Verevanne. Vampiiride akadeemia 4. raamatu 2. osa. Richelle Mead
mind siin kinni hoiad? Tapa mind või lase mul minna. Kui sa paned mu luku taha ja kavatsed mind mõttemängude või millegagi piinata, siis parem juba tõesti tapa mind.“
„Julged sõnad.“ Ta tõusis ja hakkas uuesti edasi-tagasi kõndima. „Ma peaaegu usun sind.“
„Ma mõtlen seda tõsiselt,“ vastasin trotslikult. „Tulin siia sind tapma. Kui ma ei saa seda teha, siis ma pigem suren.“
„See ebaõnnestus sul, kas tead. Tänaval.“
„Jah. Ma sain sellest ise ka aru, kui siin üles ärkasin.“
Dimitri pööras järsult ringi ja, liikudes strigoiliku välgukiirusega, seisis äkitselt mu ees. Strigoid kuulutav iiveldus ei olnud kusagile kadunud, kuid mida rohkem ma temaga olin, seda enam see hajus millekski tasaseks taustamüraks, mida mul õnnestus rohkemal või vähemal määral eirata.
„Ma olen veidi pettunud. Sa oled nii hea, Rose. Nii väga-väga hea. Põhjustasid koos sõpradega ringi käies ja strigoisid tappes päris korraliku ärevuse, kas tead. Mõned strigoid hakkasid isegi kartma.“
„Aga sina mitte?“
„Kui ma kuulsin, et see oled sina… hmm.“ Ta muutus mõtlikuks, silmad tõmbusid pilukile. „Ei. Olin uudishimulik. Ettevaatlik. Kui keegi olekski mind tapnud, oleksid see sina olnud. Aga nagu ma juba ütlesin, sa kõhklesid. See oli minu õppetundide ülim test ja sa kukkusid läbi.“
Mu näos ei liikunud ükski lihas. Sisimas nahutasin ennast siiani nõrkushetke pärast seal tänaval. „Järgmisel korral ma enam ei kõhkle.“
„Järgmist korda ei tule. Ja kuigi ma pettusin sinus, olen loomulikult õnnelik, et olen elus.“
„Sa ei ole elus,“ sõnasin hambaid kiristades. Jumaluke, ta oli jälle nii lähedal. Ehkki ta nägu oli muutunud, tema sale ja lihaseline keha oli sama. „Sa oled surnud. Loomuvastane. Sa ütlesid mulle kaua aega tagasi, et sa pigem sured, kui muutud selliseks. Sellepärast ma su tapangi.“
„Sa ütled seda ainult seetõttu, et ei tea, millest sa räägid. Tollal ei teadnud minagi.“
„No tead, ma mõtlen seda tõsiselt. Ma ei tee sinu mängu kaasa. Kui ma ei pääse siit välja, siis tapa mind, ja kõik.“
Pikemalt hoiatamata sirutas ta käe ja silitas mu nägu. Ma ahmisin kuuldavalt õhku. Käsi oli jääkülm, kuid ta puudutus… oli jälle sama nagu enne. Täpselt sama, nagu ma mäletasin. Kuidas on see võimalik? Nii sarnane… ja ometi nii erinev. Äkki tuli mulle meelde veel üks Dimitri õppetundidest, kuidas strigoi võib tunduda väga sarnane inimesega, keda sa oled kunagi tundnud. Sellepärast oligi nii kerge kõhelda.
„Sind tappa… noh, see ei ole niisama lihtne,“ ütles ta. Tema hääl tasanes jälle sosinaks, tundus, nagu uss oleks mööda mu nahka roomanud. „On veel kolmas võimalus. Ma võiksin sind äratada.“
Ma tardusin ja mu hingamine peatus.
„Ei,“ suutsin ainult öelda. Mu aju ei suutnud midagi keerukamat välja mõelda, ei midagi vaimukat ega tarka. Ta sõnad olid nii jubedusttekitavad, et ma ei tahtnud neile mõeldagi. „Ei.“
„Sa ei tea, mis tunne see on. See on… hämmastav. Üle mõistuse. Kõik su meeled on ergud, maailm on kirgas…“
„Ja, aga sa oled surnud.“
„Olen või?“
Ta haaras mu käe ja pani oma rinnale. Ma kuulsin ta rinnus rütmilist tuksumist. Mu silmad läksid pärani.
„Mu süda lööb. Ma hingan.“
„Ja-ah, aga…“ Püüdsin meeleheitlikult mõelda kõigele, mida mulle oli strigoide kohta õpetatud. „See ei ole tegelikult elusolek. See on… see on must maagia, mis sind uuesti ellu äratab. See on illusioon elust.“
„See on parem kui elu.“ Ta tõstis mõlemad käed ja pani mu näole. Tema süda võis lüüa kindlas rütmis, kuid minu oma peksles. „See on selline tunne, nagu oleksid jumal, Rose. Jõud. Kiirus. Võime tajuda maailma, nagu sa ei suuda eales ette kujutada. Ja… surematus. Me võiksime igaveseks kokku jääda.“
Kunagi oli see olnud mu ainuke unistus. Ja sügaval sisimas soovis mingi osa minust seda ikka veel, soovis meeleheitlikult jääda temaga igaveseks kokku. Ja siiski… niimoodi ma seda ei tahtnud. See ei ole selline elu, nagu enne oli. See on hoopis midagi muud. Kuidagi väär. Ma neelatasin.
„Ei…“ Ma kuulsin vaevu oma häält, suutsin vaevu sõnu välja öelda, kui ta mind niimoodi puudutab. Ta sõrmed olid nii kerged ja õrnad. „Me ei saa seda teha.“
„Võiksime küll.“ Üks sõrm libistas mööda mu lõuga allapoole ja jäi peatuma arteril kaelal. „Ma võiksin teha seda kiiresti. Valutult. Enne, kui sa arugi saad.“ Küllap tal on õigus. Kui sind sunnitakse strigoiks pöörduma, lastakse sind verest tühjaks. Siis mõni strigoi lõikab endale sisse ja tilgutab vere su suule. Kujutasin ette, et võin minestada juba enne, kui olen pooleldi verest tühi.
Igavesti koos.
Maailm ähmastus veidi. Ma ei tea, kas selle põhjustas peatrauma või kabuhirm, mis minust läbi sööstis. Kui ma Dimitrit otsima asusin, olin kujutanud ette sadu stsenaariume. Strigoiks saamine ei olnud nende seas. Surm – kas tema või minu oma – oli olnud mu ainuke kinnismõte, mis oli minust üsna rumal.
Minu pikaldased mõtted katkesid, kui uks äkitselt avanes. Dimitri pöördus, lükates mind tugevasti kõrvale, nii et ta seisis kaitsvalt mu ees. Kaks inimest tuli sisse ja pani ukse nii kiiresti kinni, et ma ei jõudnud põgenemisele isegi mõtlema hakata. Üks uustulnukatest oli strigoi, mees. Teine oli inimene – naine, kes hoidis käes kandikut ja kõndis, pea maas.
Ma tundsin strigoi kohe ära. Polnud ka raske, ta nägu kummitas mu unenägudes. Blondid juuksed, peaaegu sama pikad kui Dimitril, langesid näole, mis paistis olevat samasugune nagu siis, kui ta oli veidi üle kahekümne ja kui ta ära pöörati. Ilmselt oli ta kohanud mind ja Lissat, kui olime nooremad, aga mina olin teda vaid paaril korral näinud. Üks kord oli siis, kui ma võitlesin temaga akadeemia territooriumil. Teist korda kohtasin teda koopas, mida teised strigoid kasutasid kogunemiskohana.
Tema oligi hammustanud Dimitrit ja ta ära pööranud.
Kutt ei vaevunud mulle pilkugi heitma ja suunas kogu oma viha Dimitrile. „Mis kurat siin toimub?“ Ma sain temast suurepäraselt aru. Ta oli ameeriklane. „Kas sa oled siia oma kallikesele pesa teinud?“
„Pole sinu asi, Nathan.“ Dimitri hääl oli jäine. Varem arvasin, et ta sõnades puudub emotsioon. Nüüd taipasin, et seda oli lihtsalt raskem tabada. Nüüd oli ta sõnades selge väljakutse, hoiatus teisele kutile tagasi tõmbuda. „Galina andis mulle loa.“
Nathani pilk pöördus Dimitrilt minule. Tema viha muutus vapustuseks. „Tema?“
Dimitri nihkus veidi, seistes nüüd otse minu ees. Mingi mässuline osa minust tahtis nähvata, et ma ei vaja strigoi kaitset, aga… noh, tegelikult ikka vajasin küll.
„Tema oli seal Montana koolis… Me võitlesime…“ Ta kõverdas huuled, näidates kihvu. „Ma oleksin ta verd maitsnud, kui poleks olnud seda tulekasutajast moroi-nolki.“
„Sellel ei ole sinuga mingit pistmist,“ vastas Dimitri.
Nathani punased silmad olid suured ja õhinas. „Nalja teed või? Ta võib meid Dragomiri-plika juurde viia! Kui me sellele suguvõsale lõpu peale teeme, saavad meie nimed legendaarseks. Kui kaua sa kavatsed teda siin hoida?“
„Mine minema,“ urises Dimitri. „See ei ole palve.“
Nathan viipas minu poole käega. „Ta on väärtuslik. Kui sa mõtled teda siin pidada nagu mingit verehoorast mängukanni, siis võiksid vähemasti jagada. Kui oleme info kätte saanud, siis teeme talle otsa peale.“
Dimitri astus sammu ettepoole. „Käi siit minema. Kui sa talle käe külge paned, hävitan su. Rebin paljaste kätega pea otsast ja vaatan, kuidas see päikese käes kõrbeb.“
Nathani