Sinuga üks. Sylvia Day
sisenema kikivarvul ja hinge kinni hoides, kuna sel kellaajal – veidi pärast kuut hommikul – oli tõenäoline jääda tagasi hiilides vahele. Selle asemel astusin pika sammuga ja kindla sihiga tuppa, mu mõtted olid hõivatud muutustega, mida ma pidin tegema.
Mul oli aega duši all käia – napilt – , aga otsustasin seda mitte teha. Gideon polnud mind nii kaua puudutanud. Liiga kaua polnud tema käed mu olnud minu omadel, tema keha minu sees. Ma ei tahtnud mälestust tema puudutusest veega minema uhtuda. Ainuüksi see andis mulle jõudu teha seda, mida oli vaja teha.
Laualamp süttis. „Eva.„
Ma hüppasin: „Jeesus.„
Ümber pöördudes leidsin oma ema istumas ühes elutoa tugitoolidest.
„Sa ehmatasid mu poolsurnuks!„ ütlesin süüdistades, hõõrudes käega oma puperdava südame kohal.
Ta seisis, tema maani ulatuv elevandiluukarva satiinhommikumantel sädelemas kergelt päevitunud jalgade ümber. Ma olin tema ainus laps, aga me nägime välja nagu õed. Monica Tramell Barker Mitchell Stantoni kinnisideeks oli oma välimuse eest hoolitsemine. Tema karjääriks oli olla trofeenaine – tema nooruslik ilu oli tema müügiartikkel.
„Enne kui sa alustad,“ ütlesin, „jah, me peame rääkima pulmadest. Aga ma pean tõesti end tööle minekuks valmis sättima ja pakkima oma asjad, et täna õhtul koju minna saaksin …„
„Kas sul on armuke?“
Tema otsekohene küsimus šokeeris mind rohkem kui varitsus. „Mida? Ei!“
Ta hingas välja, oli näha, kuidas pinge tema õlgadelt maha langeb. „Tänu jumalale. Kas sa räägid mulle, mis toimub? Kui hull see vaidlus sul Gideoniga oli?“
Hull. Mõnda aega olin mures, et ta oli tehtud otsusega meie suhte lõpetanud. „Me lahendame asju, ema. See oli vaid takistus teel.“
„Takistus, mis pani sind teda vältima päevade kaupa? See pole viis, kuidas oma probleemidega tegeleda, Eva.“
„See on pikk jutt …„
Ta ristas oma käed. „Mul pole kiiret.“
„Noh, minul on. Ma pean tööle minema hakkama.“
Üle tema näo libises haavumine. Ma tundsin otsekohe kahetsust. Kord olin tahtnud suureks saada, et olla samasugune nagu mu ema. Ma veetsin tunde, pannes tema rõivaid selga, koperdades tema kontsakingadega, määrides oma nägu tema kallite kreemide ja kosmeetikaga. Ma proovisin järele aimata tema kähedat häält ja sensuaalseid maneere, olin kindel, et mu ema on kõige kaunim ja täiuslikum naine terves maailmas. Ja tema käitumine meestega, kuidas nood teda vaatasid ja teenindasid … noh, ma tahtsin samuti seda maagilist sarmi.
Lõpuks olin ma kasvanud tema koopiaks, kui välja arvata meie juuksed ja minu silmavärv. Aga see oli vaid väline. Naistena poleks me saanud olla erinevamad ja olin hakanud selle üle uhkust tundma. Ma olin lõpetanud tema käest nõu küsimise, välja arvatud kui asi puudutas riideid ja sisustamist.
See oli muutumas. Kohe.
Olin proovinud oma suhet Gideoniga suunata mitut moodi, aga ma polnud küsinud abi ühelt mulle lähedaselt inimeselt, kes teadis, kuidas on olla abielus tuntud ja võimsa mehega.
„Mul on su nõu vaja, ema.“
Mu sõnad rippusid õhus ja siis nägin, kuidas ema silmad mõistmise ja üllatuse tõttu pärani läksid. Hetk hiljem vajus ta tagasi diivanile, justkui oleks tal põlved nõrgaks läinud. Tema šokk oli raske löök, mis ütles mulle, kui täielikult olin ma ta oma elust välja lülitanud.
Mul oli sisimas valus, kui ma istusin tema vastu diivanile. Ma olin õppinud olema ettevaatlik selle suhtes, mida oma emaga jagasin, andes oma parima, et hoiduda rääkimast midagi, mis võiks algatada jutuajamise, mis mind hulluks ajab.
Ma polnud alati selline olnud. Mu kasuvend Nathan oli võtnud mu sooja, lihtsa suhte emaga minult ära nagu ka minu süütuse. Pärast seda, kui ema sai minu ahistamisest teada, muutus ta ülikaitsvaks, kuni selleni välja, et jälitas ja lämmatas mind. Ta oli ülimalt enesekindel kõige suhtes oma elus, välja arvatud mina. Minuga oli ta murelik ja toppis end minu asjadesse, vahel oli see hüsteerilisuse piiri peal. Aastate jooksul sundisin end liigagi tihti tõest mööda hiilima, hoides saladusi kõigi eest, keda armastasin, et lihtsalt rahu säilitada.
„Ma ei tea, kuidas olla selline naine, keda Gideon vajab,“ tunnistasin.
Tema õlad läksid taha, kogu tema kehahoiak väljendas raevu. „Kas temal on armuke?“
„Ei!“ Minust pääses valla tõrkuv naer. „Kellelgi pole armukest. Me ei teeks seda teineteisele. Me ei suudaks. Ära selle pärast muretse.“
Ma mõtlesin, kas mu ema hiljutine truudusemurdmine mu isaga oli tema mure tõeline põhjus. Kas see vaevas teda? Kas ta kahtles selles, mis tal Stantoniga oli? Ma ei teadnud, mida sellest arvata. Ma armastasin oma isa väga, aga ma uskusin ka, et mu kasuisa on emale täiuslikult sobiv, just selline abikaasa, nagu mu ema vajas.
„Eva … “
„Me abiellusime salaja Gideoniga mõned nädalad tagasi.“ Oh jumal, oli tore see endast välja saada.
Ta pilgutas silmi. Kord, kaks. „Mida?“
„Ma pole veel isale öelnud,“ jätkasin. „Aga ma helistan talle täna.“
Tema silmad sädelesid purskuvatest pisaratest. „Miks? Jumal, Eva … kuidas me nii lahku kasvasime?“
„Ära nuta.“ Ma tõusin üles ja läksin tema juurde, istudes tema kõrvale. Tahtsin võtta tema käed, aga selle asemel tõmbas ta mind kõvasti oma embusse.
Hingasin sisse tema tuttavat lõhna ja tundsin sellist rahu, mida leidsin ainult ema käte vahelt. Vähemalt mõned minutid. „See polnud planeeritud, ema. Me läksime nädalavahetuseks ära ja Gideon küsis, kas ma tahan, ja ta korraldas kõik … See oli spontaanne. Kantud hetkest.“
Ta tõmbus tagasi, nähtavale tuli pisaratest triibuline nägu ja tuli tema silmades. „Ta abiellus sinuga ilma abieluvaralepinguta?“
Ma naersin, ma pidin. Loomulikult alustas mu ema rahalistest üksikasjadest. Raha oli pikka aega olnud tema elus edasiviiv jõud. „Varaleping on olemas.“
„Eva Lauren! Kas sa ikka vaatasid selle läbi? Või oli ka see spontaanne?“
„Ma lugesin iga sõna.“
„Sa pole jurist! Issand, Eva … Ma kasvatasin su sellest targemaks!“
„Sellest oleks aru saanud ka kuueaastane,“ tulistasin tagasi, olin ärritunud tõelise probleemi pärast oma abielus: Gideonil ja minul oli liiga palju inimesi, kes meie suhtesse sekkusid, segades meid nii, et meil polnud aega keskenduda asjadele, mis olid tõesti olulised. „Ära muretse varalepingu pärast.“
„Sa oleks võinud paluda Richardil seda lugeda. Ma ei näe põhjust, miks sa poleks pidanud. See on nii vastutustundetu. Ma lihtsalt ei …“
„Ma nägin seda, Monica.“
Me mõlemad pöörasime ringi minu kasuisa hääle peale. Stanton sisenes tuppa, päevaks valmis. Ta nägi meresinises ülikonnas ja kollase lipsuga äkiline välja. Kujutasin ette, et Gideon oleks samas vanuses paljuski mu kasuisa moodi: füüsiliselt heas vormis, väljapaistev, endiselt alfamees.
„Nägid või?“ küsisin üllatunult.
„Cross saatis selle mulle mõned nädalad tagasi.“ Stanton tuli üle toa mu ema juurde ja võttis tema käe enda pihku. „Ma poleks paremaid tingimusi osanud välja kaubelda.“
„Alati on paremad tingimused, Richard!“ ütles mu ema teravalt.
„Seal on preemiad selliste verstapostide puhuks nagu aastapäevad ja laste sünd, ja ei mingeid karistusi Eva jaoks, peale abielunõustamise. Lahutuse korral oleks rohkem varade jaotamine juba ebavõrdne. Mul oli kiusatus küsida, kas Crossi asutusesisene nõustaja vaatas selle läbi. Ma kujutan ette, et nad vaidlesid sellele