«Litteraria» sari. Mälestusi aastaist 1939-1944 Pärnus. Elsbet Parek
sealt lahkuma ka kadunud prof Amandus Adamsoni perekonnaliikmed. Tema abikaasa koos noorema tütre Maria Magdalenaga oli valinud uueks elukohaks Pärnu, kuhu oli maetud kadunud kujur. Pärnusse saatsid nad ka Adamsoni ateljees leiduvad teosed, kavandid, kõik, mis seal veel oli säilinud. Saabus terve vagunitäis Adamsoni esemeid: muu hulgas palju väikseid huvitavaid savist skitse. Terve saabunud kogu paigutati muuseumi, kus selle jaoks vabastati üks saal. Kadunud kujuri dokumendid, käsikirjad, joonistusskitsid, kirjad ja mälestuspudemed jättis tema lesk enda kätte, kuna kavatses edaspidi kirjutada raamatu oma mehest.
Pr Eugenie Adamson oli oma mehest üle kahekümne aasta noorem, riigisakslane – preislane, nagu ta ise ütles, eesti keelt rääkis väga viletsalt, kuigi oli juba pikka aega Eestis elanud. Poeg oli Saksamaal inseneriks õppimas, vanem tütar Carrara oli abiellunud lihtsa eesti kaluriga. Noorem tütar oli 16-17-aastane plika, kes käis alles keskkoolis. Pr Adamson oli sale, väga ilusa, reeglipärase näoga. Tema järgi oli kunstnik modelleerinud leinava naise kuju Pärnu Alevi kalmistule langenud sõdurite monumendile. Poisikese figuur samal monumendil oli tema poja oma, ema kõrval seisev tütarlaps – vanema tütre Carrara kujutis. Nende oma perekonna liikmete kujutiste tõttu oli too monument Adamsonile eriti südamelähedane. Sellest tuleneski maestro viimane soov saada maetud Pärnu kalmistule selle monumendi jalamile. Soov täideti: Adamson puhkab seal. Ent monument hävitati isikukultuse ajastul vastutustundetute isikute poolt. Ja seni (jaanuar 1969) pole midagi tehtud ühe meie kunstiajaloo suurkuju haua väärikamaks tähistamiseks10 1940. a kevadel paigutati mälestussammas Kilingi-Nõmme kalmistule – 1937. a plahvatuse ohvriks langenud Kilingi-Nõmme kooliõpilaste matuseplatsile. Polnud veel tuhmunud mälestus tollest jubedast õnnetusest, kui Kilingi-Nõmme koolis plahvatasid kinoseansil kitsasfilmid, – ja Pärnu haiglas surid pikka, piinarikast surma kümned põletushaavadega kaetud lapsed.
Kalmistu skulptuuri valmistas kujur P. Horn (Horma) – langetatud peaga palvetava tütarlapse graniidist figuur kõrgel nelinurksel alusel. Korjanduse teel oli selleks laekunud 3500 krooni.
Metallplaadi samba jalale valmistas ja kinkis E. V. Raudtee Tallinna Peatehase tööliskond. Plaat kannab Marie Underi värssi:
“Muld! Maa!
Sul üsna ligidalle astun,
su sülle viskan südame,
su uuestsündimisse kastun.”
[suus mõrsja-jaa]11
Kevadel ilmnes, et kohutav talvine pakane oli tapnud ka palju metsloomi, kes olid saanud kopsu- ja neerupõletiku. Meie kliimavöötmes oli see erakordselt hävitav talv. Ja sünge sõjatont kogu Euroopa kohal. Paljude inimeste silmades paistis peidetud hirm, vähestel ootus ja lootus. Üldiselt prevaleeris hirm ja paratamatusetunne.
Kuna olin raskes leinas, liikusin sel kevad-talvel vähe, ei käinud teatris ega külas, sellepärast on mul vähe isiklikke muljeid tollest ajast. Üldist sündmuste käiku jälgisin ajakirjandusest ja ikkagi tunnetasin ümbruse atmosfääri.
Aprillis olin Pärnu Arheoloogia Seltsi (Altertumsforschen.de Gesellschaft) peakoosolekul, kus valiti uus eestlastest juhatus. Sakslastest jäi sisse vaid Eduard Bliebernicht, kellele muuseum oli tõesti südameasjaks ja kes jäeti edasi muuseumi juhatajaks. Palgalistest kohtadest oli tol ajal muuseumis vaid üks – koristaja-piletimüüja – 25 krooni kuus. Muu töö tehti kõik tasuta, ainult huvist asja vastu. Uues seltsi juhatuses oli enamik õpetajaid: esimees – õp A. Randvere, liikmed – õp M. Linnolt, E. Parek, endine haridusnõunik A. Nuth, linnaraamatukogu juhataja J. Saar. Sama koosseis jäi juhatusse kuni seltsi likvideerimiseni ja muuseumi natsionaliseerimiseni 1940. a oktoobris.
Nagu see on veel tänapäeval, nii ka tol ajal: üheks seltskondliku suhtlemise viisiks olid sünnipäeva-kohvid. Ma pole neist kunagi eriti hoolinud, kuna neil söödi liiaks – ja tavaliselt oli igav. Ent oli ikkagi neid, kelle sünnipäeva-kohvidest keeldumine oli raske. Peale poja surma läksin esimesele sellisele kohvile Ida Laasi juurde, kelle mees oli ühe suurima eesti kaubalaeva kapteniks ja Tallinna Eesti Laevaühingu osanikuks. Ka sel ajal oli kapten Laas pikemal Vahemere-reisil. Kuna kogu kaubalaevandus oli sõjaolukorrast eriti ohustatud, tundus ka selles kodus närviline õhkkond. Muide, Pärnule oli iseloomustavaks jooneks kaubalaevastiku meeste perekondade rohkus, nii nagu Häädemeeste ja Kabli kandile oli omane vanade – oma sõidud sõitnud – meremeeste ja ka meremeeste leskede rohkus.
Sellel kohvil – hästi riietatud daamid istumas ümber külluslikult kaetud laua – võis selgesti tunda ähvardavat pilve pea kohal. Ikka jälle pöördus jutt poliitilistele probleemidele, mis sisendasid muret. Ka mulle. Olin küll alati kuulunud varanduseta inimeste hulka, aga olin rahvuslane. Plikana olin vaimustatult kaasa elanud meie omariikluse sünnile, oma kultuuri arengule. Kuigi tihti kritiseerisime oma valitsust, oma juhte – aga oma riik oli meile kallis. Kriitika ja rahulolematus on olemas igas vabas ühiskonnas. Kui meie naersime Eenpalu pateetilisi kõnesid ja pilkasime mõndagi Selteri allüüri, siis ei tähendanud see veel oma ühiskonna eitamist.
Ja sõnad “kommunism” ja “kommunistid” ei sisendanud minusu-gustele mingit usaldust. Olime elanud teadmises, et neid peab kartma.
Juba mõnedki kahetsesid, et nad ei läinud kaasa sakslastega: oli ju Saksamaa võidukas igal frondil. Aga nii arvasid vaid pealiskaudselt mõtlejad.
Juuni algul sõitis mu mees veel meie kaitseväe suvelaagrisse, kus toimusid mingid kursused, nagu tavaliselt. Ja õhku kogunenud äike hakkaski mürisema samal kuul.
18. juunil olin järjekordsel sünnipäeva-kohvil notar Hans-schmidti abikaasa juures. Meie tütred olid üheealised ja mängusõbrad. Istusime vesteldes, kui raadiost hakkasid tulema põrutavad teated.
Leedus toimusid suured pahempoolsed demonstratsioonid, purskus esile rahulolematus senise valitsusega ja korraga. Leedu valitsus olevat reetnud NSV Liiduga sõlmitud lepingu. Valitsus on tagandatud ja moodustatud uus progressiivne ja Nõukogude-sõbralik.
Vist kõik tajusime ka meil lähenevat senise korra lõppu.
Järgmisel päeval toimus Lätis sama. Edasi järgnes Eesti. Balti riikide rahvad heitsid eneselt kodanluse ikke. Nagu enne Kaunases ja Riias, nii leidus Tallinnaski töölisdemonstrante, kes tundsid oma selja taga Nõukogude väeosade julgustavat hingust. Pool aastat baaside perioodi kandis vilja.
Mäletan hästi esimest demonstratsiooni punase lipu all Pärnus Vabaduse väljakul. Läbi südalinna töölismajast sinna siirduv rongkäik oli võrdlemisi kõhn. Jõudnud väljakule, jäid nad seisma selle keskele oma punase lipu alla. Rahvas oli tagasihoidlik ja umbusklik, nagu eestlased ikka. Demonstrante ümbritses lai tühi väljaku vöönd – ja alles eemal seisid väljakut piirates uudishimulikud vaatlejad. Kui orkester hakkas mängima “Internatsionaali”, tõstis politseinik käe kõrva äärde. Nägin veel, kuidas tolle harjumatu muusika helide saatel kogu pealtvaatajate hulk ära voolas, – keset suurt väljakut jäid seisma ja hakkasid kõnesid pidama vaid demonstrandid. Oli, mis oli – aga tõde on see, et suuri vaimustatud rahvahulki ja tormilisi ovatsioone Pärnus küll ei olnud.
Ma ei olnud kunagi Kaitseliitu organisatsioonina pooldanud, olin alati veidi muianud meil soome “lottade” eeskujul organiseeritud Naiskodukaitse üle. Ma üldse ei armastanud paraade ja igasuguseid mundreid. Olin küll ohvitseri naine, aga minu mees kandis ka mundrit vaid ametikohuste täitmisel, eraelus oli alati erariides. Leidus ju küllalt mundrihaigeid ja Naiskodukaitse linaõie-sinine vormikleit oli suures massis vägagi nägus. Ent Kaitseliidu õppused ja manöövrid meenutasid mulle alati kuidagi pritsimeeste omi. Ent mõlemad olid ju tarvilikud organisatsioonid, eriti pritsimehed. Ja ometi mõjus mullegi masendavalt üks uue võimu esimesi samme – korjata Kaitseliidult relvad ja saata see laiali. Loogiline ja paratamatu samm. Ent tol ajal tõi see korraldus võibolla esimesena eredalt meie teadvusse, et senine kord on lõppenud, et see aluspind, millel seni seisime, on varisenud. Mis pidi järgnema – oli alles tundmatu olukord, millest seni olime kuulnud vaid ebameeldivat ja hirmutavat. Esiotsa vanad vormid püsisid, juhtima asusid vaid uued inimesed.
Pätsist ja Laidonerist oli väga paljudel kahju, minul ka. Nagu oma perekonnaliikmetest, kellest
Alevi kalmistul asunud Vabadussõja mälestussammas, mille autoriks on A. Adamson ja mida E. Parek siin ilmselt silmas peab, taastati 1989. a.
Katkend luuletusest “Esimesed päevad”, rmt “Mu süda laulab”, Tln 1981, lk 200.