Mõõkade maru I: Teras ja lumi. George R. R. Martin
jäid magama,” ütles poiss.
„Ma ainult puhkasin silmi.”
„Siis puhkasid sa neid päris tükk aega. Sinu hobune kõndis ringiratast, aga alles siis, kui ta seisma jäi, sain ma aru, et sa magad. Sooja Pirukaga on sama lugu: ta sõitis vastu üht puuharu ja lendas sadulast – küll ta siis alles röögatas. Isegi see ei äratanud sind üles. Sa pead peatuse tegema ja magama.”
„Ma jaksan edasi minna sama kaua kui sina.” Arya haigutas.
„Ära valeta,” ütles Gendry. „Eks mine edasi, kui tahad lollusi teha, aga mina jään paigale. Ma võtan esimese vahikorra endale. Sina maga.”
„Aga Soe Pirukas?”
Gendry osutas käega. Soe Pirukas lamas juba kerratõmbunult oma mantli all niisketest lehtedest asemel ja norskas vaikselt. Ta hoidis ühes peos suurt juustuviilu, kuid oli ilmselt söömise pealt magama jäänud.
Arya mõistis, et vaielda pole mõtet; Gendryl oli õigus. Ka Pajatsid ei saa ilma magamata läbi, kinnitas ta endale lootuses, et see on tõsi. Ta oli nii väsinud, et nägi isegi sadulast mahatulekuga tükk aega vaeva, kuid ta ei unustanud oma hobust kammitsasse panna, enne kui ühe kase alla pikali heitis. Maa oli kõva ja niiske. Ta mõtiskles, millal ta ükskord saab jälle voodis magada, sooja sööki ja õdusa koldetule paistele. Enne kui Arya silmad kinni pani, tõmbas ta veel mõõga tupest ja asetas selle enda kõrvale. „Ser Gregor,” sosistas ta haigutades. „Dunsen, Polliver, Leebe Raff, Kõditaja ja… Kõditaja… Hagijas…”
Tema unenäod olid verised ja metsikud. Ta nägi Pajatseid, keda oli vähemalt neli – heledanahaline lüseenlane, tõmmu jõhker ibbeni kirvemees, armiline dothraki hobuisand, kelle nimi oli Iggo, ja dornlane, kelle nime ta ei teadnud. Nad ratsutasid oma roostetavates turvistikes ja märgades parknahast vammustes läbi vihma üha edasi, mõõgad ja kirves vastu sadulaid kõlksumas. Nad arvavad, et jälitavad mind, mõistis Arya veidra terava selgusega, nagu tihti unenäos, kuid nad eksivad. Tema jälitas neid.
Selles unenäos ei olnud ta mitte tüdrukutirts, vaid suur ja tugev hunt, ja kui ta meeste ees puude alt välja ilmus ja kihvad madala kumeda urina saatel paljaks ajas, tundis ta nii hobustest kui meestest hoovavat vänget hirmulõhna. Lüseenlase ratsu hakkas kohkunult perutama ja hirnuma ja teised vahetasid omavahel inimkõnes hõikeid, kuid enne kui nad midagi teha jõudsid, sööstsid pimedusest ja vihmast esile teised hundid, terve kari – kõhnad ja märjad ja hääletud.
Võitlus kujunes lühikeseks, kuid veriseks. Karune mees tõmmati sadulast, kui ta oma kirve järele haaras, tõmmunahkne suri vibu vinna tõmmates ja heledanahkne lüseenlane püüdis põgeneda. Arya vennad ja õed jõudsid talle järele ja ründasid teda igast küljest, sundides teda sinna-tänna põiklema, napsasid kihvadega tema hobuse jalgu ja rebisid ratsaniku kõri lõhki, kui ta sadulast maha prantsatas.
Ainult kellukestega mees kaitses ennast visalt. Tema hobuse kabjalöök purustas ühe Arya õe pea ja ta raius teise hundi oma kõvera hõbeküünega peaaegu pooleks, juuksed vaikselt tilisemas.
Raevuhoos kargas Arya talle turja, paisates mehe uperkuuti sadulast. Tema lõuad sulgusid juba õhus mehe käsivarre ümber, nii et kihvad läbi naha ja villase riide ja pehme ihu tungisid. Kui nad maha langesid, rapsas ta raevukalt peaga ja rebis käe mehe õla küljest lahti. Ta raputas seda võidukalt suus, nii et soojad punased piisad külma tumeda vihma sisse laiali pritsisid.
TYRION
Ta ärkas vanade raudhingede kriiksumise peale.
„Kes?” kraaksatas ta. Vähemalt oli ta hääle tagasi saanud, ehkki see oli käre ja kähe. Tyrioni raputas endiselt palavik ja tal polnud aimugi, mis kell olla võis. Kui kaua ta oli seekord maganud? Ta oli väga nõrk, paganama nõrk. „Kes?” hõikas ta uuesti, valjemini. Ukseavast langes tuppa tõrvikuvalgus, kuid kambris endas oli ainsaks valguseallikaks küünlajupp tema voodi kõrval.
Nähes tema poole liikuvat kogu, Tyrion võpatas. Siin, Maegori linnuses, olid kõik teenrid kuninganna palgal, nii et iga tulija võis olla Cersei järjekordne tööriist, kes on saadetud ser Mandoni poolelijäänud tööd lõpetama.
Siis astus mees küünlavalgusse, heitis kääbuse kahvatule näole pika pilgu ja turtsatas. „Lõikasid habet ajades endale sisse või?”
Tyrion tõstis sõrmed suure haava juurde, mis ühe silma kohalt üle ninajäänuste lõuani jooksis. Liigliha oli veel vermeline ja katsudes soe. „Kole suure habemenoaga jah.”
Bronni süsimustad juuksed olid värskelt pestud ja tema karmi näo kohalt üle pea kuklasse kammitud ja ta kandis pehmest töödeldud nahast kõrge säärega saapaid, hõbetükkidega ehitud laia rihma ja helerohelist siidmantlit. Põiki üle tema tumehalli villase vammuse rinnaesise jooksis ererohelise lõngaga tikitud leegitsev kett.
„Kus sa olid?” nõudis Tyrion. „Ma lasin sind kutsuda… sellest on vist oma kaks nädalat.”
„Pigem neli päeva,” vastas rändsõdur, „ja ma käisin siin kaks korda ja sa olid oimetum kui laip.”
„Ma pole laip. Kuigi mu kallis õde püüdis mind selleks teha.” Seda poleks ehk maksnud valjusti öelda, kuid Tyrion ei hoolinud. Tema sisetunne ütles talle, et ser Mandon oli püüdnud teda tappa Cersei käsul. „Mis jõle asi sul rinna peal on?”
Bronn irvitas. „Minu rüütlivapp. Roheline leegitsev kett suitsuhallil põhjal. Sinu auliku isa käsul olen ma nüüd Mustvee ser Bronn, Paharet. Püüa seda mitte unustada.”
Tyrion toetas käed vastu sulgmadratsit ja nihutas ennast paari tolli jagu tahapoole, patjade najale. „Kui sa ehk mäletad, siis olin mina see, kes lubas su rüütliks teha.” See „sinu auliku isa käsul” ei meeldinud talle mitte üks põrm. Isand Tywin ei olnud aega raisanud. See, et ta oma poja Käe tornist välja tõstis ja ise sinna asus, oli kõigi jaoks selge märk, ja see siin oli teine. „Mina kaotasin pool nina ja sina said rüütliks. Jumalatel on, mille eest aru anda.” Tyrioni hääles kõlas tusk. „Kas mu isa lõi su ise rüütliks?”
„Ei. Need meie seast, kes võitlusest ketitornide juures eluga pääsesid, võidis ülemseitsmik ja lõi rüütliks Valvkond. See võttis tubli pool päeva, sest ainult kolm Valget Sõdalast olidki jäänud seda riitust läbi viima.”
„Ma tean, et ser Mandon sai lahingus surma.” Pod tõukas ta jõkke pool silmapilku enne seda, kui see reetlik närukael jõudis oma mõõga mulle südamesse torgata. „Keda veel enam pole?”
„Hagijat,” vastas Bronn. „Ta pole surnud, lihtsalt kadunud. Linnavahtide jutu järgi lõi ta araks ja sina juhtisid tema asemel väljatungi.”
See polnud mul just kõige parem mõte. Kulmu kortsutades tundis Tyrion, kuidas armkude pingule tõmbub. Ta viipas Bronnile, et too toolile istuks. „Mu õde peab mind vist sitasitikaks. Ta hoiab mind pimeduses ja söödab mulle paska ette. Pod on tore poiss, aga tema keelel on Casterly Kalju suurune sõlm peal ja ma ei usu pooli asju, mida ta mulle räägib. Kui ma ta ser Jacelyni järele saatsin, tuli ta tagasi ja ütles mulle, et ta on surnud.”
„Tema ja veel tuhanded mehed.” Bronn võttis istet.
„Kuidas?” päris Tyrion veelgi õõnsama tundega.
„Lahingu ajal. Nagu ma kuulnud olen, saatis su õde Kettleblackid kuningat tagasi Punasesse Kantsi tooma. Kui linnaväelased tema lahkumist nägid, otsustasid pooled neist koos temaga lahkuda. Raudkäsi tõkestas neil tee ja üritas neid tagasi müüridele kupatada. Räägitakse, et Bywater olevat neile tublisti säru teinud ja nad olid juba peaaegu ringi pööramas, kui keegi noole läbi ta kaela kihutas. Siis ei tundunud ta enam nii hirmuäratav ja ta tiriti hobuse seljast maha ja tapeti ära.”
Veel üks võlg Cersei hingel. „Minu õepoeg Joffrey,” ütles Tyrion. „Kas ta oli ohus?”
„Mitte rohkem kui mõned ja vähem kui enamik.”
„Oli tal midagi viga? Oli ta haavata saanud? Juuksed sassi ajanud, varba ära löönud, küüne pooleks murdnud?”
„Minu