Verevanne. Vampiiride akadeemia 4. raamatu 2. osa. Richelle Mead
ei puuduta sind,“ lausus Dimitri karedalt. „Sul pole vaja millegi pärast muretseda.“
Jõudsime trepini. Mõne sammu järel oli selge, et ma ei suuda nelja trepivahet käia. Kui tema hammustustest tekkinud uimane tardumus kõrvale heita, nõrgestas mind ka sage verekaotus, võttes oma osa. Sõnagi lausumata haaras Dimitri mu sülle ja kandis pingutuseta alla ning kui olime jõudnud trepimademele, pani mu õrnalt maha.
Häärberi peakorrusel valitses samasugune rikkus nagu ülemise korruse hallis. Sissekäigu kohal oli tohutu võlvlagi keeruka lühtriga, mis muutis seninähtud lühtrid kääbusteks. Meie vastas olid külluslikult kaunistatud kahepoolsed vitraažklaasiga uksed. Ent meie vastas oli veel üks strigoi, toolil istuv mees, kes ilmselt pidas vahti. Tema kõrval oli seina sees nuppude ja välkuvate tulukestega paneel. Moodne turvasüsteem vanaaegses sarmikas ümbruses. Meie lähenedes tõmbus ta jäigaks ja alguses arvasin, et see oli loomulik kaitsjavaist – kuni nägin ta nägu. See oli sama strigoi, keda olin Novosibirskis esimesel ööl piinanud, seesama, kelle olin saatnud Dimitrile teatama, et ma otsin teda. Ta huuled kõverdusid veidi, kui ta mulle silma vaatas.
„Rose Hathaway,“ sõnas ta. „Ma mäletan su nime – täpselt, nagu sa käskisid.“
Rohkem ta ei lisanud, kuid möödudes haarasin Dimitril käest tugevamini kinni. Strigoi pilk ei lahkunud minult, kuni olime väljas ja sulgesime enda järel ukse.
„Ta tahab mind tappa,“ ütlesin Dimitrile.
„Kõk strigoid tahavad sind tappa,“ vastas Dimitri.
„Tema tahab seda tõsiselt… ma piinasin teda.“
„Ma tean. Ta on sellest saati põlu all ja kaotas siin osaliselt ka oma staatuse.“
„Sellest mul küll parem ei hakka.“
Dimitrile ei paistnud see muret tegevat. „Marleni pärast ei ole sul vaja muretseda. Sinu võitlus temaga tõestas Galinale, et sinust saab meile hea võitluskaaslane. Marlen jääb sulle alla.“
See ei olnud eriti rahustav. Olin muretsenud endale strigoide seast liiga palju isiklikke vaenlasi – ega ma võinudki strigoide seast sõpru loota.
Praegu oli loomulikult öö. Dimitri ei oleks saanud mind muidu välja viia. Fuajee viis mu mõttele, et olime maja eesotsas, ent meie ümber laiuvad aiad viitasid pigem sellele, et olime maja taga. Ent võib-olla oli kogu maja sarnasesse rohelusse mähitud. Meid ümbritses hekilabürint, mis oli pisimate detailideni välja pügatud. Labürindis olid purskkaevude või raidkujudega kaunistatud väikesed siseõued. Kõikjal oli lilli, veel ja veel lilli. Õhk oli nende lõhnast raske ja taipasin, et keegi oli kõvasti vaeva näinud, et leida öösel õitsvaid taimi. Ainuke, mille kohe ära tundsin, oli jasmiin, mille pikad, valgeõielised väädid ronisid labürindis mööda võrestikke ja kujusid ülespoole.
Kõndisime veidi aega vaikides ja leidsin, et olen romantilisest ümbrusest kütkestatud. Dimitriga koos koolis olles olin olnud haaratud hirmust, kuidas me suudame oma suhet ja kohuseid ühitada. Selline hetk nagu praegu, kui jalutame kevadise tähistaeva all, oli siis tundunud liiga hullumeelse unistusena, et sellele üldse mõeldagi.
Liiga pikk jalutuskäik oli minu praeguses seisundis kurnav, ehkki ma polnud pidanud trepist ronima. Peatusin ja ohkasin. „Olen väsinud,“ ütlesin.
Dimitri peatus ja aitas mu istuma. Rohi oli kuiv ning kõditas mu nahka. Heitsin pikali ja hetk hiljem heitis Dimitri mu kõrvale. See oli kummaline déjá vu moment, meenutus õhtupoolikust, kui olime teinud lumeingleid.
„See on hämmastav,“ ütlesin üles taevasse vaadates. See oli selge, polnud näha ainsatki pilve. „Kuidas see sinu jaoks tundub?“
„Mhm?“
„Siin on piisavalt valge ja ma näen üsna selgelt, aga päevavalgusega võrreldes ikkagi hämar. Sinu nägemine on teravam kui mul. Mida sa näed?“
„Minu jaoks on sama ere nagu päevasel ajal.“ Kui ma ei vastanud, ta lisas: „See võiks ka sinu jaoks nii olla.“
Püüdsin seda ette kujutada. Kas varjud tunduvad sama salapärased? Kas kuu ja tähed säravad sama heledasti? „Ma ei tea. Pimedus justkui meeldib mulle.“
„Ainult sellepärast, et sa ei tea, mis on hea.“
Ohkasin. „Nii sa mulle kogu aeg ütled.“
Ta pöördus minu poole ja pühkis juuksed mu näolt. „Rose, see ajab mu hulluks. Ma olen ootamisest väsinud. Ma tahan sinuga koos olla. Kas sulle see ei meeldigi? See, mis meil on? See võib veel parem olla.“ Tema sõnad kõlasid romantiliselt, aga mitte hääletoon.
Mulle tõepoolest meeldis see. Mulle meeldis see uim, milles elasin, uim, milles kadusid kõik mured. Mulle meeldis olla Dimitri läheduses. Ma armastasin seda, kuidas ta mind suudles ja kuidas ta ütles, et tahab mind…
„Miks?“ küsisin.
„Mis miks?“ Dimitri häälest kostis hämmeldus, seda polnud ma varem ühegi strigoi suust kuulnud.
„Miks sa tahad mind?“ Mul polnud aimugi, miks ma üldse seda küsisin. Ilmselt ei teadnud ta ise ka seda.
„Miks ma ei peaks sind tahtma?“
Ta ütles seda niivõrd enesestmõistetava tooniga, otsekui olnuks see maailma kõige rumalam küsimus. Aimasin, et küllap see nii oligi, ja ometi… olin oodanud teistsugust vastust.
Samal hetkel hakkas mul kõhus keerama. Olin tänu Dimitriga koosveedetud ajale suutnud strigoidest märkuandva iivelduse täiesti unustada. Aga teise strigoi kohalolek tuletas seda meelde. Olin seda Nathani juuresolekul tundnud ja tundsin ka praegu. Tõusin istuli ja seda tegi ka Dimitri peaaegu samal ajal. Ilmselt oli tema üliterav kuulmine talle märku andnud.
Tume vari kõrgus meie kohal, varjates tähed. See oli naine ja Dimitri kargas püsti. Mina jäin sinna, kus olin.
Naine oli rabavalt kaunis, kalgil ja kohutaval moel. Tema kehaehitus sarnanes minu omaga, viidates sellele, et ta polnud enne pöördumist olnud moroi. Isaiah, strigoi, kes oli mu kunagi kinni võtnud, oli väga vana ja temast õhkus jõudu. See naine ei olnud nii kaua aega tagasi pöördunud, ent ma sain aru, et ta oli vanem kui Dimitri ja palju tugevam.
Ta ütles Dimitrile midagi vene keeles ja ta hääl oli sama külm nagu ta ilugi. Dimitri vastas, enesekindlalt, ent viisakalt. Tabasin nende jutus paaril korral Nathani nime. Dimitri kummardus ja aitas mul tõusta ning mul oli piinlik, kui tihti ma vajasin tema abi, kuigi varem olin olnud temaga peaaegu võrdne.
„Rose,“ ütles ta. „See on Galina. Tema ongi see, kes lubas lahkelt sul siia jääda.“
Galina nägu ei paistnud üldse lahke. See oli ilmetu ja tundsin, et mu hing oli talle nähtaval. Olin paljude siin valitsevate asjade osas ebakindel, kuid niipalju ma ometi taipasin, et minu jätkuv siinolek on haruldane ja habras nähtus. Neelatasin.
„Spasibo,“ tänasin teda. Ma ei teadnud, kuidas talle öelda, et oli meeldiv kohtuda – ja, ausalt, ma polnud kindel, kas see oli nii –, aga arvasin, et lihtne tänu on küllalt hea. Kui Galina oli olnud varem Dimitri juhendaja ja tegeles väljaõppega täiesti tavalises akadeemias, siis ta kindlasti oskas inglise keelt ja teeskles mittetundmist nagu Jeva. Mul polnud aimugi, miks ta seda teeb, aga kui sa suudad teismelise dampiiri kaela murda, siis on sul õigus teha, mida tahad.
Galina näoilme – või selle puudumine – ei muutunud minu tänusõnade peale, ta pööras tähelepanu jälle Dimitrile. Nad vestlesid mind eirates ja Dimitri viipas paar korda minu poole. Tundsin ära sõna tugev.
Viimaks ütles Galina midagi, mis kõlas käskivalt, ja lahkus hüvasti jätmata. Kumbki meist ei liikunud paigast, kuni mu iiveldus vaibus.
„Tule,“ ütles ta. „Me peaksime tagasi minema.“
Kõndisime tagasi läbi hekilabürindi, ehkki ma ei saanud aru, kuidas Dimitri teadis, kuhu minna. See oli naljakas. Kui ma algul siia saabusin, oli minu unistuseks välja pääseda ja põgeneda. Nüüd, kui ma siin olin… noh, see ei tundunud enam tähtis. Galina viha aga küll.
„Mida