Nelja tee rist. Sari «Moodne aeg». Tommi Kinnunen
Enne sildu tõusis ta ratta seljast ja otsis rahakotist viiepennise valmis. Sillavaht sai tasu kätte, kuid hoidis kätt ikka sirgelt ees.
„Rattaga sõit maksab kümme penni.”
„Ma olen jala ja ratas läheb minu kõrval.”
„Ratta eest peaks ka ikka saama.”
„Küsige temalt, äkki ta maksabki.”
Vahi vastust ootamata juhtis Maria ratta Tuira-poolsele kaldale ja tõusis tagasi sadulasse. Maantee oli sile ja kuiv ning ratas liikus kergelt, kuid halb enesetunne ei tahtnud üle minna. See küll taandus, kuid võttis koha sisse kusagil rinnaku taga, ümber söögitoru. Maria sõtkus vaikselt ja püüdis tabada siiasõidu ülemeelikut rõõmu, aga ei saanud seda õieti kätte. Hõlst tegi olemise palavaks ja korsetiluud hõõrusid külgi. Maria jäi seisma, voltis hõlsti kotti tagasi ja jätkas teekonda. Kuumus ei andnud aga järele. Ees oli veel vähemalt kakskümmend penikoormat. Maria püüdis laulu kätte saada, aga see ei olnud nõus välja tulema.
Tee viis mööda sooserva ja üksik parm haistis rattasõitja higi. Ta keerles visalt ümber Maria, maandus aeg-ajalt mõnda nähtamatusse kohta, pani parinal pakku ja lendas jälle. Aeg-ajalt püüdis ta maanduda kaelale, aeg-ajalt pahkluudele. Maria üritas teda kiiremini sõites maha raputada, aga parm tegi ta ümber tiire, ajuti väiksemaid, ajuti laiemaid. Päike paistis kuumalt ja Maria avas vasaku käega oma jaki nööbid. Kusagilt kerkis läbitungivalt sookailude kirbet lõhna. Ikka vaid ainult männid.
Korraga tundis Maria suus metalset maitset ja tugev iiveldustunne pühkis lainena temast üle. Ta pidurdas ja jõudis vaevu sadulast maha hüpata, enne kui okse suust välja paiskus. Magu tõmbus jõuliselt kokku, kuni välja tuli veel ainult sappi. Maria oli kraavipervel põlvili ja toetus vastu maapinda. Halb enesetunne vaibus, aga ta tundis ennast jõuetuna. See oli see hommikusöök või siis eilne hautis. Parm maandus käele. Ta uuris nahka ja oli just väikest haava hammustamas, kui Maria ta surnuks lõi. Talle kargas pähe uus mõte. Ta pööras ennast puhmastikus selili ja vaatas pilvi. Kas see oli võimalik? Kas ta oli niivõrd rumal, et ei tundnud ennast, kuigi oli käinud koolides ja puha?
Mariat täitis uus vaimustus, uus võimalus. Ta tõusis püsti ja raputas kleidi küljest pohlalehti. Kahele inimesele pole köstri üürituba enam piisav, nüüd tuleb uus eluase muretseda. Mõni täiesti oma, alguses kas või väikenegi. Maria haaras siniselt helkivast rattast ja tõusis tagasi sadulasse. Kellegi köögikataks või riidepesijaks või toidutegijaks pole ta nõus hakkama. Ta on iseseisev naine. Palgaline ämmaemand, keda hinnatakse ja oodatakse. Kümne aastaga oli tema tuntus levinud naabervaldadesse ja iga päevaga, iga õhtuga saabusid tema juurde abikutsujad üha kaugematest küladest. Ta kallutas ratast ja tõstis jala pedaalile. Küll ta hakkama saab, nii nagu ta selles maailmas alati on saanud.
Maria asetas mõlemad jalad tagasi maha. Aga apteekrihärra? Kuidas talle asjast rääkida? Õeksed on muidugi kohe kallal, seda teadis ta juba nüüd.
Marial oli tunne, et ta ei saa õhku. Ta heitis juba avatud jaki kiiresti lenkstangile ja kobas selja tagant korsetinööre. Ta sikutas neid, kuid sõlm ei tahtnud lahti tulla. Ta kiskus nööre, tõmbas sõlme vasakule ja paremale, kuid midagi ei juhtunud. Sõlm andis siiski selle võrra järele, et ta ulatus sellele mõlema käega ligi. Ta tõmbas sõlme otse üles, kuni seljast kostis naksatus. Maria võttis korsetiluudest kinni ja väänas neid allapoole, kuni nöörid hakkasid piinarikka aeglusega lahti tulema ja keha vabaks laskma. Maria sikutas korsetti seljast, kiskus selle üle pea justkui putukas nukukesta ja viskas kraavipervele. Ta tõmbas kopsud täis. Kaalus kahe käega oma rindu ja kaisutas kõhtu. Oli kerge hingata. Uus õnn, veel kord.
Maria võttis lenkstangilt jaki ja pani selle uuesti selga, aga ei hakanud seda kinni nööpima, vaid tõstis parema jala pedaalile ning lükkas vasemaga endale hoo sisse. Tuul haaras kohe ta rindadest, kuid see tekitas rahustavalt jahutava tunde. Kakskümmend penikoormat veel. Daamide ratas oli mugav, eriti kui kleidiga sõita.
Kui see on poiss, saab ta nimeks Toivo.
trepp, 1925
„Täna võiks juba väikse tule läita, siis hakkab seest kuivama.”
Müürsepp sulgeb plekkahju luuke, avab need uuesti ning võngutab neid edasi ja tagasi kontrollimaks, et need korralikult liiguksid. Seejärel paneb ta luugid uuesti kinni ja keerab ukse riivi. Maria vaatab rahulolevalt korralikku tööd. Nüüd on ka uues kambris ahi. Ta asetab puukorvi käest põrandale, ahju kõrvale. Müürsepp võtab korvist halu ja vangutab pead.
„Lihtsalt oksi ja risu, et liiga kuumaks ei kütaks. Ainult ebavajalikku prahti.”
„Eks ma toon siis pisemat kraami.”
Maria võtab korvi uuesti kätte ja viib selle endisse aknaauku raiutud ukse kaudu võõrastetuppa ahju kõrvale.
Maja teisest otsast kostab tagumist ja võõrastetoa küünlajalgade mansetid helisevad selle rütmis. Uut kööki ehitav puusepp taob palki puuritud augu sisse tappi; löögid kanduvad kambri seintesse ja sedakaudu võõrastetuppa ning üle kogu maja. Peaks minema vaatama, et seinad oleksid seal, kuhu sai kokku lepitud. Võõrastetuba sai ju paari küünra võrra liiga lühike, kuna polnud oidu kogu aeg peale passida. Eelmine puusepp oli selgitanud, et sai sellise suurusega palgid odavalt, aga Mariale tegi meelehärmi, et aknad ei asetsenud väljast vaadates võrdsete vahedega.
Küla põhjapoolses otsas oli olnud köögi ja kambriga väike vabadikukoht, mille Maria peaaegu kakskümmend aastat tagasi ära ostis. Ta elas seal koos oma tütrega paar-kolm aastat ja teenis raha, kuni lasi maja ühte otsa ehitada võõrastetoa ning paar suve hiljem teise otsa kaks kambrit. Nüüd tehakse võõrastetoa jätkuks kaks kambrit juurde ja teise otsa kerkib suurem köök. Vanast, väiksest köögist saab vahekoda ja praegusest kambrist läbikäik uude kööki. Sellest võiks ehk teha söögitoa? Kiriklas on igatahes selline olemas ja nimismehel ka. Külainimesed panevad pidevat majasuurendamist imeks ja ütlevad, et ämmaemand püüab küünitada kaugemale kui naisterahvale kombeks, aga see ei läinud talle korda. Mõnikord pani Lahjagi ema ehitamisindu imeks ja küsis, et milleks kõiki neid tubasid tarvis läheb. Maria ei osanud sellele vastata ega vastanudki. Lihtsalt ehitas ja kõik. Mis erilisi põhjuseid seal ikka vaja?
Maria võtab välja esiku puukasti peidetud pudeli. Siinsetel laiuskraadidel ei ole keeluseadusel mõju.
Ta viib pudeli verandale ja jätab selle lauale. Ta jälgib läbi klaasi, kuidas abiline palki sisse tõstab. Too sai palgi aknaaugu kohale nõjatuma ja küürutas teise otsa, et see sisse lükata. Keset toimingut hakkab palk justkui iseenesest sisse libisema. Puusepp on sellest kinni haaranud. Uus köök on juba poole peal. Maria võtab veranda laualt postimehe jäetud kirjad ja hakkab neid võõrastetuppa tagasi minnes sirvima. Ta vaatab tähelepanelikumalt üksikuid aadresse ja postmarke, kuid ei ava ühtegi kirja, vaid pistab terve paki põlletaskusse. Ta teab niigi, mis seal on. Eks asi tuleb vist ikkagi jutuks võtta.
Maria kõnnib köögist kambrisse ja kuulab läbi ukse, kas teiselt poolt on hääli kosta. Välisseina kaudu kandub temani värin, kui raske palk alumise peale kukub. Maria koputab uksele, aga vastust pole kuulda. Ta keerab võtit ja avab ukse. Toas on kardinad ikka veel akende ees ja Lahja lamab oma voodil. Vähemalt on ta päevariided selga pannud. Tüdruk on ärkvel, aga tema pilk ei liigu. Maria astub tuppa ja tõmbab kardinad eest. Lahja pöörab näo seina poole. Maria istub voodile ja langetab käe tüdruku pihale.
„Kas see on juba kaugel?”
„Misasi?”
Lahja keha tõmbub pingule, kuid oma pilku ta ei pööra.
„Ega lapse saamine pole maailmas kõige hullem asi,” jätkab Maria.
„Kust te selle peale tulite, ema?”
„Tüdruk hakkab käima üksi saunas ja mässib kodus endale põlle ette. Ämmaemandal pole raske sellist asja märgata.”
Lahja ei ütle sõnagi, kuid tema keha lõdvestub. Maria heidab Lahja kõrvale pikali ja põimib käed ümber tütre.
„Ära ainult muretse. Inimese elus tuleb palju nigelaid asju ette, aga see nende hulka ei kuulu.”
Lahja