Krahv Monte-Cristo. 1. osa. Alexandre Dumas
purpursära kirjas oma rubiinidega lainte vahuharju.
Pidulaud oli kaetud teisel korrusel tollessamas “Reserve’is”, mille lehtlaga oleme juba tutvust teinud. Saal oli suur ja sellele andis valgust viis-kuus akent, kusjuures iga akna kohale (selgitagu seda nähtust, kes suudab!) oli kirjutatud ühe Prantsusmaa suurlinna nimi.
Akende ees olevat galeriid piiras balustraad, mis oli puust nagu majagi.
Ehkki pidusöök pidi algama kell kaksteist, oli juba kella üheteistkümne ajal galerii täis inimesi, kes kärsitult edasi-tagasi jalutasid: “Pharaoni” tähtsamad meremehed ja sõdurid, Dantèsi sõbrad. Austusest pruutpaari vastu olid kõik tulnud välja parimates riietes.
Külaliste hulgas käis ringi jutt, et “Pharaoni” reederid pidid oma juuresolekuga austama tüürimehe kihluspidu. See aga oleks tähendanud ülimat austusavaldust Dantèsile ja keegi ei söandanud seda veel uskuda.
Ent Danglars, kes jõudis kohale koos Caderousse’iga, kinnitas omakorda seda uudist. Ta oli hommikul härra Morreli näinud ja härra Morrel oli öelnud, et tuleb “Reserve’i” pidusöögile.
Ja tõepoolest, veidi pärast neid astuski härra Morrel sisse ja “Pharaoni” madrused tervitasid teda üksmeelse vaimustatud käteplaksutamisega. Reederi kohalolek oli neile silmanähtavalt kinnituseks ringi liikuvale kuulujutule, et Dantès määratakse kapteniks; ja kuna laeval Dantèsi väga armastati, tänasid tublid mehed sel kombel reederit, neil oli hea meel, et tema valik oli nende soovidega juhuslikult kokku langenud. Vaevalt oli Morrel tuppa astunud, kui Danglars ja Caderousse kiiruga Dantèsi järele saadeti: nemad pidid talle teatama tähtsa isiku saabumisest, kelle nägemine säärast vaimustust oli äratanud, ja pidid talle ütlema, et ta kiirustaks.
Danglars ja Caderousse tõttasid jooksujalu minema, aga nad ei saanud sadat sammugi teha, kui juba nägid püssirohukeldri poolt väikest salkkonda tulemas.
Edmond’i käevangus tuli mõrsja, keda saatis neli neiut, Mercédèsi sõbratarid ja katalaanid nagu ta isegi. Tulevase minia kõrval kõndis Dantèsi isa ja nende taga Fernand, näol tige muie.
Ei Mercédès ega Edmond märganud Fernand’i tigedat muiet. Armastajad olid nii õnnelikud, et nägid vaid teineteist ja säravselget taevast, mis näis neid õnnistavat.
Danglars ja Caderousse täitsid oma saadikukohustused, surusid tugevasti ja sõbralikult Dantèsi kätt, ja siis läks ja seadis Danglars end Fernand’i kõrvale ja Caderousse astus Dantèsi isa kõrvale, keda kõik huviga vaatasid.
Vanal Dantèsil oli seljas ilus gofreeritud taftist kuub suurte lihvitud vasknööpidega. Tema kõhnade, ent musklis jalgade ümber liibusid suurepärased täpilised puuvillsukad, mis juba kaugelt lõhnasid inglise salakauba järele. Kolmnurkselt kübaralt langes valgete ja siniste lintide kahl.
Ta toetus painutatud pidemega keerdus puust kepile, mis meenutas muistset pedum’it.6 Lõppkokkuvõttes nägi ta välja nagu üks neid moenarre, kes paradeerisid 1796. aastal taas avatud Luxembourg’i ja Tuileries’ aedades.
Tema kõrvale, mainisime seda juba, oli pugenud Caderousse, keda hea pidusöögi ootus oli Dantèsiga lõplikult lepitanud ja kes vaid ähmaselt mäletas eelmise õhtu sündmusi, umbes nii, nagu hommikul ärgates on nähtud unenäost vaid midagi ebamäärast meeles.
Danglars liikus Fernand’i poole, saates terava pilgu hüljatud kavalerile, kes tulevase abielupaari taga sammus ja kelle Mercédès oli armunu noorusliku ja võluva egoismiga täielikult unustanud. Fernand oli kahvatu, lõi vahetevahel ootamatult õhetama, et siis veelgi kahvatumaks tõmbuda. Ta vaatas aeg-ajalt Marseille poole ja siis läbis ta ihuliikmeid tahtmatu närviline tõmblus. Fernand näis ootavat või vähemasti ette aimavat mingit olulist sündmust.
Dantès oli lihtsalt riides Ta teenis kaubalaevastikus ja kandis kuube, mis oli midagi mereväevormi ja erariide vahepealset; selles riietuses nägi ta kena välja, võlu lisas veelgi tema mõrsja rõõm ja ilu.
Mercédès oma eebenmustade silmade ja korallpunaste huultega oli kaunis nagu Küprose või Chiose kreeklanna. Ta kõndis vabalt ja sundimatult nagu andaluuslanna või arlitar. Võib olla, et mõni linnaneiu oleks oma rõõmu kas loori või vähemasti sametiste ripsmete taha varjanud, aga Mercédès naeratas ja vaatas otsa kõigile, kes tema ümber olid, ja tema naeratus ja pilk ütlesid niisama avameelselt, nagu olnuksid need sõnad: “Kui te olete mu sõbrad, siis rõõmustage koos minuga, sest mina olen tõesti väga õnnelik.”
Niipea kui pruutpaar ja tema saatjaskond “Reserve’i” paistma hakkas, läks härra Morrel trepist alla neile vastu, kannul madrused ja sõdurid, kellega ta koos oli olnud ja kellele ta veel kord oli kinnitanud juba Dantèsile antud lubadust, et temast saab kapten Leclère’i järeltulija. Nähes Morreli, laskis Edmond pruudi käe lahti ja pani selle reederi käsivarrele ning Mercédès läks reederi käevangus teiste ees üles puutrepist – see raksus viis minutit külaliste raskete sammude all – ning astus tuppa, kuhu oli kaetud pidulaud.
“Isa,” ütles Mercédès, jäädes laua keskpaika seisma, “palun, istuge minu paremale käele. Vasakule käele panen ma istuma selle, kes on olnud mulle venna eest,” lisas ta nii armsalt, et see torkas Fernand’ile nagu puss südamesse.
Ta huuled kahvatusid ja tõmmust mehelikust näost kadus veri jälle aegamisi ära, et valguda südamesse.
Sedaaegu oli teinud Dantès samasuguse manöövri: oma paremale käele oli ta pannud härra Morreli ning vasakule Danglars’i, ja siis andis käega märku, et igaüks istuks sinna, kuhu soovib.
Juba rändasid ringi liuad: pruunid, tugevasti suitsutatud Arles’i vorstid, läikiva koorega langustid, roosa koorega tapesid, merisiilikud, mis nägid välja nagu okkalised kastanid, veenuskarbid, mida lõunamaa maiasmokad peavad paremaks põhja austritest, ühesõnaga, kõik need hõrgutavad suupisted, mida meri kannab liivarannale ja mida tänulikud kalurid nimetavad üldnimega mereannid.
“Kõik on nii vaiksed!” sõnas vana Dantès, nautides topaaskollast veini, mille papi Pamphile oli isiklikult Mercédèsi ette toonud. “Ei võiks arvatagi, et siin on koos kolmkümmend inimest, kes lõbutseda tahavad.”
“Abielumees ei ole alati rõõmus,” ütles Caderousse.
“Tegelikult on asi selles,” kostis Dantès, “et ma olen praegu liiga õnnelik, et olla rõõmus. Kui te oma sõnadega seda mõtlesite, naabrimees, on teil igatahes õigus. Õnnel on teinekord kummaline mõju, ta rõhub nagu vaev.”
Danglars jälgis Fernand’i, kelle kergesti mõjustatav iseloom ahmis kõike endasse ja peegeldas seda tagasi.
“Minge ikka,” ütles ta, “kas te kardate midagi? Minule paistab, et kõik läheb nii, nagu te soovite.”
“See ajabki mulle hirmu peale,” ütles Dantès, “minu meelest pole inimene loodud selleks, et nii lihtsalt õnnelik olla. Õnn on nagu võlusaare loss, mille väravas valvavad draakonid. Tuleb võidelda, et seda saavutada, ja mina tõesti ei tea, millega olen ära teeninud õnne olla Mercédèsi mees.”
“Mees, mees!” naeris Caderousse. “Veel mitte, kapten, katsu ikka enne mehe osa mängida, eks siis näed, kuidas sind vastu võetakse!”
Mercédès punastas.
Fernand niheles oma toolil, võpatas vähimagi krabina peale ja pühkis aeg-ajalt jämedaid higipiisku, mis otsekui äikesevihma esimesed piisad ta laubal pärlendasid.
“Sellest pisiasjast, kallis naabrimees,” ütles Dantès, “ei maksaks nii suurt numbrit teha. Mercédès ei ole tõesti veel mu naine, see on tõsi… (Ta tõmbas kella taskust.) Aga poolteise tunni pärast on ta seda.”
Kõik hüüatasid üllatunult peale isa Dantèsi, kes naeris laia suuga, nii et paistsid ta ikka veel ilusad hambad. Mercédès naeratas ja enam ei punastanud. Fernand haaras pussipidemest kramplikult kinni.
“Tunni aja pärast!” hüüatas Danglars kahvatades. “Kuidas nii?”
“Jaa, mu sõbrad,” vastas Dantès, “tänu härra Morreli sidemetele,
Kõvera otsaga karjusekepp (lad. k.).