Kõik on ime. Jaan Kaplinski
vajaduste rahuldamiseks, mis tema kasvades samuti kasvavad.
Majandusteaduse eelduste hulka kuulub tahes või tahtmata veendumus, nagu oleksid meie kasutada olevad ressursid piiramatud – ainult nii saab võimalik olla pidev majanduse kasv koos inimkonna kasvuga. Selle küsimusega on majandusteadus tegelnud vähe. See on mõistetav. Majandusteadus, Euroopa majanduslikud veendumused, pärinevad ajast, kus eurooplased avastasid senistega võrreldes määratult edukamad vahendid loodusressursside kasutamiseks. Mitmete inimpõlvede jooksul ei suudetud ressursse oluliselt kahandada. Homo faber oli kui rikkalt onult suure päranduse saanud noormees, kes pärandust läbi lüües ei tajunud, et see väheneb. Kui ka mõeldi loodusvarade kulumisele – leiukohti tõepoolest ammendati –, osutus ikka ja jälle, et uusi avastatakse juurde kiiremini, kui vanad tühjenevad, ja pealegi leiti aina uusi võimalusi ühtede ainete asendamiseks teistega. Näiteks võib olla õhulämmastikust lämmastikväetiste tootmine, mis muutis asjatuks mure tšiili salpeetri varude kulumise pärast.
Raiskamise teist poolust oleme hakanud märkama alles tänapäeval. Selle nimeks on saastamine või reostamine, ja tema termodünaamiline taust on päris lihtne. Kõik väärtused, mida kasutame, on väärtused tänu neis leiduvale negentroopiale, mis pärineb mitmesugustest kosmilistest protsessidest (näiteks praegu Päikesel toimuvad termotuumareaktsioonid). Negentroopia tarbimine on tema nivoo alandamine. See nivoo taastub tänu Päikeselt pidevalt saabuvale kiirgusele, mida biosfäär suudab mitut moodi lõksu püüda, kanaliseerida, nagu meie teeme mõne kosega. Ent koseenergiat saame kasutada niikaua, kui on vahe veetasemel paisust ülalpool ja allpool. Kui need ühtlustuvad, jäävad veskirattad seisma. Veetase võib ühtlustuda kahel moel: kas langeb veetase üleval või tõuseb all. Esimene on analoogne ressursside kulumise ja hajumisega, teine saastumise kasvuga. Kui veeenergia tarvitamisel arvestatakse ja mõõdetakse veetaset, siis majandusteadus ei ole seni suutnud ega soovinud mõõta ressursse ega saastumist, majandusliku tegevuse eeldusi ja põhjusi.
Majandusteadus, kuivõrd ta on tõesti viidud formaalse süsteemi tasemele, tegeleb valdavalt mitmesuguste majandusülesannete lahendamisega, lahendite otsimisega ülesannetele, kus hulgast näitajatest mõned tuleb maksimeerida (rahvatulu, kasum, tööviljakus, toodangu hulk), teised minimeerida (kulu, kahjum, omahind…). Iseenda eelduste analüüs ja kriitika ei ole eriti mahtunud majandusteadusse. Samal ajal aga on majandusega seotud suurused saanud meie elus, meie väärtussüsteemis väga oluliseks. Jätame kõrvale niisugused väärtused nagu, elu, rõõm, õnn ja vabadus, ning hindame, peame tõeliseks ainult materiaalseid väärtusi, mis tegelikult peaksid teenima neid väärtusi. Kaldume hindama kõike selle järgi, „mis kasu temast on”, kuidas seda saaks majandussüsteemi lülitada, majanduslikku kasvu teenima panna.
See, et majandusteadus ei ole tegelnud ökoloogiaga ja inimpsüühikaga, on ilmselt paratamatus: iga teadus peab end ahendama, opereerima mõõdetavate suurustega. Oma kitsas sfääris on majandusteadus olnud edukas. Majandusteaduses endas ei ole ka mingeid tabusid, mis teeksid võimatuks tema paigutamise laiemasse süsteemi, ökonoomika ühendamise ökoloogiaga ja inimkäitumise analüüsiga. Õnnetus on aga ökonoomika ideologiseerumises, selles, et „majanduslik mõtlemine” on moonutanud ja ahendanud meie teadvust, et meie meelest on inimese siht tootmine ja tarbimine, et materiaalsed väärtused on tõelisemad kui vaimsed, et mõõdetav on tõelisem kui mõõdetamatu, et tagasihoidlikkus, vajaduste piiramine ei ole väärtus, kuna see ohustaks kasvu.
Niisiis ei ole ökoloogilise mõtlemise vaenlane mitte majandusteadus, vaid sellega seotud ökonomistlik mõtlemine, ideoloogia, mille kütkeis maailm praegu kõvasti on. See ökonomistlik mõtlemine, nimetame seda allpool ökonomismiks, on suuresti juhtinud inimeste tegevust viimaste sajandite jooksul Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Ökonomism näeb majanduses inimeste ja ühiskondade elu kõige tähtsamat valdkonda ning sulgeb majandusteaduse tegelema ahtalt ainult inimeste majapidamisega tootmisest tarbimiseni, seeasemel et vaadelda seda laiemas seoses, osana looduse majapidamisest. Nii ei ole majandusteadlased pööranud tähelepanu sellele, et inimtegevus viib suuremate süsteemide tasakaalu kõikumiseni; et inimkond on käitunud nagu halvasti kohanenud parasiitpopulatsioon, mis kulutab tema käsutuses olevad varud läbi kiiremini, kui need suudavad taastuda, liikudes vastu hävingule.
Ökonomismi valitsemisajal hävitas inimene tagasipöördumatult hulga väärtusi: loodusmaastikke, looma- ja taimeliike, loodusrahvaid, keeli, kultuure. Seda kõike on õigustatud ökonomistlike fraaside ja mõttekäikudega. Näiteks „progress nõuab ohvreid”, mis meie keelde tõlgituna võiks tähendada seda, et majandusliku kasvu nimel peame ohverdama muud, mittemajanduslikud väärtused (näiteks piisonid, Reini jõe ja Erie järve). Või et kohanenum tõrjub kõrvale vähem kohanenu, mõeldes kohanenu all kolonisaatorit, edukat ärimeest, vallutajat rahvast, kellel otsekui oleks privileeg oma huvides kaotada teistsuguseid olendeid.
Ökonomistlik mõtlemine kasutab väga ohtralt sõnu nagu „ökonoomia”, „otstarbekus”, „kasu”. Ökonoomia ja otstarbekuse nimel on tehtud ökoloogia seisukohalt ohtlikke tegusid. Nii on energiamahukas põllumajandus ökonomistlikult vaatekohalt ökonoomsem teistsugusest, inimtöömahukast põllumajandusest, mis on aga ökoloogiliselt puhtam ja ohutum, vältides huumuse vähenemist mullas ja vete reostumist. Ka monokultuurid, mille ökoloogiline ohtlikkus on väga selge, on levinud tänu oma ajutisele, näivale ökonoomsusele. Ökoloogia on osutanud liigse spetsialiseerumise ohtudele, ökonoomika pole seda kahjuks piisavalt teinud.
Ökonomismi ja ökonoomika suurimaid lünki on tema ahas ajaperspektiiv, see, et eelistatakse kiiremini tulevat kasumit aeglasemalt tulevale. Selsamal põhjusel eelistatakse tänini sageli kiiremat tulu toovat ülespetsialiseeritud taime- või loomakasvatust ökoloogiliselt õigemale, varieeritumale ja hajutatumale, mis annab tulu aeglasemalt ja mille kogu tulu ei ole rahas mõõdetavgi. Rangelt ökonomistlikult võttes ei ole metsa mõtet istutadagi – sellest tuleb ju tulu alles 60–100 aasta pärast ja säärasel kombel ei paigutaks küll oma kapitali ükski ettevõtja. Pole siis ime, et paljudes, kui mitte enamikus maades tegeleb metsade hooldamisega riik.
Kui kord oli aeg, kus Euroopa mõtlemist valitses ökonoomika ja puudus ökoloogia, siis ei ole muidugi põhjust ennustada, et tuleb aeg, kus on ümberpöördult: pole ökonoomikat ja on vaid ökoloogia. Vaevalt oleks sellest kellelegi abi. Lahendus saab olla vaid ökonoomika ja ökoloogia ühendamine. Üks peab arvestama teist ja mõlemad midagi veel üldisemat. Majandusteadus on kahtlemata leidnud väga tõhusaid meetodeid tootmise ja igasuguse sihipärase inimtegevuse planeerimiseks ja kooskõlastamiseks. Oleks vaid vaja, et optimaalsete lahendite leidmisel arvestataks rohkem suurusi kui seni ja ei lähtutaks aksioomidest, millel võib-olla oli põhjendus XVIII sajandil, ei ole aga enam praegu.
Tootmise planeerimisel peaks tingimata arvestama ökoloogia tõdesid, mis peale muu ei pea võimalikuks pidevalt laienevat taastootmist ega pidevalt kasvavate vajaduste üha täielikumat rahuldamist. Ka planeerimise sihiks peaks olema ökosüsteem, stabiilne ökosüsteem, kus on ruumi nii inimesele kui teistele elusolenditele ja milles inimene ei kasuta rohkem ressursse, kui ökosüsteem talle lubab. Ökoloogiliselt vaadates on inimese ja elukeskkonna vahekord parasiidi ja peremeeslooma vahekord ja ka majandusteaduse ülesanne on taotleda seda, et see oleks mõistlik parasitism, mis ei ohustaks keskkonda ega parasiiti ennast; et me elaksime keskkonna ülejääkidest, leiaksime oma niši allavoolava negentroopia koses ilma selle kose kõrgust ohtlikult kahandamata.
Vaatamata ökoloogia universaalsusele, ei saa me sealt siiski kõike tarkust selleks, et oma majapidamist mõistlikult korraldada. Korraliku teadusena on ökoloogia kiretu, ei sisalda väärtusotsustusi. Ökoloogiale on kõik ökosüsteemid samaväärsed uurimisobjektid ja rakendusökoloogia saab oma sihid ikka mingist inimlikust soovist või vajadusest. Ökoloogia ei õpeta meile elu mõtet. Pigem näitab ta, missugused eeldused on hädatarvilikud, möödapääsmatud selleks, et elu ja elu mõtte otsimine üldse saaks põlvest põlve kesta. Et aga seda elu põlvest põlve sisustada, muuta väärtuslikuks, vajame ilmselt ka midagi muud.
Minu usk on, et see midagi muud ei asu kaugel meie suhetest elukeskkonnaga ja teiste elusolenditega.
Albert Schweitzer sõnastas oma kõige olulisema tunnetuse, mis oli tema tegevuse alus ja suunaandja, neljas sõnas: Ehrfurcht vor dem Leben. Olen nendest sõnadest palju mõelnud ja mulle tundub,