Sammu võrra maas. Henning Mankell
poleks sugugi imelik.”
„Ükskord tuli see jutuks. Üsna mitu aastat tagasi. Vist siis, kui ta jõuluõhtul meiega õhtust sõi. Me ei rääkinud mitte tema homoseksuaalsusest, vaid kellegi teise, keda me mõlemad tundsime. Ma mäletan, et ta oli vägagi hukkamõistev.”
„Selle homoseksuaalse sõbra suhtes?”
„Kõigi homode suhtes. See polnud sugugi kena. Ma pidasin teda vabameelsemaks.”
„Mis edasi sai?”
„Ei midagi. Rohkem me sellest ei rääkinud.”
Wallander mõtles järele.
„On sul aimu, kuidas me selle Louise’i üles leiaksime?”
„Ei.”
„Kuna Svedberg ei lahkunud Ystadist kunagi, peaks see naine siin linnas elama. Või vähemalt kusagil läheduses.”
„Ma ei tea.”
Ylva Brink vaatas kella.
„Mis kell sa tööl pead olema?”
„Poole tunni pärast. Mulle ei meeldi hiljaks jääda.”
„Täpselt nagu Karl Evert. Ta oli alati väga täpne.”
„Ma tean. Kuidas see ütlus ongi? Tema järgi võis kella õigeks panna?”
„Milline ta muidu oli?”
„Seda sa oled juba küsinud.”
„Küsin uuesti. Milline ta inimesena oli?”
„Hea.”
„Mismoodi hea?”
„Hea. Hea inimene. Ma ei oskagi lähemalt selgitada. Hea inimene, kes võis ka vihastada. Ehkki seda juhtus harva. Ta oli häbelik. Kohusetundlik. Paljudele võis ta igav tunduda. Üsna anonüümne inimene. Vahest natuke aeglane. Aga mitte rumal.”
Wallanderi meelest sobis see kirjeldus Svedbergiga väga hästi kokku. Kui rollid oleksid vahetunud, oleks ta ise teda samamoodi iseloomustanud.
„Kes ta parim sõber oli?”
Ylva Brinki vastus üllatas Wallanderit.
„Ma arvan, et sina.”
„Mina?”
„Ta ise ütles. Et Kurt Wallander on parim sõber, kes mul kunagi on olnud.”
Wallander jäi tummaks. Talle tulid need sõnad täiesti ootamatult. Tema oli Svedbergi suhtunud kui suvalisse kolleegi. Nad ei olnud kunagi isiklikul tasandil suhelnud, ühtegi usalduslikku vestlust pidanud. Rydberg oli olnud sõber, Ann-Britt Höglund hakkas tasapisi selleks saama. Aga mitte Svedberg, mitte mingil juhul.
„See on mulle suureks üllatuseks,” lausus ta lõpuks. „Minul küll kunagi sellist muljet ei jäänud.”
„See ei takistanud temal sind oma parimaks sõbraks pidamast.”
„Loomulikult mitte.”
Wallanderile tundus, et ta vaatas otse Svedbergi suurde üksindusse. Kus sõprus rajanes kõige väiksemal võimalikul ühisel nimetajal. Et nad polnud vaenlased.
Ta põrnitses makki. Siis sundis end taas asjalikuks.
„Oli tal veel mõni sõber? Keegi, kellega ta tihedamalt suhtles?”
„Ta oli seotud mingi ühinguga, mis tegeleb Ameerika indiaanlastega. Aga see käis rohkem kirja teel. Ühingu nimi oli vist Indian Science. Aga ma pole päris kindel.”
„Seda saab kontrollida. Veel keegi?”
Naine mõtles järele.
„Ta rääkis vahel ühest pangadirektorist, kes on pensionil. Ja elab siin Ystadis. Neil oli kombeks koos tähti vaadata.”
„Mis ta nimi on?”
Ylva Brink mõtles jälle.
„Sundelius. Bror Sundelius. Aga ma pole teda kunagi näinud.”
Wallander pani nime märkmeplokki kirja.
„Veel kedagi?”
„Mina ja mu mees.”
Wallander vahetas teemat.
„Oskad sa öelda, kas ta oli viimasel ajal kuidagi teistsugune? Ilmutas rahutuse märke? Ei suutnud keskenduda?”
„Ainult see, et ta olevat üle töötanud.”
„Aga ta ei selgitanud, miks?”
„Ei.”
Wallander tajus, et ta peab ka järgmise küsimuse esitama.
„Kas sa panid seda imeks? Kui ta ütles, et on üle töötanud.”
„Sugugi mitte.”
„Tal siis oli kombeks oma enesetundest rääkida?”
„Oleksin pidanud seda juba enne mainima,” ütles Ylva Brink. „Kui palusid mul teda inimesena kirjeldada. Üks asi oli tõesti veel. Ta võis endale kergesti sisendada, et on haige. Pisemgi valu tegi talle muret. Iga külmetuse puhul uskus ta kohe, et see on mingi tõsine viirusinfektsioon. Ma arvan, et tal oli pisikukartus.”
Wallander nägi seda selgesti silme ees. Kuidas Svedberg pidevalt tualetis käsi pesi. Kuidas ta vältis neid, kes olid külmetunud.
Naine vaatas jälle kella. Aeg hakkas otsa saama.
„Kas tal relv oli?”
„Minu teada mitte.”
„On sul praegu veel midagi olulist lisada?”
„Ma tunnen temast puudust. Võib-olla polnud ta kuigi eriline inimene. Aga ma hakkan temast puudust tundma. Ta oli kõige ausam inimene, keda ma tean.”
Wallander pani maki kinni. Ta saatis Ylva Brinki valvelauda. Naine vaatas talle abitult otsa.
„Ma ei tea, kuidas teda matta. Sture arvates tuleb inimese tuhk tuulde puistata. Ilma tseremoonia ja kirikuõpetajata. Aga mina ei tea ju üldse, mis talle endale oleks meeldinud.”
„Testamenti tal siis polnud?”
„Minu teada mitte. Ta oleks mulle sellest kindlasti rääkinud.”
„Oli tal pangaseif?”
„Ei.”
„Siis sa ju teaksid?”
„Jah.”
„Politsei võtab muidugi matuste korraldamisest osa,” ütles Wallander. „Ma räägin Lisa Holgerssoniga ja palun tal sinuga ühendust võtta.”
Ylva Brink kadus politseimaja klaasuste taha. Wallander läks tagasi oma kabinetti. Üks uus nimi oli lisandunud. Bror Sundelius, pensionärist pangadirektor. Wallander vaatas telefoniraamatust järele. Mees elas Vädergrändil, päris linna keskuses. Wallander pani tema telefoninumbri kirja. Siis mõtles ta jutuajamisele Ylva Brinkiga. Mida ta temalt õieti teada oli saanud? Mida ta varem ei olnud teadnud? Louise’i nimeline naine jäi endiselt hästi hoitud saladuseks. Õigem oleks öelda, et hästi valvatud, mõtles Wallander. Ta kirjutas selle märkmeplokki üles. Milleks hoida üht naist aastaid saladuses? Ylva Brink oli maininud, et Svedberg avaldas põlgust homoseksuaalide suhtes. Svedbergil oli pisikukartus. Ta sai vahel kokku pensionärist pangadirektoriga, et koos taevatähti vaadelda. Wallander pani pliiatsi käest ja nõjatus toolileenile. Midagi pole muutunud, mõtles ta. Laias laastus on Svedberg ikka seesama, kes ta oli elusana. Ainsaks erandiks Louise’i nimeline naine. Miski ei juhata meid tema surma põhjusele lähemale.
Ühtäkki tundus talle, et ta näeb kõike väga selgelt. Svedberg ei tulnud tööle, sest ta oli juba surnud. Ta tabas teolt murdvarga, kes teda tulistas. Varas põgenes, teleskoop kaenlas. Kogu see lugu oli üks banaalne, ehkki äärmiselt jube juhus.
See lihtsalt ei saanud teisiti olla.
Kell oli kümme minutit kaheksa läbi. Wallander helistas Lisa Holgerssonile koju. Selgus, et ta oli tahtnud Wallanderiga arutada, kuidas politsei matuste korraldamisel osaleb. Wallander andis talle