Sinuga üks. Sylvia Day
„Ma oletasin, et ta mõtleb ette. Sa tead, et nende asjade läbirääkimine võtab tavaliselt mõned kuud aega. Kuigi sellel juhul polnud midagi enamat soovida.“
Ma seisin. Pidin kiirustama, kui tahtsin õigel ajal tööle jõuda. Kõikidest päevadest just täna ei tahtnud ma hilineda.
„Kuhu sa lähed?“ Mu ema tõmbus Stantonist eemale. „Me pole seda jutuajamist lõpetanud. Sa ei või visata sellist pommi ja siis lahkuda!“
Olin näoga tema suunas samal ajal tagurpidi kõndides. „Ma pean tõesti end valmis sättima. Sööme koos lõunat ja räägime siis edasi?“
„Sa ei saa olla …“
Ma katkestasin teda. „Corinne Giroux.“
Mu ema silmad laienesid, siis tõmbusid pilukile. Üks nimi. Ma ei pidanud midagi rohkemat ütlema.
Gideoni eks oli probleem, mis ei vajanud pikemat selgitamist.
Harva, kui Manhattanile sattus inimene, kellele see paik tuttavlik ei tundunud. Linna siluett oli tehtud surematuks lugematutes filmides ja telesarjades, jagades armastust New Yorgi vastu kõigi maailma elanikega.
Mina polnud mingi erand.
Ma jumaldasin Chrysleri hoone art deco elegantsi. Ma võisin Empire State Buildingu järgi oma elupaiga asukoha saarel täpselt ära määrata. Ma tundsin aukartust Freedom Toweri hingetuksvõtva kõrguse ees, mis nüüd valitses all-linna. Aga Crossfire’i hoone oli klass omaette. Ma arvasin nii enne, kui üldse armusin mehesse, kelle nägemus oli selle loomiseni viinud.
Kui Raúl tõmbas Benzi kõnniteeserva, imetlesin ma iselaadset safiirsinist klaasi, mis kattis Crossfire’i obeliskikujulist hoonet. Mu pea läks kuklasse, pilk libises mööda säravat kõrgust päris üles välja, kus asus Crossfire Industriesi valgusküllane kontor. Jalakäijad sõelusid mu ümber, kõnnitee kubises ärimeestest ja – naistest, kes tööle tõttasid, ühes käes kohver või käekott ja teises aurav kohvitops.
Ma tundsin Gideoni enne, kui teda nägin, mu terve keha surises teadlikkusest, kui ta Bentleyst välja astus, mis oli Benzi taga peatunud. Õhk mu ümber oli elektrit täis, pragisevat energiat, mis alati kuulutas tormi lähenemist.
Ma olin üks neist vähestest, kes teadsid, et see oli Gideoni piinatud hinge rahutus, mis tormile jõudu andis.
Tema poole pöörates ma naeratasin. Polnud mingi kokkusattumus, et me jõudsime samal ajal. Ma teadsin seda enne, kui nägin kinnitust tema silmis.
Ta kandis söekarva ülikonda koos valge särgi ja hõbedase pikeeriidest lipsuga. Tema tumedate juuste seksikalt, stiilselt langevad salgud paitasid ta lõuga ja särgikraed. Ta vaatas mind endiselt kuuma seksika metsikusega, mis algul mind põletas, aga säravsinistes silmades oli nüüd õrnust ja avatust, mis tähendas minu jaoks rohkem kui kõik muu, mis ta mulle iganes annaks.
Sammusin talle vastu, kui ta lähenes. “Tere hommikust, Tume ja Ohtlik!”
Tema huuled kõverdusid lustlikult. Lõbusus soojendas tema pilku veelgi.
”Tere hommikust, abikaasa.”
Sirutasin käe tema poole ja tundsin end rahulikult, kui ta tuli mulle poolele teele vastu ja haaras kindlalt mu käe. “Rääkisin hommikul oma emale … et oleme abielus.”
Üks tume kulm tõusis üllatusest, aga siis kaardus tema naeratus võidukaks rõõmuks. “Tore.”
Naerdes tema häbenematu omandihimu peale, tõukasin teda kergelt õlast. Ta liikus välgukiirusel, püüdis mu kinni ja suudles mu naeratava suu nurka.
Tema rõõm oli nakkav. Tundsin, kuidas see mu sees pulbitses, täites valgusega kõik kohad, mis eelmistel päevadel olid olnud nii pimedad. “Ma helistan esimese puhkepausi ajal oma isale. Annan talle teada.”
Ta tõsines. “Miks nüüd ja mitte enne?”
Ta rääkis pehmelt, tema hääl oli madal, et meid ei kuuldaks. Kontoritöötajate mass voolas meist jätkuvalt mööda, pöörates meile väga vähe tähelepanu. Siiski kõhklesin ma vastates, tundes end liiga haavatavana.
Seejärel … tõde tuli lihtsamalt kui kunagi varem. Ma olin inimeste eest, keda armastasin, varjanud nii palju asju. Väikseid asju, suuri asju. Püüdnud säilitada hetkeseisu, samal ajal lootes ja vajades muutust.
“Ma kartsin,” ütlesin talle.
Ta astus lähemale, pilk intensiivne. “Ja enam sa ei karda.”
“Ei.”
“Sa räägid mulle põhjustest täna õhtul.”
Ma noogutasin. “Ma räägin sulle.”
Tema käsi kaardus mu kukla ümber, haare oli samaaegselt nõudlik ja õrn. Tema nägu oli ilmetu, see ei reetnud midagi, aga tema silmad … need sinised, sinised silmad … neis möllasid tunded. “Me saame sellega hakkama, inglike.”
Armastus uhtus soojalt minust läbi nagu hea veini surin.
“Täiesti kindlasti.”
Oli veider kõndida sisse Waters Field & Leamani ustest, lugedes oma peas kokku päevi, mis ma olin prestiižses reklaamifirmas töötanud. Megumi Kaba lehvitas oma vastuvõtulaua tagant ja koputas oma peakomplektile, andes teada, et tal on kõne ja ta ei saa praegu rääkida. Ma lehvitasin vastu ja kõndisin otsustaval sammul oma laua juurde. Mul oli vaja palju ära teha, saada veerema uus algus.
Aga esmatähtis kõigepealt. Panin oma käekoti ja kandekoti alumisse sahtlisse, siis istusin toolile ja läksin oma tavapärase floristi veebilehele. Ma teadsin, mida ma tahan. Kaks tosinat valget roosi sügavas punases kristallvaasis.
Valge tähistamaks puhtust. Sõprust. Igavest armastust. See oli ka allaandmise valge lipp. Ma olin alustanud lahingut, kui olin sundinud Gideoni ja end lahus olema, ja lõpuks olin ma võitnud. Aga ma ei tahtnud oma abikaasaga sõdida.
Ma isegi ei proovinud lillede juurde käivale kaardikesele kirjutada midagi vaimukat, nagu olin teinud varem. Ma kirjutasin lihtsalt südamest.
Sa oled imeline, hr Cross.
Ma hindan ja armastan sind nii väga.
Pr Cross.
Veebileht küsis, kas tahan tellimuse lõpetada. Ma vajutasin „Nõustu“ ja kujutlesin hetkeks, mida Gideon mu kingitusest arvaks. Lootsin, et ühel päeval saan vaadata, kuidas ta saab minult lilli. Kas ta naeratas, kui tema sekretär Scott need talle tõi? Kas ta katkestas käimasoleva koosoleku, et mu kirja lugeda? Või kas ta ootas, kuni saabus harv paus tema ajakavas, kui sai olla omaette?
Mu suu kaardus, kui ma võimalusi kaalusin. Mulle meeldis teha Gideonile kingitusi.
Ja varsti on mul nende valimiseks rohkem aega.
„Sa lähed ära?“
Mark Garrity tõstis uskumatust täis pilgu mu lahkumisavalduselt ja vaatas mulle otsa.
Mu kõht tõmbus krampi, kui nägin ilmet oma bossi näol. „Jah. Mul on kahju, et ma pikemalt ette ei teatanud.“
„Homme on sinu viimane päev?“ Ta nõjatus toolileenile. Tema silmad olid šokolaadipruunid ja varjundi võrra heledamad kui tema nahk ja neis oli nii üllatust kui mõistmatust. „Miks, Eva?“
Ohates naaldusin ettepoole ja asetasin küünarnukid põlvedele. „Ma tean, et on ebaprofessionaalne niimoodi lahkuda, aga … ma pean oma prioriteedid ümber seadma ja hetkel … ma ei saa sellele täielikult pühenduda, Mark. Mul on kahju.“
„Ma …“ Ta hingas välja ja lükkas käega üle tumedate tihedate lokkide. „Saadanas … Mida ma saan öelda?“
„Et sa andestad mulle ega ole mu peale vihane?“ Ma tõin kuuldavale rõõmutu naeru. „Seda on palju palutud, ma tean.“
Ta