Kõik on ime. Jaan Kaplinski
vaatlus jääks aga väljapoole selle töö piire.
Eespool oli juttu sellest, et disjunktiivne seos parallelismi liikmete vahel võimaldab parallelismi abil väljendada indefiniitsust ja üldistusi. On aga päris selge, et sedasama saab väljendada parallelismiga sarnaste konstruktsioonide abil ka tavalises argikeeles.
Olgu meil hulk {a,b,c,d},kusjuures a⊂A, b⊂A, c⊂A, d⊂A. Eespool kasutatud interpretatsiooni järgides võime näiteks võtta A – lind, a – varblane, b – tihane jne. A on siis {a, b, c, d} üldmõiste, üldnimetus. Sisuliselt tähendab lind kas varblast, tihast või mingit teist lindu, seos üldmõistesse kuuluvate mõistete vahel on mitteekvivalents, pluurali ja kollektiivmõistete (kala) puhul disjunktsioon: linnud on niihästi parv varblasi kui ka parv igasuguseid teisi linde. Keeles saab sellist üldnimetust väljendada mitmeti. Tänapäeval on tavaline see, et seni kindla väljenduseta üldmõistete tarvis moodustatakse oma sõna. Eesti keele uuemast ajaloost teame, et niisugused sõnad võivad olla laenud, tuletised või uudismoodustised. Hulga {taim, loom} üldnimetus on organism, hulga {päike, kuu, tähed} üldnimetus taevakeha, hulga {leib, sai, kuivik, küpsis, tort, kukkel jne.} üldnimetus leiva- ja saiatoode. Niisuguste üldnimetuste moodustamine on praktilise keeleteaduse küllalt sagedasi ülesandeid. Märkimisväärne on, et vanemas ja vahel nüüdki rahvalikus keeles leidub üldnimetusi, mis on saadud praegusest pruugist erineval viisil. Nimelt ei ole moodustatud uut sõna, vaid hulka nimetatakse tema kahe elemendi abil. Niisugused sõnapaarid on näiteks kopsud-maksad, suud-silmad, käed-jalad, õed-vennad, luudliikmed, söök-jook jt.19 Mõned sellistest „asündeetilistest” sõnapaaridest kirjeldavad hulki, mis koosnevadki vaid kahest elemendist nagu {käed, jalad} = käed-jalad, jäsemed; {õed, vennad} = õed-vennad, samade vanemate lapsed; {söök, jook} = söök-jook, toit. Siin kasutatakse hulga nimetusena tegelikult tema elementide täielikku loendit. Mõnel puhul aga kirjeldab sõnapaar hulka, milles on rohkem kui kaks elementi: kopsud-maksad tähistab sisikonda, seega hulka {kops, maks, magu, sooled jne.}. Siin kasutatakse hulga nimetusena tema kahest millegi poolest olulisest (tähtis on ka alliteratsioon) elemendist paari. See tähistusviis on lähedane matemaatikas pruugitavale, kus paljuelemendilist hulka märgitakse tavaliselt kolme sümboli ja mõttepunktide abil, näiteks {a, b, … i}. Kaks on kõige väiksem paljusus, mistõttu sõnapaari kasutamine rohkemaelemendilise hulga ökonoomse lühend-nimetusena on väga mõistetav.
Eesti keeles on see üldnimetuste moodustamise viis muutunud arhailiseks, nagu nähtavasti ka soome keeles. Seevastu kohtame üldnimetustena kasutatavaid sõnapaare sageli mordva keeles. Ersja-mordva noнкcm-naнapm ‘püksid-särgid’ tähistab pesu üldse,20 кевmь-човарm ‘kivid-liivad’ raskusi, neнчmь-вaкаm ‘lusikad-tassid’ lauanõusid, oйmь-велъксm ‘võid-koored’ piimasaadusi jne. Analoogilisi üldistatud tähendusega sõnapaare leiame komi keelest: вёв-мёс ‘hobune-lehm’ tähendab kariloomi, чym-чaг ‘kärbes-putukas’ putukaid.
Kõigis neis paarikutes on sõnade vahel disjunktsioonivahekord „vähemalt üks; kas üks või mõlemad”. Püksid-särgid saab öelda nii pükste kui ka särkide kohta koos ja eraldi, aga ka muu pesu kohta.
Kirjutajal pole andmeid, mis tõendaksid disjunktiivsete sõnapaaride olemasolu teistes soome-ugri keeltes ja neile tüpoloogiliselt lähedastes keeltes. Küll väärib nimetamist, et disjunktiivsele parallelismile väga lähedasi konstruktsioone kohtame obi-ugri rahvaluules. Näiteks handi lauludes öeldakse: „Kui tuli suvel, tilgutas mõla otsast vett; kui tuli talvel, puistas suusakepi otsast lund”21 Siin on konstruktsioon tegelikult mitteekivalents: tingimuslaused, kus väljendi sisu on, et jutustaja ei tea, kas kangelane tuli suvel või talvel, teab aga, et ta kindlasti tulija ühel juhul tilgutas tulles vett, teisel juhul lund.
Nagu näitab mordva kivid-liivad, saab disjunktiivne sõnapaar olla ka metafoorne, niisiis „kahe sammu” (üldistus ja metafoor) võrra algtähendusest eemaldunud. Niisuguseid disjunktiivseid ja metafoorseid sõnapaare kohtame kahe kõrgkultuuri piirides – hiina ja nahua (asteegi) keeles. Nii näiteks tähendab tänapäeva hiina keeles shān-hé ‘mägi-jõgi’ looduslikke takistusi, ka maastikku üldse; chái-láng ‘šaakal-hunt’ tähendab ka julma, metsikut. Disjunktiivne-metafoorne sõnapaar on tavalisemaid üldterminite ja lihtsalt uute mõistete väljendamise viise klassikalises hiina keeles.
Nahua keelele iseloomulikuks on peetud nn. difrasisme, millest allpool mõned näited:22 atoyatl, tepexitli ‘jõgi, kaljustik’ – häda, õnnetus; in xochitl in cuicatl ‘lill ja laul’ – luule; in chalchihuitl in quetzalli ‘jaspis ja suled’ – ilu; tlilli tlapalli ‘must tint, punane tint’ – (kirja)tarkus.
Hiina ja nahua kasutused ilmutavad neid võimalusi, mis on disjunktiivsetel sõnapaaridel. Nende abil moodustati abstraktseid filosoofiatermineid, mis on täiesti kõrvutatavad Euroopa või India omadega, säilitavad aga ometi kujundlikkuse ja elavuse, muutumata abstraktumiteks halvas mõttes nagu paljud meie terminid. Kui niisugune üldmõistete ja eriti terminite loomise viis mõjub meile väga eksootiliselt ja meelitab spekuleerima mõttega hiina või asteegi vaimu salapärastest sügavustest, on kasulik vaadelda sellesama nähtuse – keeleüksuste disjunktiivse liitmise – lihtsamaid ilminguid mordva ja eesti keeles või ka teistes keeltes. Võib arvata, et disjunktiivsete konstruktsioonide kasutamine ja kitsamalt nähtavasti disjunktiivsed sõnapaarid on vana ning üsna laialt levinud nähtus, mis on kaugemale arenenud mõnes keeles, kus tarvilikud filosoofiamõisted loodi disjunktiivsete paaride abil. Läänemeresoome keeltes ei ole disjunktiivsed sõnapaarid jõudnud terminoloogiasse ja näivad praegu olevat hääbumas ka argikeelest. Konkurents kahe üldmõistete tuletamise viisi – disjunktiivsete paaride ja sufiksilise tuletuse – vahel on meil lõppenud viimase võiduga, mis seletub Lääne-Euroopa keelte valdava mõjuga meie keele ja eriti kirjakeele kujunemisele. See aga, et Läänemere ruumis Euroopa keeled ja meel on võitnud muistse (Põhja-)Euraasia oma, ei tähenda muidugi esimese põhilist kõrgemust teise ees. Kaldume tihti kujutlema difusiooni evolutsioonina, pidama nii keele- kui ka kultuurijoonte levimist ühelt alalt teisele otsekui kõigil aladel enam-vähem ühtviisi toimuva sisemise, paratamatu tõusuprotsessi avaldumiseks. Võib ju väita, et disjunktiivne parallelism, nagu vana regilaul üldse, hääbus rahva eluolus ja teadvuses toimunud muutuste tõttu, mis vallandusid kapitalismi tungimisel külasse. Kuid vaevalt saab öelda, kas regilaul oleks tõesti muutunud sobimatuks uute tingimustega, kui eesti „rahvuslik ärkamine” poleks toimunud nii saksa malli järgi, kui meie kirjanduse ämmaemandateks poleks olnud kirikhärrad ja teised saksad ja kui vana külakultuuri poleks lausa taga kiusatud vagatsejate poolt ja häbenema hakatud maarahva paremate poegade endi poolt. Seda, mis sündis Eestis XIX sajandil, võib nimetada akulturatsiooniks, Euroopa kultuuri kiireks ülevõtmiseks eestlaste poolt; omapärase eriarenguga ei ole küll kuidagi tegu. Akulturatsioon võib olla osaline või täielik; viimasel puhul vahetab rahvas oma kultuuri võõra vastu. Selline täielik akulturatsioon eeldab, et vana kultuur on rahva silmis kaotanud väärtuse, on tekkinud rahvuslik alaväärsustunne. See alaväärsustunne on selgesti olemas ka siis, kui oma kultuur ei kao täielikult, vaid ainult kohandub võõrastelt õpitud etalonidele. Kogu võõras kultuur saab etaloniks, „kultuuriks” üldse, oma endine kultuur kultuurituseks, ebakultuuriks. Omaja võõrast kultuuri võrreldakse, nende vahele tekib vastavuste süsteem, mis aegamisi ikka enam läheneb üksühesele vastavusele; kultuurid muutuvad „tõlgitavaks”, igale etalonkultuuri nähtusele leidub vastavus matkivas kultuuris. See, mis etalonkultuuris puudub, hakkab hääbuma ka matkivas kultuuris. Kui akulturatsioon ei ole täielik, peatub ta sageli stabiilsel astmel, kus kultuurid on hõlpsasti tõlgitavad ja matkiv kultuur on säilitanud minimaalsed erinevused. Need viimased on tarvilikud selleks, et rahvas saaks end veel tunda eri rahvana, kellel on oma kultuur. Nähtavasti on selle oma kultuuri olulisim eristustunnus oma keel, vähem oma ajalugu, tavad ja territoorium. Ent ka matkiva kultuuri keel on oluliselt muutunud – peale selle, et ta on suhtlemisvahend rahva
Vt.: P. Pulkkinen,
Rohkesti näiteid niisuguste sõnapaaride kohta leiame M. Jevsevjevi grammatikast: M. E. Eвceвьeв,
W. Steinitz
Näited on Miguel Leon-Portilla raamatust: Лeoн-Пopmилья,