London. Edward Rutherfurd
terav puusöe lõhn. Miski ei olnud muutunud.
Ja ometi oli. Kuigi vend ja tema pere tervitasid Alfredit soojalt, oli ometi midagi, mis teda häiris, kuigi ta ei osanud millelegi näpuga näidata. Oli see pinge venna ja tema naise vahel? Kas venna pilk polnud süüdlaslik? Mees imestas, milles asi on, kuid ei jõudnud küsida, sest revisjonitegijad olid juba kohal.
Neid oli kolm: kaks prantslasest kirjutajat ja üks tegelane Londonist, kes aitas tõlkida. Mõisavalitseja oli teejuhiks. Meeste kogenud pilk pani kõike tähele.
Nad olid peaaegu lõpetanud, kui sepikotta jõudsid. Üks kirjutaja oli läinud koos Londoni mehega heinamaid üle vaatama ning teine käis koos mõisavalitsejaga mööda hurtsikuid ning oli selge, et ta tahab kiiresti lahkuda. Nad peatusid siiski viisakalt, et sepikoda üle vaadata. Kirjutaja heitis valitsejale küsiva pilgu ning too lausus Alfredi vennale osutades: „Tubli pops. Tasub maa eest tööpäevadega.”
Alfred jäi vahtima. Kuidas see mees nii hooletu on?
„Sa maksad ju renti,” ütles ta oma vennale. Kuid vend vaatas kohtlasel pilgul ega öelnud midagi, kui kirjutaja oma tahvlile märkuse tegi.
„Ja too seal?” Nad vaatasid tema poole.
„Mina olen relvameister Alfred Londonist,” kuulutas ta kindlal häälel. „Vaba kodanik. Mina maksan renti.”
Mõisavalitseja noogutas, kinnitades rendi maksmist ja kirjutaja pidi selle juba kirja panema, kui kolleeg ta ära kutsus, et midagi heinamaa juures näidata. Sel ajal, kui ta ära oli, pöördus Alfred venna poole:
„Mida see tähendab?” küsis ta. „Kas sa oled siis teoori?”
Ja siis tuli kõik välja. Ajad olid rasked; sepikojas ei jätkunud tööd ja liiga palju suid tuli toita. Vend rääkis tusaselt ja kõheldes ning kehitas lõpuks õlgu.
Alfred sai temast aru. Vabad mehed maksid renti ja kuningale makse. Polnud üldse ebatavaline, et vaba talupoeg, kes nende koormistega toime ei tulnud, tasus oma isandale selle asemel tööga ja muutus teoorjaks. „Mis vahe sellel on?” küsis vend hädiselt.
Igapäevases elus ei olnudki suurt vahet. Aga Alfredi jaoks polnud asi selles. Talle tähendas see, et vend oli alla andnud. Siis pööras ta pilgu vennanaisele ja nägi, mida too mõtleb – kui too rikas vend Londonist annaks meile oma maa, mida ta ei vaja, saaksime paremini hakkama.
Tol hetkel koges Alfred seda veidrat tunnet, mida edukad mehed sageli tunnevad oma vaeste sugulaste kõrval. Võib-olla oli see alatus või sügav enesesäilitusinstinkt või hirm hukkamõistu ees või lihtsalt kannatamatus, kuid ta tundis äkilist raevu. Ja kui sisemine hääl talle meenutas, et ka tema oleks võinud nälga jääda, kui poleks olnud Barnikelit, vaidles ta sellele kohe vastu. Kui mul võimalus avanes, haarasin ma sellest kinni, tuletas ta endale meelde. Seetõttu lausus ta neid põlglikult silmitsedes lihtsalt: „Ma loodan, et meie isa sind praegu ei näe.”
Kui prantslasest kirjutaja tagasi tuli, ei küsinud ta rohkem midagi. Heitnud kiire pilgu teistele taredele, valmistus ta lahkuma. Alles siis tuli talle meelde, et ta pidi kirjutama midagi tolle valge juuksesalguga mehe kohta. Mida kuradit see mees ütles end olevat? „Olgu need inglased neetud,” pomises ta. „Nad teevad igast asjast sellise pagana segaduse.”
Sest hoolimata revisjoni põhjalikkusest olid seda teostavad prantsuse kirjutajad sageli üsna nõutud.
„Kas see mees on ori, teoori või vaba?” küsisid korralikud ladina koolitusega kirjutajad. Vastuseks said nad väga sageli aruande veidratest ebamäärastest sobingutest, mida aeg ja kombed olid kujundanud ja mida isegi kohalikud inimesed harva suutsid selgitada. Kuidas panna need anglosaksi ebamäärasused selgetesse mõistetesse, mida dokumendid nõudsid? Sageli ei teadnud nad kindlalt ja võtsid abiks mõne üldise mõiste, mille juriidiline tähendus oli tahtlikult ebamäärane. Üks neist mõistetest oli villanus ehk villaan. See oli termin, millel ei olnud tol ajal mingit erilist juriidilist tähendust ja mis ei tähendanud ei teoorja ega ka vaba meest, vaid lihtsalt talupoega.
Kirjutaja kortsutas kulmu. Ta ei mäletanud, mida see valge juuksesalguga mees oli öelnud, kuid talle meenus, et tema kõrval seisev mees, kes nägi välja nagu tema vend, oli teoori. Seepärast ta ohkas ja pani kirja: villanus. Ja niiviisi, väikese vea tõttu, sattuski Alfred suurde Maatsensusraamatusse nimetuna. Tol ajal ei paistnud see kuigi tähtis olevat.
Augustis 1086 leidis Londonist kaheksakümmend miili lääne pool Sarumi kindluses aset suure sümboolse tähendusega kohtumine. Sellel anti kuningas Williamile üle tema Maatsensusraamatu tohutud köited ning kõik tähtsamad mehed avaldasid talle austust. See oleks pidanud olema põhjus pidutsemiseks, kuid sel ajal valitses kurb meeleolu. Kuningas oli vanaks jäänud. Ta oli väga paks, ja kui ta end sadulasse vinnas, toimus see suure oigamise saatel. Vaenlasi oli tal palju nagu alati, kõige silmapaistvam neist Prantsusmaa kade kuningas. Nähes, et kuningas on vana ja haige, täitis kuningriigi suuri mehi uus halb eelaimus.
Sest Williamit armastasid küll vähesed, kuid kartsid kõik. Kuigi ta oli jõhker, hoidis ta riigis korda. Mis saab tema Normandia maadest ja Inglise kuningriigist, kui suur Vallutaja ükskord läinud on?
Need jäävad tema poegadele. Robertile, kes on tõmmu ja tujukas. Williamile, keda punaste juuste pärast kutsutakse Rufuseks ning kes on kaval ja julm mees. Ta oli senini vallaline ja räägiti, et eelistab voodiseltsilisteks naistele noormehi. Ning Henrile, kes on kõige noorem ja heitliku meelega. Oli veel nende auahne poolonu, Bayeux’ piiskop Odo, kes ootas ikka veel vanglas, kuhu kuningas William oli ta pannud. Tõepoolest, mis juhtub, kui need mehed pärast Vallutaja lahkumist vabalt uitama pääsevad?
Järgmise aasta kevadel läksid asjad veel hullemaks. Läänes puhkes karjataud ja levis kiiresti. Suve alul olid kohutavad tormid ning kardeti, et viljasaak hävib. Kuningas William sõdis jälle mandril ja tema käsilased püüdsid juba uusi makse kehtestada.
Seetõttu polnud kuigi üllatav, et Londonis pidid kaupmehed, kes tulevikule mõtlesid, hoolega arvet pidama. Mõne kuu jooksul peeti mitmeid salajasi jutuajamisi. Polnud ka üllatav, et mõnel neist osales Barnikel.
Aga isegi süngetel päevadel võib mõnda nurgakest siin maailmas soojendada väike valguskiir. Ja nii oligi, et 1087. aasta kevadel sai Osric teada, et Dorkes on jälle rase.
See oli tema kolmas rasedus. Pärast tütart oli olnud veel üks tüdruk, kes sündis surnult. Kuid nüüd tundus, et see pamp, kes naise kõhus ägedalt müksib, on kuidagi teistsugune. Osric pani tähele, et Dorkes kannab seda last teistmoodi. Ja oma südames oli ta kindel, et see on poeg.
Poeg. Osric oli alles kahekümnendates aastates, kuid noil karmidel aegadel ei saanud töömees pikale elule loota. Rikas kaupmees võis oma mugavas majas küll vanaks elada. Kuid Osric on neljakümneselt tõenäoliselt juba surnud. Ta oli juba kolm hammast kaotanud.
Poeg, kes saab, kui tal õnne on, enne isa surma täiskasvanuks. Poeg, kelle elu võib parem olla. „Võib-olla saab temast puusepp, kui tal rohkem veab kui minul,” ütles mees Dorkesele.
„Ja mis sa talle nimeks paned, kui ta poiss on?” küsis naine.
Selle peale vastas Osric pärast vähest mõtlemist: „Ta saab Inglise kõige suurema kuninga nime. Ma panen talle nimeks Alfred.”
Kuid kõige üllatavam sündmus sel aastal oli vist seotud Ralph Silversleevesiga.
Augustikuul, just siis, kui järjekordse tormi järel sai selgeks, et viljasaak on hävinud, teatas ta, et kavatseb abielluda.
Ta oli kohanud oma tüdrukut mais. Too oli suur heledapäine olend, ühe germaani kaupmehe tütar, kes elas Walbrooki suudmes asuva sadamasilla juures. Tema isa oli üsna rikas. Tüdrukul oli lai lame nägu, suured sinised silmad, suured käed ja jalad ja suur isu, nagu ta rõõmsalt kõigile, kes kuulata viitsisid, kuulutas. Kuna ta oli tüse ja kahekümne kolme aastaselt ikka veel vallaline, otsustas ta Ralphi nähes kohe, et talle meeldib tolle saamatu käitumine, ning Ralphile tegi suurimat rõõmu rahulolev pilk isa näos ja Henri umbusklik imestus, kui ta neile sellest rääkis.
Mees kandis uhkelt kaelas keti otsas naise kingitud amuletti, mis kujutas kahel jalal