Hingevõlg. Erik Tohvri

Hingevõlg - Erik Tohvri


Скачать книгу
oleks võimalik ette võtta. Aga et oma alastust mitte liiga pikalt eksponeerida, sumatas mees kiirustades vanni, mis võttis tema palja keha vastu ootamatult kuuma, peaaegu põletava veega.

      „Aa-ii! Kas te tahate mind elusalt ära keeta?” röögatas ta tigedalt, solvunud rohkem oma häbitu alastuse kui tulisena tundunud vee peale.

      „Liiga kuum ei tohiks olla, aga ma panen külma juurde,” jäi välimuselt kõigiti kena noorik rahulikuks ja keeras kraani, mille järel hakkas tõesti kuskilt jahedamat vett tulema. „Kas nüüd on paras?”

      „Jajaa, las nii olla!” mühatas Ronald oma äsjast röögatust häbenedes. Tema mõte oli vahepeal jõudnud kummalise keeru teha ja hoopis vastupidise olukorra talle silma ette maalinud: kui see kõigiti kena noorik lebaks porgandpaljana siin vannis ja tema seisaks seal kraanide juures – jah, niisuguses olukorras poleks tal ka enda alastuse vastu midagi, siis nad oleksid võrdsed! Ja siia vanni mahuksid nad isegi kahekesi, tuli jätkumõte, mis Ronaldi neelatama ja samas ka häbenema pani – mees, vaata oma passi ja mõtle parem Marju peale…

      Mõttelõng katkes, sest vannis lõi vesi korraga pulbitsema ja lausa keema. Tuhanded nähtamatud veejoad hakkasid tema keha masseerima ja see oli ootamatult meeldiv, isegi kummaliselt erutav tunne. Veepinnale kerkiv vaht moodustas teki, mis tema alastuse hetkega varjas, ning Ronald tundis end seetõttu hoopiski kindlamalt ja järjest mõnusamalt.

      „Nii – kakskümmend minutit! Kui midagi ei meeldi, siis hüüdke, ma olen lähedal.” Noorik kadus mehe vaateväljast ja nüüd oli Ronaldil sellest isegi kahju.

      Miks ta ära läks? Oleks võinud ju siia jääda!

      Mis sa, vanamees, siis mõtlesid? Et ta jääb siia vanni servale istuma, jalgu kõigutama ja sulle laulukesi esitama? irvitas keegi tema sisimas parastavalt. Jälle oled oma sünniaasta unustanud, sinusugusel on isegi naiste poole vaatamine ammu ära keelatud!

      Ole vait, loll! Õige mees jääb surmani isaseks ja Marjuga jaksan ma veel kuigipalju hullata ka…

      Jaa, aga rohkem ikka vaid mõttes! Mingid nostalgilised minevikumeenutused, palju enamat pole sul enam loota, juba ammu on aeg sellega leppida, kostis sedamaid vastu, ja see kõlas väljakutsuvalt, kui mitte peaaegu mõnitusena.

      Ole vait, kiusukurat, sa oled lihtsalt vastik! sisistas Ronald ega taibanudki, kas vaid mõttes või päris kuuldavalt. Õnneks oli ruum täis lakkamatut veekohinat ja mulinat, mida tekitasid purunevad õhumullid. Vahukord vannil aina kasvas, vannipõhjas tekkisid järjest uued õhu- ja veejoad, tungisid keha kõige varjatumatesse kohtadesse, masseerisid, paitasid ja kõditasid, panid vere kiiremini liikuma.

      Jaa, see on tõesti mõnus, ajab ka vanale mehele elu sisse, jooksis Ronaldi mõte jälle meeldivamatele radadele. Juba vanades romaanides oli mainitud, et jõukad saksad käisid kuskil imeliku nimega kohtades tervisevetel, oli see siis Baden-Baden või Karlsbad või mõni muu võõramaine paik. Poleks uskunudki, et ta saab ka ise niisugused terviseveed ära proovida, kuigi vaid siinsamas Eestimaal, Pärnus. Näe, Madis on oma Leiliga siin palju kordi käinud, aga neid nad kunagi kaasa ei kutsunud, siis poleks osanudki seda tahta… Juba sanatooriumi nimetus tekitas mingi tõrke, seostus haiguste ja hädadega – muidu täisjõus mees ja korraga läheb sanatooriumi tervist parandama, lausa häbi! Tervis oli ju tollal kogu aeg korras, mida seal parandada!

      Seekordne mõnulemine lõppes liigagi äkki: noorik ilmus kuskilt nurga tagant, seisatas, vajutas vanni jalutsis nuppu ja kogu protsess lakkas nagu noaga lõigatult.

      „Nii, selleks korraks kõik! Homme jälle,” ütles ta. „Kas saate ise vannist välja või aitan?”

      See küsimus tundus Ronaldile hoopiski alandav. Tuleb teda aitama, ise niisugune nääpsuke! Mismoodi ta aitaks, võtaks sülle või? Ei, ma pole veel sugugi nii väeti, et hakkama ei saa! solvus mees ja püüdis oma võimeid kohe ka demonstreerida – haaras vanni läikivatest käepidemetest, et end hetkega püsti ajada. Paraku olid aga nii vanni põhi kui ka käed ootamatult libedad, jalad nagu niideti alt ja Ronald prantsatas vanni tagasi. Selle tagajärjel lahkus vannist tema asemel suur osa veest, mis üsna muljet avaldava plärtsatusega üle äärte põrandale paiskus.

      „Kurat!” See tuli Ronaldilt juba tahtmatult. Pealegi häbenes ta nüüd jälle oma alastust ja tundis, et ilmselt pole tal mehena selle meeldiva naisterahva ees millegagi uhkustada.

      Ka noorik oli ootamatust veetulvast oma osa saanud, aga säilitas rahu ja mainis sarkastiliselt:

      „Meil on siin vanni põhjas vee väljalaskmiseks klapp, niisugust meetodit me ei kasuta… Ega te haiget ei saanud?”

      „Ei-ei, mul pole häda midagi!” ühmas Ronald peaaegu käratamisi, kuigi ta oleks tahtnud öelda sootuks muud: jah, sain, aga hoopis mu hing sai tõsise obaduse, sest üks alasti mees ei tohiks ennast naissoo ees kunagi nii hädisena näidata!

      Mööda pikka koridori oma toa poole kõndides Ronaldi pahameel küll haihtus, temas võttis maad teadmine, et igasugune senitundmatu olukord tahab harjumist, ning järgmisel korral oskab ta juba mõndagi ette näha – näiteks seda, et vann on libe ja sealt peab ettevaatlikult, tõesti vanainimeselikult pikkamisi ja häbenemata välja ronima.

      Toas polnud kedagi. Madis ilmus alles veerand tunni pärast ja küsis juba ukselt:

      „Noh, kuidas siis oli?”

      „Mis asi?”

      „Pärlivann, noh! Või sa ei käinudki?”

      „Käisin, kuhu sa pääsed! Siin on ju nagu sõjaväes, kõik käib käsu järgi. Kui vastu hakkad, võib-olla pannakse isegi kartsa!”

      „Kartsa siin ei ole, siin on soolakamber. Ja kuidas vannis oli?”

      Ronald mühatas, justkui oleks tahtnud sellele küsimusele vastamata jätta. Aga pärast väikest pausi vastas siiski.

      „Mis ta oli… Vann iseenesest oli mõnus, aga seal noore tüdruku ees paljalt tilberdada, see pole meiesugustele just suurem asi. Kolmkümmend aastat tagasi, siis oleks vist huvitavam olnud.”

      Madis muigas ja viskas end kušetile pikali.

      „Kas sa ei mäleta, kuidas meid Vene ajal sõjakomissariaadis paljaks kooriti, kui kutsealuseid võeti – kakskümmend vaevalt meheikka jõudnud poissi korraga, suur kamp… Jumala alasti, ei ainsatki hilpu seljas! Ja niiviisi sai seal noorte vene naisarstide ja õdede vahel käidud, ikka ühe juurest teise juurde, küll katsuti pulssi ja mõõdeti vererõhku. Eks mõnel poisil hakkas veri vemmeldama ka ja plikadel oli kihistamist! Aga mis nüüd vanas eas viga, enam ükski närv ei liigu, need ajad on möödas.”

      „Minul liigub küll… närv, noh! Kus sina praegu käisid?”

      „Massaažis! Triikis mu nii läbi, et ära väsitas, aga mõnus oli.”

      „Mis kohta nad masseerivad? Selga muidugi.”

      „Selga, käsi ja jalgu… Kõike mida vaja.”

      „Mhmh…” Ronald oleks tahtnud veel midagi küsida, aga ei suutnud uuele teemale keskenduda. Äsjane vanniskäik oli temasse jätnud midagi niisugust, mida oli raske seletada. Midagi nostalgilist, mis hingel kripeldas, järelemõtlemist vajas ja rahu ei andnud.

      „Lähed ise ka massaaži, siis on sul selge pilt, mis seal tehakse,” ütles Madis ja kohendas end mõnusamalt lebama. „Hea on küll, aga väsitab ära.”

      „Eks see on jälle üks enesealandamine… Ma loodan, et massaažis võib püksid ikka jalga jätta?”

      Madis heitis kaaslasele kahtlustava pilgu.

      „Sa räägid, nagu oleks too vannitädi tahtnud sind õnneks võtta! On sul siis midagi eriliselt vaatamisväärset varjata või?”

      „Mis kurat… Muidugi mitte! Aga üks vana mees ei tohi ennast niiviisi noorte naiste ees alandada, see kriibib hinge!”

      „Kas sa ei mäleta, et vanasti olid ka meeste saunas saunanaised, vist on praegugi, ma pole avalikus saunas ammu käinud. Mäletan, et sai lasta isegi endal selga pesta, aga selle eest pidi eraldi maksma, see oli nende haltuura. Väike lisateenistus


Скачать книгу