Isale. Jaan Kaplinski
vana kui mina praegu ja Oti ja Laurise ajal seitsmekümnene. Paras vanaisa vanus. Kas oleksid olnud hall, nagu olen nüüd mina? Ühel su viimastest piltidest võib su peas aimata halle juukseid. Ja sind vist kuu enne surma laagri laatsaretis näinud Ratsevitš kirjutab sinu hallist peast.
Küllap ma olen Kaplińskitelt pärind selle, et pea varakult halliks läks. Juba kolmekümneselt oli mul peas palju halli.
Aga ma tahtsin veel kirjutada raamatutest. Ma ei ole selline raamatukoi nagu mõned. Olen lugend vähe ilukirjandust. Juba lapsena hakkasid mind huvitama populaarteaduslikud raamatud, neid lugesin palju parema meelega kui romaane. Minu lemmikraamatud olid elu ajaloost Maal kirjutav Jäljed kivil, astronoomiast kirjutav Päikese perekond, Perelmani Huvitav füüsika.
Perekonnalegendiks on saanud see, kuidas ma viieaastase poisina istusin sohval ja lugesin Eesti entsüklopeediat. Küll tahaksin teada, mida lugesid lapsepõlves sina. Kas lasteraamatuid ja head kirjandust? Kes hoolitses sinu lektüüri eest? Mis keeltes oskasid lapsepõlves lugeda? Millal sulle õpetati prantsuse ja vene keelt? Millal saksa keelt? Ma ei saa seda vist enam kunagi teada. Tean ainult, et olid tõeline kirjandusinimene, tundsid poola ja vene ja prantsuse kirjandust. Ratsevitši mälestustes oli vist juttu sellest, et sa teadsid peast kogu Bloki luulet. Jean Cathala kirjutas, et teadsid peast tervet Rimbaud’d. Mina pole Blokki suurt lugendki, ainult mõned tema luuletused. Blok mind eriti ei huvita. Hodassevitš huvitab rohkem, mõned tema luuletused on mul peaaegu et peas ja olen paar tükki ka eesti keelde tõlkinud. Kas kirjutaksid Hodassevitš või Chodasiewicz? Kas sinule Hodassevitš-Chodasiewicz meeldis? Ma tean ju nii vähe sinu maitsest ja meeldimustest. Ainult teistelt kuuldud pudemeid. Ema jutu järgi pidasid palju Heiti Talvikust, mõne eesti luuletaja vastu olid aga päris karm. Kas see ikka oli Sütiste, kelle kohta tegid epigrammi:
Dem Verfasser dieser Verse
sag’ ich einfach „Minge perse“?
Sellest epigrammist tuletas tädi Mara oma väljendi dem Verfasser, mis tema suus tähendas kahe esimese sõna asemel kaht viimast. Seda, et eesti sõna perse sulle meeldis, tean küll. Ema ja tädi Mara rääkisid vist mitu korda sellest, kuidas sa ema sõbrannale Marie-Louise’ile, kes teil Eestis külas oli, õpetasid, et eesti keeles on perse sama mis saksa mein Schatz, või Liebe. Nii oli Marie-Louise pöördunudki tädi Eva poole „Eva perzeekene“. Mullegi meeldivad eesti vandesõnad, vahepeal kasutasin neid ohtrasti. Karu perse oli mul peaaegu nagu mantra. Eesti keelelt läksin osalt üle vene omadele, neidki tunnen päris hästi, olen Venemaal ju natuke ringi liikund, kõige parema kooli mattide ja blättide alal sain aga 1959. aastal Narvas, kui seal teiste tudengitega koos elektrijaama ehitasin. Meie töö oli armatuurivitste sirgeksvenitamine elektrivintsiga ja meie ülemus oli tatarlane Hasjan, kelle vene keel põhiliselt koosneski kolmest tüvest – xyй, пиздa, eб. Eriti leidlik ta ei olnud, kordas aina üht ja sama. Hiljem aga, kui süvenesin judaismi ja lugesin Martin Buberi hassiidi jutte, leidsin, et ropendamine tuleb lõpetada, ja seda ka tegin. Nüüd ütlen vahel ainult „kurat“ „karu“ ja „saadana uss“.
See viimane on Võrumaa ütlemine. Kas sina said aru võru keelest? Ema oskas seda ju hästi ja vanaema, sinu ämm, väga hästi. Mina oskan ka, aga kehvasti, pean tõsiselt pingutama, kui tahan korralikult rääkida. Kirjutada on võru keeli lihtsam, nagu vene keeligi: saab järele mõelda ja sõnaraamatut lapata.
Poolas käies ei puutund ma muidugi kokku inimestega, kes oleksid neid poola moodi matte ja blätte kasutand. Alles hoopis hiljem sain teada, et suur osa sõnavarast on seal vene omaga ühine. Visbys vaatasin poola obstsöönsuste sõnaraamatut, seal need tuttavad slaavi sõnad olidki. Siis hakkasin neid ka Poolas seintel ja plankudel nägema. Huvitav, millal sina esmalt kuulsid chujd või pizdat. Kas läksid ka emalt või tädi Adalt küsima, mis need sõnad tähendavad? Sa ju ei käinud algkoolis, õppisid kodus. Nii jäid vist puutumata sellest poiste maailmast, millega minul oli palju kokkupuutumist. Sellest olen ma kirjutanud ühe loo pealkirjaga Lapsepõlve sügis.
Meie kasvuajad on erinevad, otse vastandlikud. Sina sündisid nelikümmend aastat minust varem, 1901, kui kõik Euroopas ja terves maailmas tundus veel nii kindel, kui puhvetid, kummutid ja kapid olid tehtud selleks, et nad inimea seisaksid samas korteris samas kohas, kui Vanas Maailmas oli palju rohkem kuningriike kui vabariike ja noored vaimuinimesed olid mõnel pool vaimustuses tehnikast ja revolutsioonist ning uskusid, et kõik vana tuleb unustada ja kõrvale heita. Sa kasvasid Peterburis jõukas peres, kes võis maksta koduõpetajatele. Mul pole aimugi, kes need õpetajad olla võisid ja mida nad sulle ja su varalahkunud õele õpetasid. Keeli, ajalugu, geograafiat, matemaatikat … Ja muidugi klaverimängu, musikaalsed olite mõlemad. Kas sul oli ka huvi ja annet matemaatika jaoks? Muusika ja matemaatika käivad tihti kokku. Aga ma ei ole sinu järelejäänud paberitest ja raamatutest leidnud midagi, mis vihjaks matemaatikahuvile. Kahekümnenda sajandi alguspoolel elas ja töötas Poolas uskumatult palju tippmatemaatikuid, küllap olid sinagi mõnega nendest kohtunud. Võibolla näiteks filosoofialoengutel. Keegi ütles mulle Poolas, et filosoofiat olevat sa õppinud Tadeusz Kotarbiński juures, kes tegeles ka formaalse loogikaga ja kellel olid kahtlemata tihedad sidemed matemaatikutega.
Mina sündisin keset suur sõda, kasvasin Stalini ajal ja nii olen näinud, kuidas elu on vähehaaval, aga kindlalt, läinud vabamaks ja minul ja mu perel ka lahedamaks.
Sina said kasvada rahus ja jõukuses teismeeani. Ega esimene ilmasõdagi sind kõige valusamini puudutand. Olite vist küll sõjapaos, su eluloost on lugeda, et 1915–1918 käisid koolis Moskvas ja Kiievis.
Aga selles vanuses, kui mina siin jalad alla sain, juba pereisa ja tunnustatud kirjanik olin, sai sinust sunnitööline, üks miljonitest tööorjadest GULAGis. Sajandi teine pool on siiski olnud meile idaeurooplastele lahkem kui esimene pool.
Suurem osa sinu raamatuid ja märkmeid sai sõjatules hukka, ainult paarkümmend raamatut ja paar kaustikut jäi alles. Kui sakslased meid Kallaste majast Magasini tänava korterisse kolisid, ei mahtund kõik sinna ära, mõned mööblitükid, maalid, pianiino ja natuke muud kila-kola jäi naabrite poole. Need juhuslikud asjad saime pärast kätte, kõik parem ja olulisem sai aga hukka, kui Magasini tänava maja Tartu pommitamise ajal pihta sai. Ainult roosidega serviis, mis oli keldrisse varjule viidud, jäi alles, kuigi paar tassi olid tulekahju kuumuses veidi sulama hakanud. Sellest olen ma tegelikult juba korra kirjutand. Sellest ka, kuidas me tihtipeale sealsamas keldris pommivarjus olime, kuidas mind suure pesukorviga sinna tassiti, kui sireenid hüüdma hakkasid ja linna kohal „jõulupuud“ särama lõid.
Need sinu allesjäänud raamatud on enamasti filosoofilised ja filoloogilised. Näiteks vanaslaavi grammatika, Antoine Meillet’ monograafia slaavi aluskeelest, Józef Kallenbachi monograafia Mickiewiczist, Windelbandi sissejuhatus filosoofiasse, Richard Herbertzi ülevaade filosoofiakirjandusest Die philosophische Literatur, mõeldud põhiliselt filosoofia õppijatele ja huvilistele. Raamat on välja antud Stuttgardis 1912 ja selles oled sa mitmeid teoseid linnukese või allakriipsutusega ära märkinud.
Ma ei tea, millal see raamat sinu kätte sattus. Tiitellehele oled kirjutand oma nime hästi suurelt põiki üle pealkirja, aastaarvu aga pole. 1912 olid vist Šveitsis, kuid vaevalt sa üheteistaastase poisina filosoofiaga tõsiselt tegelesid. Usun, et raamatut kasutasid üliõpilasena, võibolla ka hiljem end filosoofia ja psühholoogia alal täiendades. Uurides, mida oled ära märkinud, saan mingi ettekujutuse sinu huvidest.
Vanem ja orientaalne filosoofia ei ole sind huvitanud – selle juures ei ole ühtki märgikest, neid on aga uuema filosoofia juures. Paistab, et sind huvitas renessanss (linnukese oled teinud Jakob Burchardti Renessansi kultuur Itaalias juurde) ja uuem aeg. Mina olen siis teistmoodi inimene kui sina, mulle ei ole renessanss enam nii huvitav kui keskaeg. Pealegi on see, mis tuleb idamailt, eriti Hiinast, mulle läänemaisest lähedasem. Loogikaraamatutest oled ära märkinud vaid Jevonsi sissejuhatuse, Husserl ja fenomenoloogia ei ole sulle vist oluline olnud. Nagu ka kõik matemaatikaga seotu. Metafüüsika peatükis ei ole ühtki märget, neid on rohkem tunnetusteooria juures, hoopis tõsisemalt oled aga ilmselt tegelnud psühholoogia ja esteetikaga. Siin on mõnede raamatute pealkirjade