Krahv Monte-Cristo. 1. osa. Alexandre Dumas
Dantès ja Mercédès olid jäänud teistest eraldi, mõlemad olid sügavas ahastuses; aga siis nende pilgud kohtusid, nad tundsid teineteist ära otsekui ohvrid, keda on tabanud üks ja seesama löök, ja nad langesid teineteise kaenlasse.
Vahepeal oli Fernand sisse tulnud, ta kallas endale klaasi vett, jõi selle ära ja istus toolile.
Juhuslikult oli see tooli kõrval, millele vajus Mercédès vana Dantèsi käte vahelt.
Vaistlikult lükkas Fernand oma tooli tahapoole.
“See on tema töö,” ütles Danglars’ile Caderousse, kes polnud katalaani silmist lasknud.
“Ma ei usu,” sõnas Danglars, “ta on liiga loll. Igatahes langegu see hoop tolle inimese enda pähe, kes seda tegi.”
“Sellest sa ei räägi, kes nõu andis!” ütles Caderousse.
“Kuule, inimene ei saa ju vastutada sõnade eest, mida ta lihtsalt tuulde loobib.”
“Peab vastutama, kui see, mida tuulde loobitakse, kellelegi pähe langeb.”
Inimesed seisid salkades ja arutasid pikalt-laialt Dantèsi arreteerimist.
“Mida teie, Danglars, sellest loost arvate?” küsis kellegi hääl.
“Ma arvan,” ütles Danglars, “et ta tõi kaasa keelatud kaupa.”
“Kui asi nii oleks, peaksite teie, Danglars, seda teadma, teie olete ju raamatupidaja.”
“Seda küll, aga raamatupidaja teab ainult neid pakke, mida talle ette näidatakse. Ma tean, et meie laadung oli puuvili, et me võtsime lasti peale Aleksandrias härra Pastret’ ja Izmiris härra Pascali juures. Rohkem ärge minult nõudke.”
“Oo, mul tuleb nüüd meelde,” pomises vaene isa, klammerdudes viimaste lootuseriismete külge, “ta ütles mulle eile, et tal on minu jaoks kast kohvi ja kast tubakat.”
“Küllap see nii on,” ütles Danglars. “Meie äraolekul on tollimehed “Pharaonil” käinud ja salakauba avastanud.”
Mercédès ei uskunud seda. Seni vaos hoitud ahastus vallandus äkki pisarates.
“Nonoh, ei maksa lootust kaotada,” ütles isa Dantès, õieti taipamata, mida ta ütles.
“Lootust!” ütles Danglars.
“Lootust!” püüdis pomiseda Fernand.
Aga see sõna jäi talle kurku kinni; ta huuled liikusid, kuid suust ei tulnud ühtegi heli.
“Härrad,” hüüdis üks külaline, kes oli galeriile vahipostile jäänud. “Härrad, tõld tuleb! See on härra Morrel! Julgust! Julgust! Kindlasti toob ta meile häid uudiseid.”
Mercédès ja vana isa ruttasid reederile vastu ja said temaga ukse juures kokku. Morrel oli näost kaame.
“Mis on?” hüüdsid mõlemad nagu ühest suust.
“Kallid sõbrad,” vastas reeder pead vangutades, “asi on tõsisem, kui me arvasime.”
“Ta on süütu!” hüüdis Mercédès.
“Ma usun seda,” vastas Morrel, “aga teda süüdistatakse…”
“Milles siis ometi?” küsis vana Dantès.
“Selles, et ta olevat bonapartistide agent.”
Need lugejad, kes tunnevad seda ajajärku, mil see lugu juhtus, teavad väga hästi, kui kohutav oli süüdistus, mille Morrel välja oli öelnud.
Mercédès karjatas, vana Dantès vajus toolile.
“Te petsite mind, Danglars,” pomises Caderousse. “Nali tehti siiski ära; aga mina ei lase vana meest ja noort tüdrukut ahastusse surra, mina räägin neile kõik ära.”
“Pea suu, õnnetu!” hüüdis Danglars ja haaras Caderousse’i käest kinni. “Või ma ei vastuta oma tegude eest. Kes sulle ütleb, et Dantès pole tõepoolest süüdi? Laev käis Elba saarel, tema käis maal, ta veetis terve päeva Portoferraios. Kui tema juurest leitakse mõni kompromiteeriv kiri, siis peetakse tema kaassüüdlasteks neid, kes teda toetasid.”
Enesearmastaja kiire vaistuga taipas Caderousse selle arutlusviisi usaldusväärsust. Ta vaatas Danglars’i ahastusest ja hirmust vilavate silmadega, ja kui ta enne oli ühe sammu ette astunud, siis nüüd astus ta kaks sammu tagasi.
“Ootame siis ära,” pomises ta.
“Jah, ootame,” ütles Danglars. “Kui ta on süütu, lastakse ta vabaks. Kui on süüdi, ei ole mõtet ennast konspiraatori pärast halba valgusesse seada.”
“Lähme siis ära, siia ma enam kauemaks jääda ei või.”
“Jah, tule,” ütles Danglars, tundes rõõmu, et oli leidnud kaaslase, kellega koos taganeda. “Tule, las teised lähevad siis, kui heaks arvavad.”
Nad lahkusid. Fernand, kes oli taas neiu toetajaks saanud, võttis tal käe alt kinni ja läks temaga Katalaanikülla. Dantèsi sõbrad viisid Meilhani alleele peaaegu minestanud rauga.
Peagi levis kumu Dantèsi kui bonapartistide agendi arreteerimisest laiali kogu linnas.
“Kas teie oleksite võinud seda uskuda, kallis Danglars?” küsis Morrel, kes lahkus koos oma raamatupidaja ja Caderousse’iga, sest temagi kiirustas linna, et saada otseseid teateid Dantèsi kohta kuninglikult abiprokurörilt härra de Villefort’ilt, keda ta pealiskaudselt tundis. “Kas teie oleksite võinud seda uskuda?”
“Tont võtaks, härra Morrel!” vastas Danglars. “Ma ju rääkisin teile, et Dantès tegi ilma igasuguse põhjuseta peatuse Elbal, te teate, et see peatus näis mulle kahtlane.”
“Kas te oma kahtlustest rääkisite veel kellelegi peale minu?”
“Hoidusin sellest,” sõnas Danglars sosinal. “Te teate isegi, et teie onu härra Policar Morreli pärast, kes on olnud teise teenistuses ja kes oma mõtteid ei varja, kahtlustatakse teid kaasatundmises Napoleonile. Ma kartsin, et võiksin kahju teha nii Edmond’ile kui ka teile. On asju, mida üks alluv on kohustatud oma reederile teatama, aga teiste eest rangelt varjama.”
“Hästi tegite, Danglars, olete tubli mees. Ma mõtlesin juba varemalt teie peale, juhul kui vaene Dantès oleks “Pharaoni” kapteniks saanud.”
“Mismoodi, härra?”
“Jah, ma küsisin Dantèsi käest, mida ta teist arvab ja kas temale oleks vastumeelne jätta teid oma ametipostile, sest ma ei tea miks, aga arvasin nagu märkavat, et teie suhted on jahedad.”
“Ja mida ta teile vastas?”
“Et ta oli tõesti mõelnud teist halba mingis situatsioonis, millest ta mulle ei rääkinud, kuid et iga inimest, keda usaldab tema reeder, seda usaldab ka tema.”
“Silmakirjatseja!” pomises Danglars.
“Vaene Dantès!” ütles Caderousse. “See näitab, et ta oli tore poiss.”
“Jah, aga praegu on “Pharaon” ilma kaptenita,” lausus Morrel.
“Peame lihtsalt lootma,” ütles Danglars, “merele saame ju minna alles kolme kuu pärast, selle aja peale on Dantès vabaks lastud.”
“Kahtlemata, aga kuni selle ajani?”
“Selle ajani olen mina olemas, härra Morrel ütles Danglars. “Te teate, ma tunnen laevajuhtimist niisama hästi kui mis tahes kaugsõidukapten; kui te minu abi kasutate, annab see teile isegi teatavaid eeliseid, sest kui Edmond tuleb vangist välja, pole teil vaja kellelegi tänu avaldada: tema asub jälle oma kohale ja mina oma kohale ja ongi kõik.”
“Aitäh, Danglars,” ütles reeder. “See lahendab tõesti olukorra. Võtke laevajuhtimine üle, annan teile selleks loa, ja jälgige lossimist: paljugi mis ühe või teise inimesega juhtub, äriasjad ei tohi selle pärast kannatada.”
“Olge mureta, härra Morrel. Aga kas me