Verevanne. Vampiiride akadeemia 4. raamatu 2. osa. Richelle Mead
pidanud ootama ja temast jagu saama. Aga tema lipsas sisse, kui mu tähelepanu oli mujal. Taas kord olin eksinud.
Nagu siis, kui Dimitri ja Nathan olid läheduses olnud, ei tõstnud Inna pilku. Tal oli riidehunnik käes ja ta jäi mu ette seisma, ulatades selle mulle. Võtsin riided ebakindlalt vastu ja panin enda kõrvale diivanile.
„Mm, aitäh,“ ütlesin.
Osutades tühjale kandikule, vaatas ta häbelikult mulle otsa, pruunides silmades küsimus. Nähes teda näost näkku, olin üllatunud, kui kena ta oli. Ta võis minust isegi noorem olla ja ma mõtlesin, kuidas see juhtus, et teda oli sunnitud siin tööle. Sain ta küsimusest aru ja noogutasin.
„Aitäh.“
Ta võttis kandiku ja ootas viivu. Ma ei saanud aru, miks; siis turgatas mulle pähe, et ta ootab, kas ma tahan veel midagi. Olin üsna kindel, et ei suuda tõlkida vene keelde sõna „lukukood“. Kehitasin õlgu ja viipasin talle, et ta võib ära minna, mõtted peas pöörlemas, kui jälgisin teda uksele lähenemas. Peaksin ootama, kuni ta ukse avab, ja siis teda ründama, mõtlesin. Otsekohe tekkis sisemine tõrge, kõhklesin süütule kallale karata. Järgmine mõte lämmatas selle. Kas tema või mina. Ma tõmbusin pingule.
Inna surus end koodi valides tihedalt vastu ust, varjates osavalt ust mu pilgu eest. Otsustades selle järgi, kui kaua ta numbreid valis, paistis kood olevat üsna pikk. Uks klõksatas lahti ja ma seadsin end rünnakuvalmis. Aga viimasel minutil mõtlesin ümber. Niipalju kui mina tean, võib seal olla terve strigoide armee. Kui ma kasutan põgenemisel Innat, on mul tõenäoliselt ainult üks võimalus. Nii et selle asemel, et püsti hüpata, nihutasin end veidi, et saaksin tema tagant midagi näha. Ta oli sama kiire kui enne, lipsates välja, niipea kui uks lukust lahti läks. Kuid sel hetkel silmasin lühikest koridori ja midagi, mis nägi veel ühe raske ukse moodi välja.
Huvitav. Mu vanglal on kahekordsed uksed. Kui ma järgnengi talle, takistavad uksed mul otsekohe välja pääseda. Inna võib teise lukustatud ukse juurde lihtsalt ootama jääda, kuni strigoide abiväed kohale jõuavad. See muutis mu ettevõtmise palju raskemaks, kuid olukorrast arusaamine andis mulle vähemalt mingi lootuse. Pidin vaid välja mõtlema, mida selle teabega peale hakata, juhul kui ma polnud viivitades põgenemist kihva keeranud. Kust ma tean, et Dimitri iga hetk sisse ei astu ega mind strigoiks muuda.
Ohkasin sügavalt. Dimitri, Dimitri, Dimitri.
Langetasin pilgu ja silmitsesin lähemalt riideid, mis Inna oli mulle toonud. Minu praegused kehakatted ei häirinud mind, aga kui ma siia palju kauemaks jään, muutuvad teksad ja T-särk üpris jäledaks.
Keegi tahtis mind Tamara kombel üles lüüa.
Inna toodud riided olid kõik kleidid ja minu suuruses. Punasest siidist tuppkleit. Pikkade varrukatega liibuv atlasskantidega trikotaažkleit. Ampiirlõikega pikk šifoonkleit.
„Noh, suurepärane. Minust saab nukuke.“
Sügavamale hunnikusse kaevudes avastasin sealt veel mõned meeste ja naiste öösärgid, aga ka aluspesu ja rinnahoidjaid. Kõik atlassist või siidist. Kõige igapäevasem riideese selles hunnikus oli metsaroheline sviiterkleit, ent seegi oli ülipehmest kašmiirist. Tõstsin selle üles, püüdes ette kujutada, kuidas ma sellises kleidis oma hulljulge põgenemiskatse ette võtan. Ei. Raputasin pead ja heitsin kõik riided hoolimatult põrandale. Paistab, et kannan oma räpaseid riideid veel mõnda aega.
Pärast seda tammusin ringi, käiates peas juba miljoneid kordi läbimõeldud kasutuid põgenemisplaane. Kõndides tundsin, kui väsinud ma olin. Kui Dimitri hoobist saadud minestus välja arvata, siis polnud ma terve ööpäeva maganud. Otsus, mida selles suhtes ette võtta, sarnases otsusega, mille olin toidu kohta teinud. Kas kaotada valvsust või mitte? Ma vajan jõudu, kuid iga järeleandmine ohustab mind üha enam.
Viimaks andsin alla, ja voodis lamades turgatas mulle äkki pähe üks mõte. Ma ei ole täiesti abitu. Kui Adrian tuleb mulle unes külla, võin talle rääkida, mis on juhtunud. Tõsi, viimasel korral käskisin tal eemale hoida, aga ta pole mind veel kunagi kuulda võtnud. Miks peaks see kord olema erinev? Und oodates keskendusin Adrianile nii kõvasti, kui sain, otsekui võiksid mõtted olla omamoodi nahkhiirelikuks signaaliks ja ta kohale kutsuda.
See ei toiminud. Ta ei külastanud mind mu unenäos ja ärgates olin üllatunud, kui väga see mulle haiget tegi. Vaatamata Adriani armutuhinale Avery vastu, pidin tahes tahtmata meenutama, kui kena ta oli olnud Jilli vastu, kui ma neid viimati nägin. Ka tema muretses Lissa pärast ja ta polnud käitunud oma tavapärasel hooletult väljakutsuval moel. Ta oli olnud tõsine ja… noh, armas. Mu kurku tekkis klomp. Ehkki mul polnud Adriani vastu romantilisi tundeid, olin ikkagi temaga halvasti käitunud. Olin kaotanud nii meie sõpruse kui ka võimaluse tema kaudu abi kutsuda.
Vaikne paberikrabin äratas mu mõtetest ja kargasin istuli. Elutoas oli keegi, ta istus diivanil seljaga minu poole ja mul kulus vaid üks hetk, et ta ära tunda. Dimitri.
„Mida sa siin teed?“ küsisin voodist välja ronides. Uimasena polnud ma iiveldust isegi tähele pannud.
„Ootasin, kuni sa üles ärkad,“ ütles ta, vaevumata ümber pöörama. Ta oli nii kindel minu võimetuses talle häda teha – nagu ta pidigi olema.
„Tundub igavavõitu.“
Astusin elutuppa, liikusin temast võimalikult kaugele ja nõjatusin vastu seina. Panin käsivarred rinnal risti, leides tähtsusetust kaitseasendist lohutust.
„Mitte nii väga igav. Mul oli seltsi.“
Ta heitis pilgu minu poole ja tõstis raamatu üles. Vestern. See vist šokeeris mind sama palju kui tema muutunud välimus. Selles kõiges oli midagi nii… normaalset. Vesternid olid talle juba dampiirina meeldinud, ja ma olin teda tihti nöökinud, et ta tahab olla kauboi. Millegipärast olin arvanud, et see hobi kadus tema pöördumisel strigoiks. Ebamõistlikult lootusrikkana uurisin ta nägu, otsekui võiksin näha mingit põhjalikku muutust − ehk ta on minu magamise ajal muutunud selliseks nagu varem. Ehk oli viimane poolteist kuud unenägu.
Ei, seda mitte. Mulle vaatasid vastu punased silmad ja kalk ilme. Mu lootused purunesid.
„Sa magasid kaua,“ lisas ta. Söandasin heita kiire pilgu aknast välja. Täiesti pime. Oli öö. Kurat. Olin tahtnud jõudu kogudes ainult kaks tundi magada. „Ja sa sõid.“
Lõbus alatoon ta hääles käis mulle närvidele. „Jah, noh, ma ei suuda tšillipiprast keelduda. Mida sa tahad?“
Ta torkas järjehoidja raamatu vahele ning pani raamatu lauale. „Sind vaadata.“
„Tõesti? Ja mina arvasin, et su ainuke eesmärk on muuta mind elavaks surnuks.“
Dimitri ei tunnistanud seda, mis oli pisut nörritav. Ma vihkasin, kui mu sõnu ignoreeriti. Selle asemel püüdis ta mind istuma sundida.
„Kas sa pole juba seismisest väsinud?“
„Ma ärkasin äsja. Pealegi, kui ma jaksan terve tunni mööblit loopida, mis rasket saab siis seismises olla.“
Ma ei teadnud, miks ma pildusin oma tavapäraseid vaimukusi. Ausalt, arvestades olukorda, oleksin pidanud teda eirama. Oleksin pidanud vait olema ja mitte tema mängu kaasa tegema. Ilmselt lootsin, et kui naljatan nagu vanasti, saan mingi vastuse endiselt Dimitrilt. Surusin ohke alla. Juba jälle olin unustanud Dimitri enda õpetused. Strigoid ei ole needsamad, kes nad inimestena olid.
„Istumises ei ole ka midagi rasket,“ vastas ta. „Ma ütlesin sulle juba enne – ma ei tee sulle haiget.“
„„Haiget tegema“ on subjektiivne määratlus.“ Äkitselt otsustasin näida kartmatuna, astusin lähemale ja istusin tugitooli tema vastas. „Kas oled nüüd õnnelik?“
Dimitri kallutas pead ja mõned pruunid juuksesalgud pääsesid kuklasse seotud hobusesabast valla. “Sa jääd ikka kauniks, isegi magades ja võideldes.“ Ta pilk vilksas riidehunniku poole, mille olin põrandale virutanud. „Kas nendest ei meeldinud sulle midagi?“
„Ma ei ole siin selleks, et sulle moešõud etendada. Moekunstnike loominguga sa mind strigoiklubisse astuma ei meelita.“
Ta