Verevanne. Vampiiride akadeemia 4. raamatu 2. osa. Richelle Mead
sulle, ma olen parem. Ja mis süütutesse inimestesse puutub…“ Ta kehitas õlgu. „Mitte keegi ei ole üdini süütu. Pealegi, maailm koosneb kiskjatest ja saakloomadest. Tugevad võidavad nõrgemaid. See on osa loodusseadusest. Kui ma õigesti mäletan, siis kunagi sa ju uskusid seda.“
Pöörasin pilgu kõrvale. Koolis olles oli bioloogia olnud mu lemmikaine nendest, mis ei puudutanud kaitsjatööd. Mulle meeldis lugeda loomade käitumisest, tugevate ellujäämisest. Dimitri oli olnud minu jaoks alfamees, tugevaim kõigist teistest võistlejaist.
„See on midagi muud,“ vastasin.
„Aga mitte sel moel, nagu sina arvad. Miks peaks vere joomine sulle nii veider tunduma? Sa oled näinud moroisid verd joomas. Sa oled ise lasknud endalt verd juua.“
Ma võpatasin, tahtmata mõelda sellele, kuidas olin lubanud Lissal endast juua, kui me inimeste seas elasime. Päris kindlasti ei tahtnud ma mõelda endorfiinisööstule, mis sellega kaasnes, ega sellele, kuidas minust oleks äärepealt sõltlane saanud.
„Moroid ei tapa.“
„Nad ei tea, millest nad ilma jäävad. See on uskumatu tunne,“ ohkas Dimitri. Ta sulges hetkeks silmad, siis avas taas. „Juua teise verd… jälgida, kuidas elu temast kaob ja tunda, kuidas see sinu sisse voolab… see oli maailma parim kogemus.“
Mu iiveldus kasvas, kuulates teda rääkimas teiste tapmisest. „See on haige ja vale.“
See juhtus nii kiiresti, et mul polnud aega reageerida. Dimitri kargas püsti ja haaras minust kinni, ta tõmbas mu enda vastu ja lükkas diivanile pikali. Hoides mul ühe käega ümbert kinni, asetus ta nii, et oli pooleldi mu kõrval ja poole kehaga mu peal. Olin liiga rabatud, et liigutada.
„Ei ole. Ja selles suhtes peadki sa mind usaldama. Sulle hakkab see meeldima. Ma tahan sinuga olla, Rose. Tõeliselt sinuga olla. Me oleme vabad reeglitest, mida teised on meile peale surunud. Me võime nüüd olla koos – tugevamatest tugevamad, me võtame kõike, mida tahame. Pikapeale võime saada sama tugevaks kui Galina. Me saaksime endale just sellise koha nagu see siin, päris endale.“
Tema paljas nahk oli külm, kuid ülejäänud keha mu vastas tundus soe. Nii lähedalt oli näha, kuidas ta silmad sõna otseses mõttes hiilgasid punaselt, ja kui ta rääkis, nägin ta suus kihvu. Olin harjunud moroide kihvadega, kuid temal tundusid need… jälgid. Mängisin üürikest aega mõttega end lahti rabelda, kuid heitsin selle kohe kõrvale. Kui Dimitri ikka tahab mind kinni hoida, siis ei ole mul sellest pääsu.
„Ma ei taha midagi sellist,“ ütlesin.
„Kas sa mind ei tahagi?“ küsis ta õela naeratusega. „Kunagi sa ju tahtsid.“
„Ei,“ vastasin, teades, et valetan.
„Mida sa siis tahad? Tagasi akadeemiasse minna? Teenida moroisid, kes saadavad su pikemalt mõtlemata hädaohtu? Kui sa tahad seda elu, miks sa siis siia tulid?“
„Ma tulin sind vabastama.“
„Ma olengi vaba,“ vastas ta. „Ja kui sa tõepoolest kavatsesid mu tappa, siis sa oleksid seda ka teinud.“ Ta kergitas end veidi, toetades näo mu kaela juurde. „Sa ei suutnud.“
„Ma keerasin nässu. Seda ei juhtu enam.“
„Oletame, et see on tõsi. Oletame, et sa saad mu nüüd tappa. Oletame, et sul õnnestub isegi põgeneda? Kas sa lähed tagasi Lissa juurde ja lased tal vaimuväe pimedust endasse suunata?“
„Ma ei tea,“ vastasin jäigalt. Ja see oli tõsi. Minu plaanid polnud tema leidmisest kaugemale läinud.
„See neelab su endasse, kas tead. Niikaua, kuni ta kasutab oma vaimuväge, võid olla nii kaugel kui tahes, sa tunned ikka selle kõrvalmõjusid. Vähemalt nii kaua, kuni ta on elus.“
Tõmbusin ta käte vahel kangeks ja pöörasin näo kõrvale. „Mida see peaks tähendama? Kas sa kavatsed teda koos Nathaniga jahtima minna?“
„Mis temaga juhtub ei ole minu mure,“ vastas ta. „Sina oled. Kui sa oleksid äratatud, ei kujutaks Lissa sinu jaoks enam ohtu. Sa oleksid vaba. Side murduks.“
„Ja mis juhtuks temaga? Ta jääks üksinda?“
„Nagu ma juba ütlesin, see ei ole minu mure. Ma tahan ainult sinuga koos olla.“
„Ah nii? Aga mina ei taha sinuga olla.“
Ta pööras mu näo enda poole, nii et vaatasime jälle teineteisele otsa. Taas kord tekkis mul veider tunne, otsekui oleksin koos Dimitriga ja ei oleks ka. Armastus ja kartus.
Ta tõmbas silmad kissi. „Ma ei usu sind.“
„Võid uskuda, mida tahad. Ma ei taha sind enam.“
Ta huuled kõverdusid hirmutavas irves. „Sa valetad. Ma saan sellest aru. Olen alati saanud.“
„See on tõsi. Ma tahtsin sind varem. Praegu ma ei taha sind.“ Kui ma seda jätkuvalt ütlen, siis on see ehk tõsi.
Dimitri nihkus mulle lähemale ja kangestusin. Kui ma liigutaksin end kas või paari sentimeetri jagu, puutuksid meie huuled kokku. „Minu välimus… mu jõud, jah, see on muutunud. Paremaks. Aga muidu olen ma ikka seesama, Roza. Minu olemus ei ole muutunud. Side meie vahel ei ole muutunud. Sa lihtsalt ei näe seda veel.“
„Kõik on muutunud.“ Kui ta huuled olid nii lähedal, siis ma ei saanud muust mõelda, kui sellest viimasest põgusast kirglikust suudlusest.
Ei, ei, ei. Ära mõtle sellele.
„Kui ma olen nii väga teistsugune, miks ma siis ei sunni sind muunduma? Miks ma annan sulle valikuvõimaluse?“
Mu huulile kerkis juba nipsakas märkus, kuid kustus kohe. See oli hea küsimus. Miks ta siis andis mulle valikuvõimaluse? Strigoid ei andnud oma ohvritele valikuvõimalusi. Nad tapsid halastamatult ja võtsid, mida tahtsid. Kui Dimitri tõepoolest tahtis, et ma oleksin temaga, siis ta oleks pidanud mu pöörama kohe, kui mu kätte sai. Möödas oli rohkem kui päev ja ta oli mind ümbritsenud luksusega. Miks? Kui ta pööraks mind strigoiks, muutuksin ilma mingi kahtluseta sama väärastunuks nagu tema. See muudaks kõik palju lihtsamaks.
Ta jätkas, kui ma vaikisin. „Ja kui ma olen nii teistsugune, miks sa mind vastu suudlesid?“
Ma ei teadnud, mida vastata, ja ta naeratus muutus üha laiemaks. „Sul pole vastust. Sa tead, et mul on õigus.“
Äkki leidsid Dimitri huuled jälle mu suu. Tõin kuuldavale nõrga protestihäälitsuse ja püüdsin asjatult ta embusest lahti rabelda. Ta oli liiga tugev ja hetke pärast ma ei tahtnudki põgeneda. Samad, juba tuttavad tunded uhtusid minust üle. Ta huuled olid külmad, kuid suudlus meie vahel põles. Tuli ja jää. Ja tal oli õigus – ma suudlesin teda vastu.
Mõistus karjus meeleheitlikult, et see on vale. Viimasel korral oli ta katkestanud suudluse, enne kui hakkas liiga palju juhtuma. Aga seekord mitte. Suudeldes muutus mõistuse hääl üha vaiksemaks ja vaiksemaks. See osa minust, mis jääb alati Dimitrit armastama, võttis võimust ja juubeldas tundest, kuidas ta keha surus end minu vastu, kuidas ta keeras mu juuksed ümber käe, kuidas ta sõrmed mu juustesse takerdusid. Teine käsi liikus mööda mu selga üles, külm soojal nahal. Surusin end talle lähemale ja tundsin, kuidas suudlus tugevnes ja ta iha kasvas.
Siis libises mu keel kergelt üle ta kihvade teravate otste. See mõjus, nagu oleksin ämbritäie külma vett kaela saanud. Kogusin jõudu ja pöörasin pea kõrvale, katkestades suudluse. Võisin vaid aimata, et ta valvsus oli hetkeks kadunud, andes mulle üürikese hingetõmbeaja.
Hingasin raskelt, ihaldasin teda iga oma keharakuga. Ent mu mõistus ei väljunud siiski kontrolli alt – vähemalt veel praegu mitte. Jumal küll, mida ma tegin? See ei ole seesama Dimitri, keda sa tundsid. See ei ole tema. Ma suudlesin koletist. Aga mu keha ei olnud selles nii kindel.
„Ei,“ sosistasin, üllatudes, kui haledalt ja paluvalt see kõlas. „Ei. Me ei või seda teha.“
„Kindel?“ küsis ta. Tema käsi oli veel mu juustes ja ta pööras jõuga mu pead, nii