Kõik on ime. Jaan Kaplinski
ei ole tingimata üksainus: inimene võib olla näiteks number 1 sõjaliste autoriteetide hierarhias, aga number 22 lauljate paremusjärjestuses. Võib ka eksisteerida „metahierarhia” tugevamal või nõrgemal kujul. Inimese kohta sõjalises hierarhias võidakse pidada palju olulisemaks kui tema kohta poeetide hierarhias. Või vastupidi.
Kuid erinevate huvide, võimete ja autoriteediga inimeste olemasolu ei lõhesta niisama, automaatselt ühiskonda ülemateks ja alamateks, ei loo püsivaid, saati veel pärilikke privileege. Evenki šamaanid, kellel oli nii usuasjades kui igapäevastes asjades suur autoriteet, kuulusid ometi majanduslikult kõige kehvemate hulka – paradoks nendele aktivistidele, kelle ülesanne oli likvideerida „kulakud ja šamaanid”. Peale selle on tribaalsetes ühiskondades inimese privileegid ja kohustused õige tihti heas tasakaalus. Mida ta saab võtta ühe käega, peab ta teise käega tagasi andma. Sellisel juhul ei ole olemas mingit privilegeeritud kasti, mingit valitsevat klassi.
Valitsevast klassist saame rääkida seal, kus tema käes tõesti on ideoloogiline, sõjaline ja majanduslik võim, kus ta peab end paremaks teistest ühiskonnakihtidest ning laseb end austada ja teenida. Mulle tundub, et selline vahekord kahe inimrühma vahel ühes ühiskonnas osutab sellele, et nad varem olid eraldi, on rühmadevaheliste vahekordade projektsioon rühmasisestele. See on võimalik kahel eeldusel. Kõigepealt peab üks rühm suutma teist ülal pidada. Üldiselt on see võimalik siis, kui üks on arvukas maaviljeluse ja karjakasvatusega tegelev rühm, teine aga väikesearvuline nomaadirühm, kes esimese alistab. Seda võiksime nimetada aaria mudeliks. Ta toimib nii.
Mingi ühiskond saab tootlikuks ja rikkaks. Ühel naabril ei ole millegipärast võimalust (kliima või mullastiku tõttu) või tahtmist (kehtiva väärtustesüsteemi tõttu) teda matkida ning negatiivsete asjaolude mõjul (ikaldus, sõda) on ta jäänud ilma senistest elatusallikatest. Temast saab suurema ja jõukama ühiskonna „välisparasiit”.
Nii on võib-olla tekkinud agressiivsed barbarirahvad, kes piirasid „kõrgkultuuride” piirkondi Lähis-Idas, Indias, Hiinas ja hiljem Rooma impeeriumi. Nendel rahvastel kujuneb omamoodi elulaad ja ideoloogia. Selle peajooned on igal pool umbes samad: sõjakus, kangelastekultus, usk sellesse, et ollakse valitud rahvas, kellel on eriline vahekord vägeva (vahel ainuma) Jumalaga. Mõnikord ollakse religiooni vastu üsna ükskõikne, nagu on kirjutatud antiiksete keltide või Tšingis-khaani mongolite kohta. Mutatis mutandis näib see kehtivat ka aarialaste, kreeklaste ja roomlaste puhul, kelle ofitsiaalsest mütoloogiast jääb mulje, et see on suuresti preestrite poliitiliselt motiveeritud looming.
Seesuguse mütoloogia algmaterjal on pärit mitmest allikast ja üsna lihtsate mallide järgi ümber struktureeritud. On naljakas, et meie arusaamad võõrastest religioonidest ja mütoloogiatest on valdavalt loonud selliste võitlevate barbarite pooleldi tehislikud konstruktsioonid. Sama näib kehtivat niinimetatud sangarieepika kohta, mis on Euraasia barbarite iseloomulik looming; hiljem, XIX sajandil, sai temast aga tsiviliseeritud rahvuse conditio sine qua non ja mitmed rahvad lõid endale sangarieeposed, kuigi nendele polnud mingit folkloorset aluspõhja. Eesti ja läti lüürilisest rahvalaulust ei vii teed „Kalevipoja” või „Lāčplēsise” juurde, küll aga on niisugune tee „Nibelungidest” või „Iliasest”.
Mõned neist barbarirahvastest, keda siin võrdlesin välisparasiitidega, muutusid hiljem oma ohvrite siseparasiitideks. On ökoloogiline seaduspärasus, et iga organism püüab olla lähemal oma toiduallikale. Niisiis seeasemel, et saagi juurest lahkuda, võivad barbarid jäädagi, kuulutada oma juhi pealikuks ja teha oma sõjasangaritest ülikud – neist saab uut tüüpi eliit, mille võimu aluseks pole ideoloogiline, vaid sõjaline autoriteet. Hiljem loovad nad muidugi preestrite abiga uue religiooni ja eepilise traditsiooni (mis on omavahel tihedalt seotud) oma positsiooni õigustamiseks. Seda on ajaloos juhtunud korduvalt: gutilased vallutasid Sumeri, kassiidid Babüloni, aarialased Põhja-India, mongolid ja mandžud Hiina. Siin olid vallutatud riigid juba ise ammu kujunenud mitmekihiliseks, vallutajad püüdsid aga oma privileege põlistada: näiteks mandžud moodustasid Hiinas midagi aadliseisuse taolist. Vallutus, mis sel kombel tugevdas ühiskonna kihistumist, võis kunagi sellele ka esimese tõuke anda.
Võõra võimu kehtestamisel on mitmesuguseid tagajärgi. Sissetungijad assimileeruvad tihti. Nad võtavad üle kohaliku kultuuri, kuid enamasti ei anna käest võimu, nagu näiteks viikingid Normandias, Inglismaal ja Venemaal. Neil õnnestub muutuda end taastootvaks privilegeeritud klassiks.
Isegi kui võõrad vallutajad kukutatakse, võib nende loodud või tugevdatud võimustruktuur püsima jääda. On tekkinud uus ühiskond, mis tihti pärib vallutatute kultuuri ja vallutajate sõjakuse koos muude joontega nende ideoloogiast, nagu juhtus kreekastuva Rooma riigiga ja ilmselt varem oli juhtunud ahhailaste ja teiste kreeka hõimudega Egeuse kultuuri piirkonnas. Nii sünnivadki „suured ajaloolised rahvad”. Nad on ühtaegu tsiviliseeritud ja sõjakad. Sisemiselt on neil tugev kalduvus absolutismi, väliselt – imperialismi. Maailma ajalugu antiikajal, aga eriti Euroopa ajalugu XV sajandist tänapäevani on hea illustratsioon sellele väitele.
Kui Lääne-Rooma impeerium majanduslikult ja poliitiliselt kokku varises, lõppes mõneks ajaks tollane imperialism. Tsentripetaalsete jõudude nõrgenedes said ülekaalu tsentrifugaalsed jõud. Suure riigi varemetele tekkis palju väikesi, mis on osalt barbarirahvaste, osalt põliste vallutuseelsete rahvaste looming. Need viimased virguvad tardumusest, millesse Rooma totalitaarne poliitika nad oli surunud. Olgugi et paljud vahetasid oma keele ladina keele vastu, ei kadunud neis ilmselt kunagi rahvusteadvus, ja keskvõimu nõrgenedes saavad Galliast, Britanniast ja Hispaaniast omaette keskused, hakkavad kujunema tulevaste Euroopa riikide tuumikud. Imperialism on kaotanud, rahvused on võidukad. Need kaks jõudu on peaosalised draamas, mida on korduvalt etendatud Euroopa laval. Näib aga, et lääne pool ei ole imperialismil enam olnud püsivat edu. Ida pool Elbe jõge aga on imperialistlikud, rahvuste omariikluspüüdeid ignoreerivad hiidriigid olnud kauem elujõulised.
Valitseva klassi tekkimise aaria mudel ei ole universaalne. On teisi võimalusi. Üht nendest võiksime nimetada immigrantide mudeliks. Jõukas ja sõjaliselt tugev ühiskond võib vastu võtta hulgaliselt põgenikke, võõrtöölisi ja teisi immigrante, kes mõnikord põgenevad mingi ohu eest, mõnikord otsivad lihtsalt paremat elu, nagu tänapäeval miljonid immigrandid Euroopa ja Ameerika industriaalmaades. Tihti nad assimileeruvad täielikult, tihti jäävad omaette kastiks, keda põliselanikud ei pea endaväärseks. Seda klassivahet võivad rõhutada rassi-, religiooni- või keeleerinevused. Ma ei tea ajaloost häid näiteid niisuguste arengute kohta, kuid mõned sellesarnased protsessid toimuvad tänapäeva Euroopas ja eriti mõnes tillukeses ja rikkas Araabia õliemiraadis. Võib-olla sündis midagi selletaolist muistses Palestiinas ja mõnes Foiniikia ja Kreeka linnriigis, kus võõraid oli rohkem kui algasukaid ja need püüdsid kindlustada oma võimu sellega, et võtsid teistelt õigused, muutes nad rohkem või vähem orjadeks.
On juhtunud sedagi, et immigrandid on haaranud võimu. Hirm selle ees on konsolideerinud põlisasukad ja kasvatanud nende usaldamatust ja repressiivsust immigrantide vastu. Võib-olla on Lõuna-Aafrika olukorral sarnasusi selle mudeliga. Valge vähemusrežiimi terror ei ole suunatud mustade vastu, kes elavad oma eraldi territooriumidel, vaid mustade vastu, kes elavad valgete poolt endale reserveeritud aladel ning võiksidki sinna elama jääda ning kultuuriliselt ja keeleliselt valgetega assimileeruda. Paradoks on selles, et buurid, kelle ideoloogia on silmatorkavalt demokraatlik ja aristokraatiavastane, on kujunenud tänapäeva maailmas üheks kõige eksklusiivsemaks aristokraatiaks.
Kolmas mudel, mida ma tahan siin käsitleda, võiks kanda nelja kuninga mudeli nime. Ta püüab seletada valitseva klassi tekkimist mõnede oluliste psüühiliste faktorite mõjuga, mille seas tähtsamaid on rahvusliku alaväärsuse tunne.
Me võime oletada, et paljudel rahvastel on olnud küllalt põhjust vaadata oma naabrite poole kadeduse ja vihaga. Mõnikord on nad püüdnud hoolega alles hoida oma eripära, et mitte olla nagu need barbarid või lõtvade kommetega linlased: eriti vallutatu barbaarsus või siis kõlvatud kombed on olnud levinumaid vallutuse õigustusi. Enda hoidmist võõrastest mõjudest võiksime aga nimetada nativistlikuks reaktsiooniks ja tema tuntumaid esindajaid on mõned Vana Testamendi prohvetid, kes sõdivad juutide assimileerumise vastu hooravate ja ebajumalaid kummardavate kaananlastega. Vastupidine reaktsioon