Isale. Jaan Kaplinski
– üks märgib Friedrich Paulseni sissejuhatust eetikasse, teine Westermarcki kaheköitelist monograafiat moraalimõistete tekkimisest ja arenemisest.
Mind on lapsest peale võlund rohkem loodusteadused kui eetika, esteetika ja psühholoogia. Ning muidugi religioon, kuigi vanemas põlves on mulle igasugune usklikkus aina vastumeelsemaks muutunud. Eriti pärast 11. septembri terroritegu … Aga religioon jääb minule ikka oluliseks ja huvitavaks. Aga muidugi minu omas tõlgenduses, mis on vist üsna isesugune – kiriku ja usu vastane. Minu lastest on Maarja, Elo-Mall ja Märt puhtad humanistid, kellel pole mingeid loodusteaduslikke kalduvusi, Ott, Lauris ja Lemmit on rohkem huvitatud teadusest ja isegi tehnikast kui kompuutrid selleks liigitada. Aga filosoofilisi kalduvusi on kõigil minu lastel, lähtugu nad loodusest, keeltest või luulest.
Ma ei tea midagi sinu suhtumisest ususse, kirikusse, Jumalasse. Tean ainult, et pidasid end siiski sedavõrd katoliiklaseks, et abiellusite emaga kiriklikult, lasite end Tartu katoliku kirikus laulatada. Indro oli tunnistaja. Sellest on säilind piltki, mis on ilmund ka kuskil ajalehes. Seisate seal kahekesi kirikuväravas, ema hoiab sul kõvasti käe alt kinni, näod mõlemal tõsised. See oli märts 1938, poolteist aastat oli jäänud septembrini 1939. Midagi oli juba õhus, küllap sina teadsid sellest rohkem kui paljud inimesed Eestis.
Villem Ernits ütles, et keegi vasakpoolne poolakas (vist poola juut) oli öelnud talle, et sa olid ka Poola luure teenistuses. Ma ei usu seda eriti, aga loomulikult suhtlesid sa saatkonna inimestega päris tihedalt ja eks siis andsid neile ka ülevaate sellest, mida olid kuulnud ja näinud. Sa liikusid ju eesti haritlaste seltskonnas, sul oli palju tuttavaid ja mõnikord võis see, mida kuulsid, saatkonna inimestele suurt huvi pakkuda. Näiteks see, kuidas suhtutakse Saksamaasse, Saksa poliitikasse, kas sakslasi kardetakse, kas on eestlaste hulgas ka neid, kes hoiavad natside poole. Sa olid Poola patrioot, reservohvitser, sul ei olnud mingit põhjust sellist infot edasi andmata jätta. Aga vaevalt sa info hankimisega otse tegelesid – seda ma küll ei usu.
Midagi sinu käest saadud infost jõudis arvatavasti ka Poola saadiku kirjutatud aruannetesse. Oleks huvitav teada, kas neist on midagi säilinud. Kui neid näeksin, saaksin ehk aru, mis neis aruannetes on sinult pärit. Aga mul pole aimugi, mis sai Poola välisministeeriumi arhiivist, mis üldse sai valitsuse dokumentidest, kui sakslased Varssavi vallutasid. Kas midagi on alles? Mulle tundub, et peaksin käima Poolas, istuma arhiivides ja raamatukogudes, et seda kirja kirjutada. Aga ma ei tea, millal, kui üldse niikaugele jõuan.
Paari asja tahaksin küll kontrollida, näiteks lugu kuulsa allveelaeva Orzeł kaptenist. Tal on ju peale muu saatuslik osa Eesti ajaloos. Ema rääkis temast: kapten N. – l oli olnud äge pimesoolepõletik, nii et oli vaja teda kiiresti opereerida. Sellepärast laev Tallinnasse tuligi ja seal interneeriti. Laeva saatus on üldiselt teada ja on teada ka, et tema põgenemine on suuresti kindral Laidoneri teene. Laidoner oli selgelt poolameelne, mis ei aidanud tookord Eesti valitsusel kindlasti mitte pidada häid suhteid Saksamaaga. Nõukogude Venemaaga oli see nagunii peaaegu võimatu: Stalinil ei saand olla sõpru, ainult alluvad ja vaenlased. Aga kapteni saatusest teadis ema võibolla üht-teist, mida Poolas ei teatud. Tema jäi üksi Eestisse, teda ei interneeritud, ta oli elanud teie pool vist isegi venelaste sissetulekuni. Kui õieti mäletan, ütles ema, et siis oli ta püüdnud põgeneda ja ta ei teadnud, mis temast hiljem sai.
Nagu aru sain, püüdsite emaga pärast seda, kui olite 1940. aasta jaanuaris okupeeritud Poolast tagasi Eestisse tulnud, siia jäänd-sattund poolakaid, olgu siis allveelaeva kaptenit või põllutöölisi aidata. Saatkonda Poolal enam Tallinnas ei olnud, sina olid üks väheseid inimesi, kelle poole nad oskasid pöörduda. Kas said kedagi tõesti aidata? Vaevalt eriti. Ennast sa aidata ei suutnud, ei osanud. Jällegi rääkis Karin Saarsen, et tema luureülemast isa oli sulle öelnud, et peaksid Eestist lahkuma. Sa ei kuulanud teda. Miks? Kas sul oleks olnd kuskile minna? Rootsi? Ameerikasse? Mõlemad olid tollal neutraalsed maad ja Ameerikas oli sul isegi sugulasi. Nendest sa olid kirjutand kirjas tädi Anielale, kellega sa nooruses vist natuke flirtisid.
Arutled seal kirjas, et vahest lähedki ära Ameerikasse, Detroiti, kus su sugulastel on autoparandustöökoda.
Võibolla oleksid tõesti võind ära minna, vahest isegi Poola passiga, mida kuskil vist veel tunnistati. Miks sa ei läinud? Kas naise ja naise sugulaste pärast? Kas ema ei tahtnud minna? Sellest ei ole kunagi juttu olnud. Tean, et 1944 jäi ema siia. Ta ei rääkind sellest suurt midagi, ütles ainult, et ootas sind ja arvas, et ei tohi vanemaid siia maha jätta. Aga mulle tundub, et ta siiski kõhkles viimase hetkeni, kas minna või jääda. Miks muidu sõitis ta minu ja Maraga lähenevate Vene vägede eest Tallinna? Pürkopid sõitsid ka ja Tuglased. Tädi Aino rääkis, kuidas nad Haapsalu kandis rannas ootasid Tuglast, kes pidi tulema, aga jäi tulemata. Ema ju teadis, et sakslased on sõja kaotanud, mis mõtet oli tal siis nendega koos venelaste eest ära minna? Või tundus talle Tartu kandis, kus käisid lahingud, liiga ohtlik? Ta ei seletand seda mulle kunagi ja nüüd ei ole mul seda enam kelleltki küsida. Arvo Mägi arvas ka, et Tallinna poole mindi ikka vaid selleks, et katsuda sealt üle mere pääseda, olgu siis Saksa laevadel või rannarahva paatidel.
Miks ema küll sest kõigest nii vähe rääkis? Kas tegi mineviku meenutamine talle haiget?
Küllap vist. Aga ega ma tema käest paljut ei küsinudki. Nüüd küsiks küll, aga nüüd pole enam teda ja pole ka kedagi teist, kellelt küsida, mida nüüd küsida tahaksin ja oskaksin. Seda, kuidas te emaga tegelikult elasite, mida tundsite, mõtlesite, rääkisite, kas olite õnnelikud või oli teil ka pahandusi ja tülisid. Väiksemaid kindlasti. Sellest ema korra või paar rääkis. Kuidas sa olid vihastand ja ust kinni prõmmides minema tormanud. Ema mõelnud, et sooh, nüüd on see abielu lõhki. Aga paari tunni pärast olid sa tagasi tulnud. Lillekimbuga. Põlvitanud tema ette ja palunud andeks. Sellest jäi talle muidugi sügav mulje. Ja ilus mälestus. Nii ta sai aru, et on abielus inimesega, kellel on teine temperament ja teised kombed. Neid pahandusi ja andekspalumisi oli vist olnud rohkem kui üks kord. Aga mul pole aimugi, millest teil pahandusi tõusis. Ega ometi teiste naiste pärast, selle pärast, mida Indro sinu polügaamsuseks nimetas?
Nii ma helistasingi Arvole ja palusin, et ta midagi sinust meelde tuletaks. Ta lubas tuletada ja kirjutada. Üht detailikest ta mäletas: kord mingi olengu lõpul olid sa ladund veiniklaasidest püramiidi, vist oma kaheksa klaasi üksteise otsa, daamide hirmuks. Aga see püramiid jäi püsti ja klaasid terveks. Tädi Aino rääkis kord, kuidas sa olid neile külla tulles ikka tal kätt suudelnud, temal olnud väga piinlik, sest ta tegi köögis salatit ja kätel oli hapukurgi lõhn.
Ma olen kirjanik, mind ei huvita üldised sõnad, komplimendid, kiitus ja laitus, mind huvitavad detailid, tähendusega pisiasjad. Nagu toosama veiniklaaside püramiidi ladumine või naise lepitamine lillekimbuga. Selliseid detaile on mul sinu kohta aga nii vähe. Need mõned juhuslikud asjad, mis ema, vanaema ja teised omaksed rääkisid. Sinu raamatud. Paar armastuskirja emale. Flirdikiri Anielale. Kaks kaustikut märkmeid loetud raamatutest. Paar poolakeelset luuletust. Ma ei tea, kui tihti sa luuletusi kirjutasid, kas mõtlesid nooruses kirjanikuks saada või luuletasid ainult juhuslikult.
Korralikkude värsside kirjutamine ei olnud sulle, nii palju luulet lugend inimesele kindlasti raske, aga õnneks olid ilmselt piisavalt enesekriitiline, et oma värsid sahtlisse jätta. Nagu minu teada tegi Ants Oras ja ei teinud Ivar Ivask. Tema tahtis olla kõigepealt luuletaja, minu ja paljude tuttavate meelest aga oli kõigepealt erudeeritud kirjandusloolane, kriitik, erakordselt võimekas organiseerija. Selle kõige kõrval oli ta kirjutand ka mõned ilusad luuletused. Neid pole aga palju, on vähem, kui ta ise arvas … Olen ikka uskund, et kirjanik ei tohi elada liiga palju kirjanduses, toituda kirjandusest, vaid peaks pigem tegelema millegi muuga, näiteks loodusteadustega, kasvõi keeleteadusega. Nii kaitseb ta end selle eest, mida bioloogid nimetavad inbreeding.
Selles on ka ilmselt üks meie erinevusi. Mina olen rohkem looduse- kui kirjanduseinimene. Olen vähe lugend, tunnen halvasti isegi klassikat, mida peaks tundma. Ma tunnen kirjandusest harva tõelist rõõmu ja sellepärast on mu head lugemiskavatsused ikka liiva jooksnud. Nii seisab mul riiulitel sadu raamatuid, mida olen ostnud või saanud kingiks ja mõelnud