma. Ta laulis teise salmi valjemalt.
Kord sind armastasin ma
ja mitu korda mõnda muud.
Mänges embasin sind ma
ja naljaga sul’ andsin suud.
Lõpuks hakkasid tee äärde ilmuma ehitised, kõigepealt hõredalt väiksed hurtsikud, seejärel suuremad popsikohad ja lõpuks majad. Kaugusest hakkas paistma Oulu toomkiriku torn. Tee pööras vasakule ja laskus laia jõesuudme poole. Poiss jättis kaariku väikse varjualuse kõrval seisma.
„Nüüd peaksite maksma.”
„Ma maksin küüdi eest juba reisi alguses.”
„Sillamaks tuleb veel lisaks.”
„Kus see kirjas on? Eelmisel korral ei maksnud sild midagi.”
„Ülalpool on raudteesild tasuta, aga need sillad siin maksavad.”
Kaariku kõrvale oli tulnud sillavaht. Ta tõstis käe vormimütsi juurde ja vaatas ootava pilguga kõigepealt poissi ja seejärel Mariat.
„Mis see maksab?” küsis Maria vahilt.
„Hobuse pealt terve mark.”
Maria klõpsas oma koti lahti ja otsis üles rahapauna. Hind oli kallis, aga raudteesilla kaudu võtaks liiga palju aega.
„Aga kui palju teised maksma peavad?”
„Jala on viis penni.”
Maria