Sammu võrra maas. Henning Mankell
järelduseni jõuda.
„Võltsitud postkaartide saatmise taga on ettekavatsetud mõrv,” jätkas ta. „Kui see on tõsi, võime arvestada, et need kolm noort on sattunud kainelt arvestava ja hoolikalt kavandava mõrvari ohvriks.”
Tükk aega ei katkestanud keegi vaikust. Wallander juba teadis, mida öelda. Ent ta ootas, kas keegi jõuab temast ette.
Koridorist kostis valju naeru. Nyberg nuuskas nina. Hansson põrnitses lauda, Martinsson trummeldas sõrmedega vastu lauaplaati. Ann-Britt Höglund ja Lisa Holgersson vaatasid Wallanderile otsa. Minu kaks naisliitlast, mõtles ta.
„Oleme sunnitud oletusi tegema,” sõnas ta. „Üks neist on paraku ebameeldiv ja tundub uskumatu. Aga me ei saa Svedbergist üle ega ümber. Ta hoidis salajases peidukohas fotot Astrid Hillströmist ja tema sõpradest. Me teame, et ta uuris seda juhtumit salaja edasi. Me ei tea, mis teda selleks ajendas. Noored on endiselt kadunud. Svedberg on mõrvatud. See võis olla sissemurdmine, keegi võis midagi otsida. Näiteks seda fotot. Aga kahjuks ei tohi me jätta tähelepanuta veel üht võimalust. Et Svedberg ise on kuidagi asjaga seotud.”
Hansson pillas pliiatsi lauale.
„See ei saa tõsi olla!” hüüdis ta ägedalt. „Meie kolleeg on jõhkralt mõrvatud. Me oleme siin selleks, et koostada jälitusplaan kurjategija leidmiseks. Nüüd äkki räägime võimalusest, et Svedberg ise on seotud ühe veel jubedama kuriteoga.”
„Me ei saa seda välistada,” ütles Wallander. „See on üks paljudest hüpoteesidest.”
„Sul on muidugi õigus,” ütles Nyberg. „Kui ebameeldiv see ka poleks. Pärast seda, mis Belgias toimus, on tunne, et ka siin võib kõike juhtuda.”
Wallander teadis, et Nybergil on õigus. Võikad lapsemõrvad Belgias tõid avalikkuse ette nii politseisiseseid kui ka poliitilisi salasidemeid. Kõik oli veel väga lahtine, kuid keegi ei kahelnud, et koledaile paljastustele tuleb lisa.
Wallander noogutas Nybergile, et ta edasi räägiks.
„Minule on mõistatuseks, kuidas puutub siia see naine, kelle nimi on ilmselt Louise,” jätkas Nyberg.
„Seda me ei tea,” ütles Wallander. „Peame mõtlema võimalikult laiahaardeliselt ja otsima vastuseid kõige olulisematele küsimustele. Sealhulgas selle naise kohta.”
Vastumeelsus lasus nagu raske udu koosolekuruumis. Nad jagasid omavahel tööülesanded ära. Kõik mõistsid, et peavad töötama ööpäev ringi. Lisa Holgersson lubas neile lisatööjõudu leida.
Kell üksteist lõpetasid nad koosoleku, et õhtul uuesti kokku saada. Martinsson rääkis juba telefonis naisele, et ei saa temaga koos külla minna. Wallander istus oma kohal edasi. Õigupoolest oli tal kange tahtmine tualetti minna, aga talle tundus, et ta on isegi selleks liiga väsinud. Ajujaht on alanud, mõtles ta. Iga juurdlus on nagu otsingu organiseerimine. Ainult et me ei otsi mitte metsa kadunud inimest, vaid selgust.
Ta andis Ann-Britt Höglundile märku, et ta ei lahkuks. Kui nad omavahele jäid, palus ta tal ukse kinni panna.
„Räägi, mida sina arvad,” ütles ta, kui Ann-Britt oli istet võtnud.
„Mõni mõte on nii jube, et aju tõrgub sellega tegelemast.”
„Eks meil kõigil on selline tunne. Alles oli Svedberg meie töökaaslane, kes jõhkralt mõrvati. Korraga paistab kõik teises valguses. Nüüd on juba ähmane võimalus, et Svedberg ise oli segatud millessegi veel hullemasse.”
„Kas sina usud seda?”
„Ei. Aga ma ei saa seda mõtet välistada, isegi kui see tundub mõeldamatu. Mis polegi nii imelik, kui see kõlab.”
„Mis võis juhtuda?”
„Ma tahaksin sinu arvamust kuulda.”
„Side on olemas. Svedbergi ja nende kadunud noorte vahel.”
„Vale. Side on Svedbergi ja Astrid Hillströmi vahel. Esialgu ei midagi enamat.”
Ann-Britt noogutas.
„Sul on õigus. Svedberg ja Astrid Hillström. Kelle ema kõige rohkem muretseb.”
„Mida sa veel näed?”
„Et Svedberg polnud selline, nagu me arvasime.”
Wallander haaras sõnal sabast.
„Mida me temast arvasime?”
Ann-Britt mõtles järele, enne kui vastas.
„Et ta oligi selline, nagu paistis olevat.”
„Ja milline ta paistis olevat?”
„Sõbralik, siiras. Usaldusväärne.”
„Ja ta oli hoopis ebasõbralik, ebasiiras ja ebausaldusväärne? Nii või?”
„Mitte päris. Aga osaliselt.”
„Tal oli salasuhe ühe naisega. Kelle nimi võib olla Louise. Me teame, kuidas ta välja näeb.”
Wallander tõusis, lülitas projektori sisse ja osutas naise pildile.
„Minu meelest on tema näos midagi imelikku. Aga ma ei saa aru, mis.”
Ann-Britt Höglund kõhkles. Kuid Wallanderile jäi mulje, et tema väide ei olnud Ann-Briti jaoks päris ootamatu.
„Midagi on tema juustega,” ütles Ann-Britt kõheldes. „Ma ei tea, mis täpselt.”
„Me peame ta üles leidma,” lausus Wallander. „Ja me leiame.”
Ta pani projektorisse teise foto ja vaatas Ann-Briti poole. Ann-Britt oli ebalev.
„Ma olen üsna kindel, et niisuguseid riideid kanti 16. sajandil. Mul on kodus raamat eri ajastu moodidest. Aga ma võin ka eksida.”
„Mida sa veel näed?”
„Noored, pealtnäha rõõmsad. Elevil ja purjus.”
Wallanderile meenusid Sten Widéni juures nähtud pildid nende kunagisest reisist Saksamaale. Kus Wallander seisis, õllepudel käes, ja oli väga purjus.
Teatud sarnasus oli olemas.
„Mida sa veel näed?”
„Poiss, vasakult teine, hüüaks nagu midagi fotograafile.”
„Kus nad võiksid olla?”
„Vasakult langeb vari. Pilt on tehtud õues. Kaugemal on põõsad, võib-olla ka mõned puud.”
„Nad istuvad linal, millel on rohkesti sööki. Ja nad on kostümeeritud. Mida see tähendab?”
„Maskeraad. Pidu.”
„Oletame, et see on mingi suvine pidu,” ütles Wallander. „Ilm paistab soe olevat. Võib-olla on see jaanipidu. Aga mitte selle aasta oma. Sest Normanit pole, kuigi Astrid Hillström on kohal.”
„Ta paistab siin pisut noorem.”
Wallander oli nõus.
„Mulle tundub ka nii. See pilt võib olla tehtud aasta või paar tagasi.”
„Pildi meeleolu on helge,” ütles Ann-Britt. „Selles vanuses ollaksegi nii rõõmsad. Elu tundub lõputu, mured tühised.”
„Mul on tunne, et meid ootab ees midagi enneolematut,” ütles Wallander. „Raskuspunkt on muidugi Svedbergil. Aga ma ei tea, kus suunas tegutseda. Kompassinõel käib ringi.”
„Muidugi on jube mõelda, et Svedberg võis olla segatud millessegi, mida me parema meelega ettegi kujutada ei tahaks,” lausus Ann-Britt.
„Ylva Brink ütles ühe imeliku asja, kui ma temaga eile rääkisin. Svedberg olevat öelnud, et mina olin ta parim sõber.”
Ann-Britt vaatas talle küsivalt otsa.
„Kas sa imestad?”
„Loomulikult imestan.”
„Pealegi ta imetles sind väga. Kõik teadsid seda.”
Wallander