Hingevõlg. Erik Tohvri
Katrinile.
„Tere! Tahtsin sulle teatada, et ma elan eilsest alates üksikus põlves! Võiksime koos midagi huvitavat ette võtta, kas või teatrisse minna.”
„Mis sa… Kus Ronald on, jäi haigeks või? Viidi haiglasse, ega ometi mitte insult või midagi muud tõsist?” ehmus Katrin.
„Ei, mul on abielupuhkus, muud midagi!” Marju rääkis kiiresti põhilise ära, et saatis mehed omapead sanatooriumi, las parandavad seal tervist, ja tema on kogu nädala vaba inimene. „Sa võiksid pärast tööd minu juurest läbi astuda, ajaks natuke juttu ja peaks plaani!”
Katrin Väinla oli olnud Marju töökaaslane, samuti raamatupidaja, temast kümmekond aastat noorem ja töötas veel praegugi, kuigi oli juba pensioniealiseks saanud. Aga ta teadis oma tervise korras olevat, väitis rahulolevalt, et numbreid ta veel tunneb, ja sellepärast võib oma tööd rahumeeli edasi teha. Seda enam, et oli poolteist aastat tagasi oma südamehaigust põdenud mehega Pärnamäe krematooriumis lõplikult hüvasti jätnud.
Õhtul istusidki mõlemad naised Sarrikute elutoas, linikuga kaetud diivanilaual termoskann kohviga ja üht-teist suhupistetavat.
„Mina küll õhtuti kohvi ei joo, aga teeme täna erandi,” oli Marju nõustunud, kui külaline küsimise peale – teed või kohvi? – kohvi nõudis.
„Mis sul on, ei saa pärast kohvijoomist magada või?” küsis Katrin.
„Just! Mul on see unevärk niigi sassis, seda enam kohviga. Kui poolest ööst ärkan, siis vahin tund või poolteist lakke, enne und ei tule.”
„Eks see on minulegi tuttav tunne! Kui Artur veel haige oli, tuli neid öiseid ärkamisi tihti ette. Ja kõige rumalam on see, kuidas mõtted hakkavad siis und eemale tõrjuma, mõtled igasugu lollusi ja tekib justkui mingi mõttekramp… Tuleb hirm, et ei leiagi õiget mõtet, mis rahu annaks!”
„Mina seda hirmu ei tea, aga tigedaks teeb küll – muudkui kuula aga, kuidas Ronald kõrval nohiseb ja norskab, aga ise und ei saa! Tema on mul eluaeg hea unega olnud.”
Katrin saatis Marjule pika pilgu.
„Hea unega võib Ronald ju olla, aga üleüldse on sul mehega vedanud! Sinul pole neid muresid kunagi olnud, mis minul oma hädise mehe kõrval olid, haigus tegi nii teda kui mind jubedalt närviliseks ja kui mõlemad on närvis, siis on loomulik, et üks riid järgneb teisele! Aga kui ma teid vaatan, tuleb lausa kade tunne peale, teie elate kogu aeg nagu tuvikesed. Ronald on nagu vana rahu ise, ega tema pole vist sulle ühtegi paha sõna ütelnud,” seletas Katrin. See ei kõlanudki eriti sõbralikult, öeldus kostis isegi kadedust, nii et Marju selle peale kulmu kortsutas ja tundis, et peaks teise hoogu natuke taltsutama.
„Eks me elame tõesti hästi, aga ega meie elu ikka päris tuvikeste moodi ka ei käi! Me jätame lihtsalt oma pahandamised enda teada, ei lähe neid küla peale kuulutama. Ja mina arvan, et päris ilma pahandusteta ei saada üheski peres läbi! Kui on ikka kaks inimest, on ka kaks arvamist ja harva, kui need täpselt kokku lähevad.”
„Ükskõik, aga teie olete ikkagi kahekesi! Minul on vahel tunne, et isegi pahandada oli parem, kui üksi kodus istuda ja oma mõtteid keerutada, nagu mina praegu… Ja eks ma töölgi käin rohkem sellepärast, et muidu ei tule rahaga välja, pensionist ju ei aita: korter, telekas, elekter, internet. Süüa tahaks ka natuke!”
„Vaata kui hea, et sa oma vana autoloksu maha müüsid, enam sa remondi ja bensiini peale raha ei kuluta,” nöökas Marju, aga muutus kohe tõsiseks ja küsis üsna ettevaatlikult: „Kas sa… see, et… ei ole selle peale mõelnud, et võiksid endale veel elukaaslase leida? Sa oled ju küllalt noor inimene, alles kuuskümmend viis, pikk elu veel ees.”
Marju oli oodanud üsna ägedat reaktsiooni, aga küsimus pani Katrini hoopiski vaikima. Sõbranna tegi näo, nagu oleks mingi riideese teda äkki tugevasti pitsitama hakanud.
„Sa räägid elukaaslase leidmisest nagu koera võtmisest, et mis seal erilist, lähed koerte varjupaika, otsid mõne kenama ja sõbralikuma välja ja tuled koju tagasi, koer kenasti nöörijupi otsas, mõlemad õnnelikud… Ütle, kust neid vanemaid, aga veel terveid ja korralikke vabasid mehi võetakse? Mõnda prügikolli ma ju ei taha ja korralikud on kõik kindlalt paigas!”
Katrin lõpetas oma avalduse üsna ägedalt, aga Marju ei saanud selle peale vait jääda. Ütles ettevaatlikult, nagu oleks juba ammu seda mõtet seoses Katriniga heietanud:
„Noh, ma arvan, et mõni korralik leskmees sulle kindlasti leiduks…”
„Võib-olla oskad siis juhatada, kuidas neid leida – kas matusebüroo kaudu? Et viskaks seal mõnele registraatorile sada eurot ja tema teatab mulle kohe, kui mõni siledam mees oma naist matma hakkab? Või pean juba kuskil haiglas neid mehi passimas käima, kes seal oma haigeid naisi külastavad?” raius Katrin kiirkõnes ja peaaegu tigedalt.
„Hea küll, ära jumala eest tigedaks saa, ma ju vaid hea pärast…” tõrjus Marju. Katrini kergesti ägestuvat iseloomu teadis ta juba ammu, aga sõbranna ägedusel oli ka hea külg, see võis hetkega kaduda, sest oli vaid pinnapealne.
„Ah, ma tean küll!” rehmas Katrin käega. „Kas need pirukad on ostetud või tegid ise?”
„Ise, ise…” kordas Marju mehaaniliselt, sest tema mõte oli hoopis mujal. Tõepoolest – võib-olla Katrinit ja Ronaldi sõpra Madist omavahel tuttavaks teha polekski halb mõte, vaid teeks kõigil elu huvitavamaks? Kuigi jah, eks sellest oleks ka omamoodi kahju…
4
Sanatooriumis või tänapäevase nimetusega spaas viibimist puhkajad ja terviseparandajad naudivad, aga peavad paratamatult leppima ka mitmesuguste protseduuridega, mis alati ei pruugigi eriti meeldivad olla. Muidugi võib külastaja nende vahel valida ja vastumeelseks osutunutest loobuda, aga raviarst oskab mõne protseduuri jällegi sedavõrd üles kiita, et sellest ära öelda oleks lihtsalt inetu.
Ronald Sarrikule oli sanatooriumielu seni võõraks jäänud. Veel tööl käies olid tema ja Marju oma puhkuse veetnud maal venna talus, paar korda teinud ka mõne odavama turismireisi välismaale; nüüd oli Ronald sattunud täiesti tundmatusse keskkonda ja tundis end mõnevõrra ebakindla, isegi umbusklikuna.
„Pärlivann – mis see veel on? Pestakse pärlitega puhtaks või?” küsis ta Madiselt.
„Ei, see on veemassaaž! Mõnus asi, küll sa näed!” oli sõber seletanud ja selle eelteadmisega järgneski Madis kena nooriku kutsele jääklaasist ukse taha, kust kostis lakkamatut veesolinat.
„Riided jätke siia, vannilina võtke kaasa,” ütles kutsuja tillukeses eesruumis ja kadus. Kena noorik, kes ea poolest oleks Ronaldile ehk lapselapseks sobinud, aga…
„Kas päris paljaks võtta?” küsis Ronald nõutult, aga too talitaja või kuidas teda nimetadagi, oli juba kuuldekaugusest väljaspool. Ning mees hakkas pikkamisi lahti riietuma, ise mõistatades, kas jätta trussikud jalga või mitte. Arstide ja õdede ees polnud ta enam ammu ühtegi oma kehaosa häbenenud, vanadusega kaasnesid paratamatult igasugused uuringud, aga siin polnud ju tegemist arsti või õega ning hakkas kuidagi piinlik. Aga siis ilmus noorik jälle nähtavale ja Ronald sai küsimust korrata.
„Kas ujumispüksid jätan jalga?”
„Tehke nii, kuidas soovite,” tuli mittemidagiütlev vastus ja noorik kadus jälle, jättes poolpalja mehe nõutult seisma. Sel hetkel oleks Ronald tahtnud Marjut enda kõrval näha, naine oleks sedamaid korraldanud, mis ja kuidas tegema peab.
„Ah, kuradile, ega ma siia trussikuid pesema ei tulnud!” tegi ta siis julge otsuse ja kooris end porgandpaljaks. Seejärel heitis kiire pilgu allapoole ja ümberringi ning kahetses, et kuskil pole peeglit, et veenduda: soliidsest vanusest hoolimata näeb ta ikka veel enam-vähem meesterahvana välja. Peeglita allapoole vaadates nägi ta ainult oma kõhtu.
Noorik – jah, kolmekümnene ehk võis ta olla – oli jälle märkamatult välja ilmunud ning seisis ootavalt vanni kõrval.
„Astuge ettevaatlikult, põrand on libe! Hoidke käepidemest kinni. Kas ma aitan?”
Ronald