Üleilmastumine ja globaalprobleemid. Jaak Valge
kõik on juba mõni aeg tagasi andnud paljudele analüütikutele alust väita, et globaliseerumise idee ei taba enam „ajastu vaimu”, või isegi seda, et globaliseerumisajajärk on lootusetult möödas. Viimane tõdemus ei käi küll globaalsete ohtude kohta. California ülikooli õppejõud ja 35 miljoni lugejaga ajakirja New Political Quarterly peatoimetaja Nathan Gardels on oma 2008. aastal ilmunud artiklis väitnud, nagu oleks globaliseerumine muutnud maailma sedavõrd põhjalikult, et nüüd oleme sisenenud postglobaliseerumisfaasi, mida ei iseloomusta niivõrd vanade erinevuste pehmenemine kui uute ilmnemine. Warwicki ülikooli globaliseerumise ja regionaliseerumise uurimiskeskuse direktor Jan Aart Scholte on veidi tagasihoidlikumalt tunnistanud, et paljud varasemad arvamused globaliseerumise ulatuse, intensiivsuse ja mõju kohta tuleb tõepoolest hüljata või ümber mõtestada. Näiteks üleilmsed suhted inimeste vahel ei vii riikide hävinemise või rahvuste kadumiseni.
Mõiste globaliseerumine on niisiis tulnud ja jäänud. Eestipärane üleilmastumine võeti käibele 2002. aastal. Mõni aasta hiljem ilmus meie kõnepruuki ka sõna maailmastumine. Käesolevas käsitluses kasutatakse neid kolme sünonüümidena.
Tänapäeval keskendub globaliseerumisega seotud teemadele hulk uurimisasutusi, – projekte ja – võrgustikke, ülikoolide erialasid, õppeaineid, õpikuid ning veebilehti. Mõni teoreetik tähtsustab globaliseerumist sedavõrd, et peab vajalikuks uut ühiskonnakäsitust, mis pakuks teistsugust lähenemist kui senised sotsiaaluuringud. Tõepoolest, näiteks olukorras, kus paljusid olulisi, kõiki kodanikke puudutavaid otsuseid ei langeta kodanike valitud rahvusparlamendid, vaid riigiülesed organisatsioonid, on pealiskaudne käsitleda demokraatiat üksnes riigipõhiselt.
Mitmeti mõistetud fenomen
Kas globaliseerumine on lõppenud või mitte? Kuidas maailmastumist hinnata? Vastused neile küsimustele sõltuvad suuresti sellest, mida ikkagi globaliseerumisprotsessi all mõista. Paraku kasutavad eri valdkondade teadlased ja eri maade poliitikud ning igat masti maailmaparandajad seda terminit erinevalt. Vähe sellest – globaliseerumise mõistet tarvitatakse nii tähenduses seisund, nähtus, staadium kui ka faas, ning isegi tähenduses diskursus ja ideoloogia. Ühelt poolt on mõiste globaliseerumine muutunud nõnda üldiseks ja püüab hõlmata sedavõrd paljusid nähtusi, et selle tähenduse selgitamise katsed on tulutud. Teisalt pole sugugi ühetähenduslikud ka paljud muud sotsiaalse analüüsi võtmemõisted, näiteks klass, demokraatia ja kultuur, ent see ei pärsi kuigivõrd nende kasutust.
On selge, et sedavõrd mitmetimõistetava fenomeni puhul on raske luua ideoloogiliselt erapooletut definitsiooni. Globaliseerumise määratlused tõstavadki esile erinevaid väärtusi ja huvisid. Osa uurijaid leiab, et juba sõna globaliseerumine ise on täis pealesurutud ideoloogiastandardeid. Financial Timesi juhtanalüütik Martin Wolf on täheldanud, et globalistid (seda terminit kasutatakse tavaliselt globaliseerumise pooldajate kohta, kuid see võib tähendada ka uurijaid või analüütikuid, kes käsitlevad üleilmastumist kompleksse, mitme alaprotsessi põimumisel kujuneva nähtusena) defineerivad üleilmastumist tihti eelkõige maailmamajanduse lõimumisena, teisisõnu – üleilmastumise pooldajad käsitlevad üleilmastumist eelkõige majandusprotsessina. Üleilmastumise kriitikud tõstavad seevastu tihti esile globaliseerumise kultuurilist külge.
Euroopa juhtiv globaliseerumisteoreetik Jan Aart Scholte käsitleb maailmastumist kui ümberruumistumist. Tema tõlgenduse kohaselt toob globaliseerumine kaasa uue sotsiaalse geograafia koos ülemaailmselt tihenenud sidemetega inimeste vahel. Scholtega sarnaselt on ka David Held ja Anthony McGrew näinud globaliseerumist kui protsessi, mis kehastab sotsiaalsete suhete ruumilise organisatsiooni teisenemist. Sotsioloog Anthony Giddens peab globaliseerumist ülemaailmsete sotsiaalsete sidemete intensiivistumiseks, mis seob maailma paigad nii, et kohalikud sündmused kujundavad sündmusi kaugel eemal ja vice versa. Majandusajaloolased Michael D. Bordo, Alan M. Taylor ja Jeffrey G. Williamson defineerivad maailmastumist kui kolme turu – kauba-, tööjõu- ja kapitalituru riikidevahelist integratsiooni. Samas väidab üks globalistide juhtideolooge, Maailmapanga asepresident aastatel 1998–2005 Jean-François Rischard, et globaliseerumise seostamine üksnes majandusprotsessidega, mis hõlmavad maailmakaubandust ja globaalseid kapitalivooge, on liiga kitsas vaatenurk. Rischard’i arvates tuleb rääkida kahest toimejõust, mis muudavad järgmisel paarikümnel aastal maailma nägu väga suures ulatuses. Need on rahvastikukasv ning täiesti uut tüüpi majanduse kujunemine, mis tekitavad kolm uut reaalsust: seniste hierarhiate kadumine, rahvusriigi murenemine ning eraldusjoonte hajumine riigivõimu, ärimaailma ja kodanikuühiskonna vahel.
Paljuski sõltub globaliseerumise definitsioon sellest, mida peetakse globaliseerumise liikumapanevaks või kandvaks jõuks. Siin on enamlevinud koolkondadeks liberalism, hegemoonilise stabiilsuse teooria, marksism ja postmodernism.
Kõige levinumast, liberalistlikust vaatenurgast lähtudes esindab globaliseerumine inimese „loomulikku” tungi, mis püüdleb majanduslike hüvede ja poliitilise vabaduse poole. See seisukoht kattub või kattus vähemalt kuni 2008. aasta sügisel alanud finantskriisini läänemaade peavoolu poliitikute omaga. Lisaks kaldusid paljud peavoolu majandusteadlased alates 1980. aastate lõpust vaatlema kapitalistliku majandussüsteemiga kõige paremini sobiva ideoloogiana tänapäevast neoliberalismi – ideoloogiat, mille kohaselt tagab kõige efektiivsema majanduse ja kõrgeima heaolu eraomandusele tuginev vaba võistlev turg. Ja mille järgi üleilmastumine tähendab neoliberalistliku majanduspoliitika triumfi.
Kuid nagu on märkinud Jan Aart Scholte: liberalistliku seletuse olulisim puudujääk on selle kultuuripimedus. Liberalistlik seletus eeldab justkui, et kultuur ja kultuuriline mitmekesisus ei määra, millal, kus ja kuidas globaliseerumine ilmneb. Arvatakse, et inimesed suhtuvad globaliseerumisse ühtemoodi võrdselt soosivalt või vähemalt neutraalselt.
Hegemoonilise stabiilsuse teooria seletab globaliseerumist viisina, kuidas domineeriv riik – USA – kindlustab oma positsiooni. Marksistlikud teooriad näevad üleilmastumist kodanluse strateegiana, mis võimaldab sel suurendada oma ressursse töötava klassi, aga ka vaeste maade, värviliste ja teiste vähemuste arvelt. Postmodernistidele on globaliseerumine protsess, mille käigus loomupäraselt laienemisjanune läänelik ratsionalistlik episteem ehk teadmistemudel, mille kinnisideedeks on majanduskasv, tehnoloogiline edu ja bürokraatlik reeglistik, surub end kõikjal peale teisi episteeme esindavatele elulaadidele.
Üleilmastumisprotsessi seadmine ajaloolisse konteksti demonstreerib siiski, et globaliseerumine ja läänestumine ning globaliseerumine ja neoliberalism on tänapäeval küll seotud, kuid neid ei pea samastama. Paika ei pruugi pidada ka globaliseerumise seostamine USA domineerimisega ning Ühendriikide erandlikkuse dogma. Cambridge’i ülikooli ajalooprofessor David Reynolds on täheldanud, et 20. sajandi USA globalism on tegelikult olulisel määral 19. sajandi USA rahvusliku integratsiooni laiendus; viimane omakorda on seotud varasemate, mujalt lähtunud globaliseerumismudelitega. 20. sajandi teise poole USA globalism tõusis esile mitte mõne Ühendriikidele seesmiselt ainuomase vooruse, vaid nüüdisaegse massitehnoloogia uuenduslikkuse tõttu. Reynolds toonitab, et üleilmastumise ideoloogia pole USA-le kaugeltki olemuslik; vastupidi – USA ajaloo leitmotiiv on olnud rahvusliku ja internatsionaalse poliitika vaheldumine.
Rahvastikukeskselt ja ajaloolise perspektiiviga
Eitamata nende teooriate tähenduslikkust üleilmastumise mõistmisel, pakuvad käesoleva raamatu autorid välja uue kompleksse lähenemise, mille oluliseks osaks on ühiskondade demograafilise arengu eriüheaegsus. Nimelt algas Lääneja Põhja-Euroopas ning Põhja-Ameerikas ülemöödunud sajandi esimesel poolel demograafiline üleminek, mis levis järk-järgult mujale Euroopasse, seejärel Aasiasse, Ladina-Ameerikasse ja Aafrikasse. Lääne ühiskonnad, kus demograa-filine üleminek algas varem, asusid esimesena ka kiire majanduskasvu ning laienemise teele.
Demograafilise ülemineku eel, käigus, kõrval ja järel võetakse ühiskonnas omaks aktiivne eluhoiak, teisenevad soorollid ning toimub individualiseerumine. Demograafilise ülemineku kui protsessi osad on suremuse ja sündimuse langus, tagajärjed aga rahvaarvu suurenemine, mis kohati omandab rahvastikuplahvatuse ilme, ränderevolutsioon ning rahvastikuvananemine (vt diagramm 1). Kõik kõnealused nähtused on kõigis ühiskondades järgnenud üksteisele kindlas, ühesuguses