Verevanne. Vampiiride akadeemia 4. raamatu 2. osa. Richelle Mead
veidi, kuid olin paigale naelutatud nagu strigoid, kui ma neid koos teistega jahtimas käisin. Universumil on haiglane huumorisoon.
„Ära võitle minuga.“ Tema hingeõhk oli mu kaelal soe, tema keha minu keha vastu surutud. Ma teadsin, et ta suu oli vaid paari sentimeetri kaugusel minu omast. „Ma ei tee sulle haiget.“
Tõukasin teda veel kord tulutult. Hingeldasin kurnatult õhku ahmides ja mu pea valutas saadud hoobist. „Sa pead aru saama, et mul on raske seda uskuda.“
„Kui ma oleksin tahtnud sind tappa, oleksid sa surnud. Igatahes, kui sa võitled edasi, pean su kinni siduma. Kui sa lõpetad, lasen sul vabalt olla.“
„Kas sa ei karda, et ma põgenen?“
„Ei.“ Tema hääl oli täiesti rahulik ja külmajudinad jooksid mul selga mööda alla. „Ei karda.“
Seisime peaaegu minuti ummikseisus. Mõtted tormasid mu peas ringi. See on tõsi, et ta oleks mu ilmselt juba tapnud, kui oleks tahtnud, ja ometi ei andnud see mõte mulle põhjust uskuda, et ma pole ohus. Sellele vaatamata olime selles võitluses ummikseisus. Hea küll, ummikseis ei ole päris täpne. Mina olin ummikus. Tema mängis minuga. Mu pea tuikas kohast, kus Dimitri antud hoop oli mind tabanud, ja mõttetu kähmlus mõjus halvasti. Ma pean koguma jõudu, et leida võimalus põgeneda – kui ma üldse nii kaua elan. Ja veel pidin lakkama mõtlemast, kui lähedal meie kehad olid. Pärast seda, kui olime kuude kaupa püüdnud nii hoolikalt teineteist mitte puudutada, oli isegi niisugune kontakt joovastav.
Lasin end ta haardes lõdvaks. „Hea küll.“
Ta kõhkles enne mu vabastamist, arvatavasti mõtles, kas võib mind usaldada. See hetk meenutas mulle aega, kui olime olnud kahekesi koos akadeemia territooriumi teises otsas tolles väikeses vahimajakeses. Mina olin olnud vihane ja endast väljas, tulvil vaimuväe tumedat jõudu. Ka siis oli Dimitri mind kinni hoidnud ja rääkinud mind sellest kohutavast olukorrast välja. Me olime suudelnud, siis oli ta kergitanud mu särki ja – ei, ei. Mitte siin. Ma ei suuda sellest siin mõelda.
Dimitri oli lõpuks haaret lõdvendanud, vabastades mu seina äärest. Ma pöördusin ja kõik mu instinktid tahtsid teda tümitada, uuesti rünnata. Ütlesin endale karmilt, et pean aega võitma ja jõudu ning infot koguma. Kuigi ta oli mu lahti lasknud, ei astunud ta eemale. Meie vahel oli vaid mõni sentimeeter. Tahtmatult leidsin end taas teda uurimast, nagu olin seda tänaval teinud. Kuidas ta saab olla samasugune ja ometi teistsugune? Püüdsin kõigest väest mitte keskenduda sarnasustele – tema juustele, erinevusele meie pikkuses, tema näokujule. Selle asemel pöörasin tähelepanu tema strigoilikele näojoontele, punastele silmadele ja kahvatule nahale.
Olin oma tegevusega hõivatud ja mul kulus mõni hetk, kuni taipasin, et ka tema ei lausunud sõnagi. Ta uuris mind tähelepanelikult, nagu saaks minust läbi vaadata. Ma värisesin. Tundus peaaegu – peaaegu! –, otsekui oleksin teda kütkestanud samamoodi, nagu tema kütkestas mind. Aga see oli võimatu. Strigoidel ei ole selliseid tundeid ja, pealegi, mõte, et tal on minu vastu tunded, on arvatavasti soovunelmate hellitamine. Tema näost oli alati raske midagi välja lugeda ning nüüd varjas ta end veel kavaluse ja külmuse maski taha, mistõttu oli tõsiselt võimatu teada, mis tal mõttes on.
„Miks sa siia tulid?“ küsis ta viimaks.
„Sellepärast, et sa lõid mind pähe ja tirisid mu siia.“ Kui ma pidin surema, siis kavatsesin seda teha Rose’ile omasel bravuursel kombel.
Endine Dimitri oleks naeratanud või ohanud ärritatult. See jäi ükskõikseks. „Mitte see ei olnud minu mõte ja sa tead seda. Miks sa oled siin?“ Ta hääl kõlas vaikselt ja ähvardavalt. Olin arvanud, et Abe on hirmutav, kuid siin ei olnud mingit konkurentsi. Isegi Zmei oleks taganenud.
„Siberis? Tulin sind otsima.“
„Mina tulin siia, et sinust eemale pääseda.“
Ma olin nii šokeeritud, et ütlesin midagi täiesti naeruväärset.
„Miks? Kas sellepärast, et ma võin su tappa?“
Minu poole saadetud pilk kinnitas, et tema arvates oli see tõesti naeruväärne ütlemine. „Ei. Selleks et me ei satuks sellesse olukorda. Nüüd aga oleme ja valik on möödapääsmatu.“
Ma ei olnud päris kindel, mida see olukord endast kujutab. „Noh, sa võid mul minna lasta, kui tahad seda vältida.“
Ta astus eemale ja läks tagasi vaatamata elutoa poole. Mul oli kiusatus teda salamisi rünnata, kuid miski ütles, et ma ei jõua temast meetri kauguselegi, kui saan tagantkäehoobi. Ta seadis oma kahemeetrise keha ainult talle omase graatsiaga ühte luksuslikku nahktugitooli. Jumal küll, miks ta pidi olema nii vastuoluline? Temas olid segunenud endise Dimitri kombed koletise omadega. Ma jäin sinna, kus olin, seina najale kössitama.
„Enam pole võimalik. Mitte pärast seda, kui olen sind nüüd näinud…“ Ta puuris uuesti mind pilguga. See oli imelik tunne. Osa minust vastas tema jõulisele pilgule erutusega, mulle meeldis, kuidas ta mu keha pealaest jalatallani uuris. Teine osa tundis end räpasena, nagu voolaks löga või muda üle mu keha, kui ta mind silmitses. „Sa oled endiselt sama kaunis, nagu ma sind mäletan, Roza. Ega ma polekski midagi muud oodanud.“
Ma ei osanud selle peale midagi öelda. Ma polnud kunagi varem strigoiga vestelnud, välja arvatud võitluse käigus solvangute ja ähvarduste vahetamine. Kõige lähemal sellele olin olnud siis, kui Isaiah mind vangis hoidis. Tegelikult olin siis olnud kinni seotud ja suurem osa vestlusest puudutas seda, kuidas ta mu tapab. See… noh, see ei olnud niisugune, kuid oli ilma igasuguse kahtluseta jube. Panin käed rinnal risti ja taganesin vastu seina. See oli ainuke kaitsepositsioon, mida ma suutsin võtta.
Dimitri kallutas mind tähelepanelikult jälgides pead. Vari langes ta näole selliselt, et ta punaseid silmi ei olnud näha. Need paistsid tumedatena. Lõputute ja imelistena, täis armastust ja vaprust nagu varem…
„Sa võid istuda,“ ütles ta.
„Mul pole siin ka häda midagi.“
„Kas sa tahad veel midagi?“
„Et sa mul minna laseksid.“
Viivuks arvasin ta näos nägevat sedasama iroonilist ilmet, mis alati ilmutas end, kui ma naljatasin. Teda lähemalt uurides jõudsin otsusele, et olin seda endale ette kujutanud.
„Ei, Roza. Ma pidasin silmas seda, kas sa vajad siin midagi? Teistsugust toitu? Raamatuid? Meelelahutust?“
Vaatasin teda uskmatult. „Sinu jutu järgi oleks siin nagu midagi luksushotelli taolist!“
„Mingil määral ongi. Ma võin Galinaga rääkida ja ta muretseb sulle kõik, mida sa soovid.“
„Galinaga?“
Dimitri huuled kõverdusid naeratuses. Noh, mingil moel. Ma arvan, et ta mõtted olid meeldivad, kuid naeratusest seda välja ei paistnud. Naeratus oli hirmutav, sünge ja saladuslik. Ainult minu keeldumine tema ees nõrkust näidata takistas mul ennast hirmunult kössi tõmmata.
„Galina on mu endine õpetaja sellest ajast, kui ma koolis käisin.“
„Ta on strigoi?“
„Jah. Ta äratati mitu aastat tagasi Prahas ühe võitluse käigus. Ta on strigoi jaoks üsna noor, kuid omab juba palju võimu. Kõik see kuulub talle.“ Dimitri viipas käega ümberringi.
„Ja sina elad koos temaga?“ küsisin tahtmatult uudishimu tundes. Mind huvitas, mis suhted neil täpselt olid, ja endalegi üllatuseks tundsin… armukadedust. Mitte et mul oleks selleks põhjust olnud. Dimitri on strigoi, seega minule kättesaamatu. Ja see ei oleks esimene kord, kui õpilasest ja õpetajast paar saab…
„Mina töötan tema heaks. Tema on teine põhjus, miks ma siia tagasi tulin, kui mind äratati. Ma teadsin, et ta on strigoi ja ma tahtsin temalt nõu küsida.“
„Ja sa tahtsid minust eemale saada. See oli teine põhjus, eks ole?“
Ainuke vastus oli peanoogutus. Ei mingit muud selgitust.
„Kus me oleme? Novosibirskist