«Litteraria» sari. Mälestusi aastaist 1939-1944 Pärnus. Elsbet Parek
ei suhtunud ju jõuludesse religioosselt: see oli ilus püha ilusate kommete ja väga paljude mälestustega – põlvest põlve. Eriti lastele pakkus see palju, oli meeldejäävaks elamuseks.
Nagu tavaliselt, saabus Tallinnast jõuluks Pärnu minu ülikoolisõber Virve Kukke ühes mehega, kes oli valitsuse häälekandja Uus Eesti peatoimetaja. Tava järgi veetsid nad jõululaupäeva Virve vanemate kodus, esimesel pühal olid alati meie külalised. Ja tavaliselt mängisime peale õhtusööki bridži – kasvõi öö läbi. Seda mängu armastasid nii Kukked kui ka minu mees – ja mina olin paratamatult neljas. Mitte kunagi ei mänginud me raha peale.
Neil jõuludel oli Kukke küll tavalisest närvilisem, aga me loobusime poliitilistest teemadest. Püüdsime ängistava olukorra unustada.
Too sündmusterohke aasta ei lõppenud tavalise balliga ohvitseride kasiinos, mis oli traditsiooniliseks vana-aasta lõpu pühitsemiseks. Garnisoni ohvitseridekogu ruumid asetsesid Akadeemia tänaval vanas härrandlikus puumajas. Selles hubases kasiinos olid abielupaar Varesed sageli meie ballikülalised olnud, ühel vana-aastal ühes Varestega ka Johannes Semper abikaasaga.
1939. vana-aastal jäi ball ära: polnud sobiv pidutseda nii raskel ja äreval ajal. Poliitiline olukord oli vägagi tume.
Meie põlvkond oli kaasa elanud omariikluse sünnile, meie seas olid alles paljud Vabadussõjast osavõtjad. Paljud perekonnad leinasid selles võitluses langenuid. Kogu uustalunike-asunike kiht oli saanud maad sellest sõjast osavõtmise eest. Massilised organisatsioonid Kaitseliit ja Naiskodukaitse haarasid kümneid tuhandeid, kasvatades neid rahvusliku omariikluse vaimus, samuti noorteorganisatsioonid. Minu mees oli Pärnu keskkoolide sõjaväelise kasvatuse õpetaja.
Soomes oli käimas raske ja ohvriterikas Talvesõda NSV Liidu vastu. Soomlased olid meile väga lähedased: tundsime neile südamest kaasa ja imetlesime nende perspektiivitut vaprust. Mis sõprust sai meie oludes meie ringkonna inimene tunda N Liidu vastu? Ja baaside pealesurumine ei soodustanud sõpruse tekkimist. Ent olime seotud kätest-jalust, teha polnud midagi – ja just igasuguse võitluse puudumine tegi olukorra eriti hingematvaks. Ka sellel keskööl lõime kokku klaasid järgneva aasta auks – ent vähese optimismiga lähema tuleviku suhtes.
Talv oli erakordselt sünge ja raske. Üle 30 kraadi külma püsis pikemat aega. Sellel kõledal foonil varjutas meeli Talvesõda ja mõtted Soome sõpradele. Kogu maailma avalikkus sümpatiseeris Soomet ja tegi suurt kisa NSVLi agressiooni pärast. Aga mis oli sellest tegelikult kasu? Väga vähe. Aineline abi ja üksikud vabatahtlike rühmad. Täpe selles võitluses suure ja väikse vahel. Lääne suurriigid olid seotud NSV Liiduga fašismi-vastases võitluses.
1939/40. aasta talve raudne pakane oli meie kliimavöötmes haruldane.
Minu generatsioon mäletab Marie Underi tol ajal nii populaarseks saanud haaravat poeemi “Sada meest”8 – Soome sõdurite rühmast, kes püstijalu surnuks külmus. Luuletus põhines tegeliku elu sündmustel.
Sellel tapval talvel hävis üle Eesti 80 % kõigist õuna- ja teistest viljapuudest, ka väga palju kastaneid ning muid õrnemaid lehtpuid. Pärnus hävis viimse puuni Poska (nüüd Komsomoli)9 tänava lopsakate kastanite allee. Samuti hävisid suured kastanid Suvekasiino (Ammende villa) taguses pargiosas, mille alt sügiseti lastega kastanimune olime korjanud. Hiljem ilmnes, et osaliselt isegi tammed ja lepad külmast võeti.
Sõjameeleolu lisasid obligatoorsed akende pimendamise proovid, milleks müüdi musta pimendamispaberit.
Jaanuari keskel oli Pärnumaal kuni 41 kraadi külma. Maakoolid olid külma tõttu pikemat aega suletud. Jääpüüki teostavatel kaluritel juhtus massiliselt ninade-kõrvade külmumisi. Kuiv sügis oli kuivatanud kaevud, pakane süvendas veelgi veenälga maal. Tol ajal elas ka Pärnu linn kaevudel, millest pooled suure pakasega kinni külmusid.
Jaanuaris 1940 sai Johannes Vares-Barbarus 50-aastaseks. Ka tema poolt hüljatud senine kodulinn Pärnu ei unustanud teda sel puhul. Seltskondlik komitee linnanõunik K. Meimre eesistumisel korraldas sünnipäevaaktuse Endla teatri saalis ja koosviibimise kitsamas ringis. Aktusele saabus juubilar ilma naiseta – ilmad olid ju kohutavalt külmad. Aktuse peakõne pidas selleks Tallinnast kutsutud Paul Viiding. Endla saal oli rahvast täis. Paljud olid tulnud austama oma endist tohtrit – sest arstina oli ju Vares Pärnus palju populaarsem kui luuletajana. Koosviibimisel istusime laua ümber ca 20 inimest: korraldajad ja Varese lähemad tuttavad. Tema onu, tööstur Vihmanni perekonda ei olnud. Vares ise oli kuidagi vaikne ja kohmetu. Ega juubelid pole ju kunagi juubilarile mugavad.
Jaanuari pakastega kaasnes raske löök meie perekonnale – minu väike poeg Leiger suri mürgisesse angiini. Jäiselt külmal päeval matsime ta Pärnu Alevi I kalmistule. Muidugi mõjus see löök nii, et raskes ja sügavas leinas tuhmus ümbritsev elu ja sündmused. Veebruari lõpul veensid omaksed mind sõitma Tallinna, et võõras ümbruses leevenduks kurbus ja apaatia. Peatusin oma vana ja kindla sõbra Virve Kukke juures Ao tänaval nende ruumikas neljatoalises korteris. Kukkede abielupaar püüdis mind igati lohutada. Külastasime mitmel korral ka Vareseid nende uues Tallinna kodus. Muidugi küsis Vares kaastundlikult minu poja haiguse kulgu ja tõrjus kindlalt tagasi minu kahtlused – kas ehk siiski midagi tegemata jäi. Ta kinnitas, et temagi midagi enamat poleks osanud ette võtta, kui last ravinud Pärnu arstid.
Endla teater.
Muide, ka Vares ise oli õige tujust ära: kaebas, et Tallinnas on arstipraktika visa arenema. Ta oli Pärnus harjunud täiskiilutud ooteruumiga, aga siin tilkus sisse vaid paar haiget päevas. Paistis, et laiemate ringkondade usalduse võitmine arstina pidi paratamatult venima pikemale ajale. Iseloomult kärsitule Varesele oli see muidugi raske taluda. Tema luuletajamaine ei soodustanud siin arstikarjääri, pigem paistis pidurdavat. Ja mitmed boheemlastest tuttavad ootasid temalt tasuta arstiabi.
Minu Tallinnas viibimisele langes Anton Hansen-Tammsaare surm. Siiralt leinasid teda kõik, kes midagi taipasid kirjandusest. Inimesena oli ta väga eraklik. Minu tuttavaist ei olnud keegi Tammsaare perekonnaga läbi käinud, ainult minu ema vanad sõbrad Heino ja Maimu Antod elasid aastaid Tammsaare perekonnaga ühes majas Kadriorus Kreutzwaldi tänaval. Nemad vahel mainisid huvitavaid tähelepanekuid tolle kirjaniku perekonnast. Juba tolleaegsete eesti kirjanike elamistingimuste kohta oli haruldane fakt, et Tammsaare pidas kahte teenijat, kuigi naine oli kodune. Võib kujutleda, kuidas kirjanik pidi töötama, – sellepärast ka nii palju tõlkeid, et seda võimaldada. Ka seda räägiti, et Tammsaare käis vahel ise turul sisseoste tegemas. Paistis, et tema naine oli vabastatud igasugustest perenaisekohustustest. Kahe lapse hooldamine ja kasvatamine tingis teise teenija.
Johannes Vares-Barbarus.
Elades Tallinnas ja Tartus, olin kohanud enamikku meie tolleaegseist kirjanikest. Tammsaaret olin vaid paar korda eemalt põgusalt näinud. Kui ta vahel teatrisse või mõnele koosolekule tuli, istus ta tingimata tähelepandamatult kuhugi taha nurka. Kui enamik loovaid isikuid hindasid rahva tähelepanu ja mõned isegi püüdsid seda kõigest väest enesele tõmmata, – hoidus Tammsaare tähelepanu tulipunkti sattumast. Ta oli küllaltki silmapaistmatu välimusega, ent püüdis ennast teha veel silmapaistmatumaks. Tema surma ajaks peeti teda vaieldamatult meie suurimaks prosaistiks.
Määratu rahvahulga osavõtul viidi kirjaniku lihtsas tammepuust kirstus põrm Estonia kontserdisaali, kus järgmisel päeval pidi toimuma tema kodanlik matus.
Ühes Barbarustega ja Kukkedega käisin kontserdisaalis vaatamas kirstu ülesseadmist. Estoniat piiras mustendav inimeste müür, kontserdisaali rõdu oli tulvil rahvast, parketti neid ei lastud. Tol ajal ei näinud me suurtel matustel kunagi avatud kirste. Kadunuga jätsid perekond ja teised lähimad inimesed juba kirstupanekul jumalaga. Avalikkusele esitati suletud kirst. Ka suletud kirstu juures võib seista pidulik auvalve. Vene komme – õieti kreekakatoliku usust põlvnev komme – lahtised kirstud peaaegu viimse hetkeni – on mulle alati olnud vastumeelne. Kahjuks on see meil tähtsamate isikute matusel peaaegu obligatoorseks muutunud.
Teisel
Luuletus kannab pealkirja “Kojuminek”, vt kogu “Mureliku suuga. Sädemed tuhas. Ääremail”, Tln, 1998, lk 22.
Praegu Esplanaadi t.