Nelja tee rist. Sari «Moodne aeg». Tommi Kinnunen
Seejärel vaatab ta mulle otse silma.
Ta näeb ikka veel hea välja.
MARIA
huppukuja, 1895
Maria silmad harjusid aeglaselt hämarusega. Hütt oli väike. Selle kahel vastasküljel olid tibatillukesed aknad, üks neist oli pooleldi lauajupiga kinni löödud, mistõttu sai sügisõhtu hämarus sisse ainult teisest aknast. Kohe ukse kõrval kerkis suur kiltkividest müür, mille koldes põles sünnituse toeks laastutuli, kuigi väljas oli veel valge. Seinad olid pigimustad, kuigi toas oli juba korstnaga ahi. Kangaspuudel oli halli vaiba hakatus. Sünnitaja oli sätitud põrandale puusohva vastu käpakile. Põrandal vedelesid verised käterätid.
Maria kutsuti siia alles täna. Siin vallas ei tahtnud õieti keegi õppinud ämmaemandat sünnitustele ja sellist uut noorukest kohe mitte ükski. Eelmine oli jooma hakanud, kuna nägi selge peaga rohkem verd ja lima, tuharseise ja nõrkuse kätte surnud emasid, kui ta suutis taluda. Kuulukse, et nelja kuu sees oli viis sünnitajat verekaotuse kätte ära surnud, sest purjutanud ämmaemand ei jõudnud kutsujaga kaasa minna. Kord talvel oli ta küll suutnud ennast saanile ajada, aga sealt maha kukkunud, kuigi ta kaeti nahkade ja vaipadega, ja jäänud üksi hange nutma. Küüdimees oli püüdnud teda veel kinni siduda, aga too oli märatsenud ja rapsinud ning koperdanud lõppude lõpuks koju tagasi.
Sestap polnud keegi kuude kaupa uut ämmaemandat appi kutsunud, isegi köster ei võtnud teda kaasa rõugeid panema. Kirikukülas oli ta aidanud ilmale paar jõmpsikat, kes oleksid nii või naa kenasti maailma tulnud ja eluga pääsenud. Tüdruk polnud veel endale nime teinud. Ja kuna igas kõrvalises külas olid omad, oskajaks arvatud saunanaised ja ämmamoorid, kes mõistsid ka raske sündija välja kiskuda ja teda hädapärast ära ristida, ei tulnud keegi valla ämmaemanda abi järele. Pealegi polnud tal endal lapsi. Ega siis selline naiste maailma tunne.
Maria ehmatas, kui köstriproua õhtupoolikul just siis, kui ta oli riideid seljast võtmas, üüritoa uksele koputas.
„Kas te olete veel ärkvel, Maria?” küsis proua, kuigi kell polnud veel viiski, avas vastust ootamata ukse ja liipas sisse. „Teid tuldi paluma, Maria.”
Maria tõmbas salli ümber piha ja järgnes prouale laudadest ehitatud verandale. Seal seisis lühike vana naine. Ta langetas musta siidrätiku õlgadele, esitles ennast ja heitis kannatamatuid pilke aknast välja.
„Ehk saaks ämmaemand teele asuda,” ütles ta ja tegi kindluse mõttes endast nooremale niksu. „Enne kui päris pimedaks läheb.”
Köstriproua andis nende käsutusse kaariku ja soovis ohtralt issanda õnnistust, enne kui nad teele asusid. Ta vääriks omaenda last, mõtles Maria, kui läheb teiste sünnitamistest nii suurde õhinasse. Lasi ennast lausa pika maa taha kärutada, et ilmaletulnuid vaadata, andis neile suud ning pani lapsevoodis lamajad hiiresitta täis tarede ja pehkinud põrandaplankude üle häbi tundma. Õnneks mõistis ta alati viia kaasa värsket leiba, juustupätsi ja paksu hapupiima. Võimalik, et igatsedes kinkida elu, hoidis ta oma hinge tagasoppides tallel nii mõnegi sünnitaja, vastsündinutest rääkimata. Kahju, et sellele, kellel olnuks võimu ja varandust last kasvatada ja kes seda nii tugevasti soovis, polnud last antud, kui samas mõnes tühja sahvriga onnis heitis kärbunud ema vähemalt igal teisel aastal lapsevoodisse.
Tee peal oli musta rätikuga naine palumise peale öelnud, et ta on sünnitaja ema ja et ta tulnud ämmaemanda järele, kuigi kõik olnud nimme selle vastu. Aga kuna sünnitus oli kestnud juba kaua ja sünnitaja oli ema silmis muutunud liiga nõrgukeseks, oli ta abi järele lipsanud. Siiski tasus ämmaemandal meeles pidada, et ka sünnitaja ise ei soovinud tema kohalolekut.
Selle teadmisega oli Maria nüüd siin. Trepil istusid kaks meest ja ootasid uuemaid uudiseid. Nende pilgud jälgisid soovimatut külalist.
„Päris laps teine veel,” ütles noorem, kes nägi rohkem peremehe moodi välja.
„Hea, et tal on väiksed käed,” lepitas vanem. „Lase püksid maha, siis ta näitab sulle, milleks.”
Nooremat see naerma ei ajanud. Ta vaatas Mariat, aga ei öelnud sõnagi. Maria sisenes nende vahelt hütti, kumbki meestest ei astunud kõrvale.
Sees tervitas sünnitaja tulijat kannatava lehma pilguga. Tema otsaesine oli kaetud higiga ja tema ümber oli kaks ämmamoori. Üks neist märkas tulijat ja tõusis. Ta pühkis käed rätikusse, kus vereplekid olid jõudnud juba pruuniks kuivada. Maria asetas oma koti läve juurde veetoobri kõrvale. Teine ämmamoor, noorem, märkas teda samuti. Esimene seisatas, võttis tikuga peerult tuld ja süütas oma piibu. Ta astus Maria juurde ja mõõtis teda pilguga pealaest jalatallani. Ta kergitas kätt ja puudutas Maria korsetiga kinni seotud pihta.
„Või siis selline preilna see uus ämmaemand meil ongi.”
Ämmamoor pööras ennast tagasi sünnitaja poole ja imes pikalt piipu.
„Ei tule välja, suru, palju tahad. Kinni, mis kinni.”
Maria jälgis lae poole kerkivaid suitsurõngaid. Ämmamoor seisis ta ees. Maria püüdis sünnitajat näha, aga ämmamoor sättis ennast pilgule ette. Ta püüdis piiluda ämmamoorist mööda, aga too astus jälle vahele.
„Paistab, et surmale määratud. Mõlemad,” ütles ta Maria meelest asjatult kõva häälega. Ta teadis küll, et lapsevoodisse surrakse. Sünnitajatele polnud seda tarvis mainida.
„Kas verd on palju voolanud?” küsis Maria.
„Palju jah ja pisut veel pealegi.”
„Kuidas tal on?”
„Elab veel.”
Ämmamoor oli temast vähemalt kaks korda vanem. Ta imes piibust uue mahvi ja puhus suitsu nina kaudu välja. Suits lookles lakke, mis oli juba ennemalt nõgine. Ämmamoor vaatas Mariat.
„Mida sa, tüdruk, teha mõtled?”
Maria pööras ümber ja kõndis ukse juurde. Musta rätikuga naine oli lipsanud uksesuule ja vaatas voodit. Maria heitis talle pilgu ja pööras tagasi toa poole. Tulevane ema jõllitas teda klaasistunud pilgul. Noorem ämmamoor hõõrus naise selga.
„Äkki läheb ämmaemand välja trepi peale peremeeste seltsi, me ütleme siis, kui on kirstu panekuks valmis,” ütles ta. Ämmamoor oli Maria meelest ikka väga noor. Tema pilk sõnade taga oli pelglik.
Musta rätikuga naine tuli Maria taha. Ta vaatas sünnitajat, kes ei jaksanud enam silmi lahti hoida.
„Kui te tema ära tapate,” ütles ta ja näitas oma tütart, kelle pea oli patja vajunud, „tapan ma teid.”
„Mida ta räägib?”
„Ta on mu ainus laps. Kedagi teist mul pole.”
Noorem ämmamoor püüdis saada vanemaga silmsidet.
„Mida sa kostad, ämmaemand?”
„Ma hoian ta elus.”
„Kudamoodi?”
„Ma ei tea. Esialgu.”
Vanem ämmamoor vaatas naisi ja astus siis kõrvale. Tegi, nagu kopsiks vastu tuleaset piipu tühjaks, aga samas osutas peaga sünnitaja suunas. Maria tõstis oma koti ja läks lähemale, katsus kaelalt pulssi. Naise silmad avanesid ja ta püüdis oma pilku teravdada.
„Mis tulevase ema nimi on?”
„Rieti,” vastas musta rätikuga naine.
Maria mõtles, kas kirikuraamatus on ta nimi Riikka või hoopis koguni Frederiikka. Ta oli saanud nime köstriproua järgi. Küll too rõõmustaks, kui sellest kuuleks. Selles majas ei tuleks magusast saiast puudu.
„Pöörake ta selili.”
Ämmamoorid kõhklesid, aga täitsid seejärel käsu. Nad toetasid sünnitajat puusadest