Mõõkade maru I: Teras ja lumi. George R. R. Martin
pakun välja parema lahenduse – kahevõitluse. Teie ja minu vahel.”
„Ma pole eile sündinud, Lannister.”
„Ei, aga te surete ilmselt täna.” Jaime tõstis käed, nii et teine tema käeraudu näeks. „Ma võitlen teiega ahelates. Mida teil karta on?”
„Mitte teid, ser. Kui see oleks minu otsustada, siis jääksin ma rõõmuga nõusse, kuid mul on käsk teid elusana tagasi toimetada, kui võimalik. Laskurid.” Ser Robin andis neile käega märku. „Vibud vinna. Noo –”
Vahemaa oli napilt kolmkümmend küünart. Vibumehed oleksid üsna kindlasti märki tabanud, ent kui nad oma pikkvibud vinna tõmbasid, sadas neile kaela veerkivide valing. Väikesed kivid kolisesid laevatekil, põrkasid vastu meeste kiivreid ja sulpsatasid kahel pool käila jõkke. Need, kes jõudsid taibata, mis toimub, tõstsid pilgud just siis, kui lehmasuurune kivirahn järsaku tipust lahti murdus. Ser Robin röögatas kohkunult. Kivi pöörles õhus, põrkas vastu kaljuseina, lõhenes kaheks ja langes laeva peale. Suurem tükk murdis masti pooleks, rebis purje lõhki, paiskas kaks vibukütti jõkke ja lömastas jala ühel sõudjal, kes oma aeru kohal küürutas. See, kui kiiresti galeer veega täituma hakkas, andis tunnistust, et väiksem tükk oli laeva keresse augu löönud. Sõudjate karjed kajasid järsakult vastu ja vibumehed rabelesid jõevoolus nagu pöörased. Selle järgi otsustades, kuidas nad kätega vett peksid, ei osanud ükski neist ujuda. Jaime naeris.
Selleks ajaks kui nad vabasse vette jõudsid, hulpis galeer võrendike, keeriste ja rontide vahel ja Jaime Lannister leidis, et jumalad on head. Ser Robinil ja tema kolm korda neetud vibumeestel seisis ees pikk märg jalgsirännak Vetevoole ja lisaks oli Jaime nüüd sellest suurest inetust piigast prii. Ma poleks ise paremat tahtagi osanud. Kui ma nendest raudadest vabaks saan…
Ser Cleos hüüatas. Kui Jaime üles vaatas, rühkis Brienne neist tükk maad eespool kaljuveerel – ta oli tulnud põiki üle maaneeme, sellal kui nemad mööda jõelooget liikusid. Ta hüppas kaljult hooga alla ja mõjus peaaegu graatsiliselt, kui ta õhus sukeldumisasendi võttis. Oleks olnud nurjatu loota, et ta pea vastu mõnd kivi puruks lööb. Ser Cleos pööras lootsiku tema suunas. Õnneks oli Jaimel aer ikka veel peos. Üks tubli hoop, kui ta paadi juurde sumab, ja ma saan tast lahti.
Selle asemel sirutas ta aeru vee kohale. Brienne haaras sellest kinni ja Jaime tõmbas ta paati. Kui ta piigat paati aitas, sorises tolle juustest vett ja tilkus ta läbimärgadest riietest paadipõhja lombiks. Ta on märjana veelgi inetum. Kes oleks seda võinud uskuda? „Sa oled üks pagana rumal plika,” ütles Jaime talle. „Me oleksime võinud teed ilma sinuta jätkata. Sa vist tahad, et ma sind tänaksin?”
„Mul pole su tänu tarvis, Kuningatapja. Ma tõotasin, et viin su tervena Kuningalinna.”
„Ja sa kavatsed seda tõotust ka pidada?” Jaime kinkis talle oma säravaima naeratuse. „Imesid ikka juhtub.”
CATELYN
Ser Desmond Grell oli kogu elu Tullyde suguvõsa teeninud. Kui Catelyn sündis, oli ta veel kannupoiss, sai rüütliks siis, kui Catelyn käima ja ratsutama ja ujuma õppis, ja oli isand Hosteri tütre pulmapäevaks relvaülemaks tõusnud. Ta oli näinud, kuidas väikesest Catist kasvas noor naine, vägeva valitseja kaasa, kuninga ema. Ja nüüd on ta näinud ka seda, kuidas minust sai reetur.
Kui Edmure sõjasõidule läks, määras ta ser Desmondi lossipealikuks, mistõttu Catelyni kuritöö arutamine oli nüüd vana rüütli kohus. Et oma kitsikust leevendada võttis ta endaga kaasa Catelyni isa kojaülema, range loomuga Utherydes Wayni. Mõlemad mehed seisid ja vaatasid talle otsa: jässakas ser Desmond näost punetav ja kohmetu; morn Utherydes sünge ja nukker. Kumbki ootas, et teine alustaks. Nad on kogu elu mu isa teeninud ja ma tasusin neile häbiteoga, mõtles Catelyn väsinult.
„Teie pojad,” sõnas ser Desmond lõpuks. „Meister Vyman rääkis meile. Vaesed poisid. Kohutav. Kohutav. Kuid…”
„Me jagame teie kurvastust, mu emand,” ütles Utherydes Wayn. „Kogu Vetevoo leinab koos teiega, kuid…”
„Küllap röövis see uudis teilt mõistuse,” segas ser Desmond vahele, „murest sündinud meeletus, ema meeletus, inimesed mõistavad seda. Te ei andnud endale aru…”
„Andsin küll,” ütles Catelyn kindlalt. „Ma andsin endale aru, mida ma teen, ja mõistsin, et talitan reetlikult. Kui te mu karistamata jätate, hakkavad inimesed arvama, et me punusime koos salanõu Jaime Lannisteri vabastamiseks. See oli minu ja ainult minu tegu ja mina üksi pean selle eest vastust andma. Pange mind ahelatesse, mis Kuningatapjast vabaks jäid, ja ma kannan neid uhkusega, kui te nõnda otsustate.”
„Ahelatesse?” Ainuüksi see sõna täitis õnnetu ser Desmondi ilmse kohkumusega. „Kuninga ema, minu käskija lihase tütre? Võimatu.”
„Ehk nõustub mu emand koduarestiga oma ruumides, kuni ser Edmure tagasi jõuab,” sõnas kojaülem Utherydes Wayn. „Üksipäini, et oma tapetud poegade eest palvetada.”
„Jah, arest,” nõustus ser Desmond. „Arest tornikambris, sellest piisab.”
„Kui ma pean arestis olema, siis sündigu see mu isa ruumides, et ma saaksin talle ta viimastel elupäevadel tröösti pakkuda.”
Ser Desmond mõtles hetke järele. „Olgu nii. Te ei pea mugavusest ja lahkusest mitte puudust tundma, kuid teil on keelatud lossis ringi liikuda. Võite küll vabalt käia seitsmekojas, kuid muul ajal püsige isand Hosteri ruumides, kuni valitseja Edmure tagasi jõuab.”
„Nagu soovite.” Kuni nende isa veel elas, polnud Edmure mingi valitseja, kuid Catelyn ei hakanud vanamehe sõnu parandama. „Pange mind valve alla, kui vajalikuks peate, kuid ma tõotan teile, et ma ei ürita põgeneda.”
Ser Desmond noogutas, olles ilmselt rõõmus, et selle ebameeldiva ülesandega on nüüd asi ühel pool, kuid nukrapilguline Utherydes Wayn jäi pärast lossipealiku lahkumist veel hetkeks paigale. „Te tegite ränga eksisammu, mu emand, kuid ilmaasjata. Ser Desmond saatis ser Robin Rygeri neid jälitama, et Kuningatapja tagasi tuua… või vähemalt tema pea.”
Seda oli Catelyn kartnudki. Andku Sõdalane su mõõgakäele rammu, Brienne, palvetas ta. Ta oli teinud kõik, mis tema võimuses, nüüd jäi veel üle ainult loota.
Tema asjad olid viidud ta isa magamistuppa, kus kõige tähtsam mööbliese oli suur baldahhiinvoodi, kus Catelyn oli ilmale tulnud; selle nikerdatud sambad kujutasid hüppavaid forelle. Tema isa oli viidud alumisele vahekorrusele ja haigevoodi seatud vastu kolmnurkset rõdu, kuhu pääses isand Hosteri külalistekambrist ja kust ta sai näha jõgesid, mida ta oli eluaeg väga armastanud.
Isand Hoster magas, kui Catelyn sisse astus. Ta läks välja rõdule ja jäi seisma, üks käsi krobelisele kivirinnatisele toetatud. Lossi nurga taga suubus kiire vooluga Kärestikujõgi tüünesse Punaharru ja Catelyn nägi siit kaugele allajõge. Kui idast ligineb triibuline puri, siis on see naasev ser Robin. Kuid esialgu oli veteväli tühi. Catelyn tänas selle eest jumalaid ja läks tagasi sisse ja istus oma isa juurde.
Catelyn ei teadnud, kas isand Hoster mõistab, et ta on seal või kas tema juuresolek pakub isand Hosterile mingit tröösti, kuid talle endale mõjus isa seltsis viibimine lohutavalt. Mida sa ütleksid, kui sa mu kuriteost teada saaksid, isa? mõistatas Catelyn. Kas sa oleksid samuti talitanud, kui Lysa ja mina oleksime vaenlase käes olnud? Või mõistaksid ka sina mu hukka ja nimetaksid seda ema meeletuseks?
Selles toas valitses surma lõhn: raske, imal ja rüve lõhn, mis hakkas külge. See tõi Catelynile meelde pojad, kelle ta oli kaotanud, tema armsa Brani ja väikese Rickoni, kes olid tapetud Nedi endise kasupoja Theon Greyjoy käe läbi. Ta leinas ikka veel Nedi taga ja sellel leinal ei olnud lõppu, kuid jääda ilma ka oma lapsukestest… „Lapse kaotus on kohutavalt valus,” sosistas ta vaikselt, rohkem endale kui isale.
Isand Hoster avas silmad. „Neitsikannike,” kahistas ta valust tuhmil häälel.
Ta ei tunne mind ära. Catelyn oli sellega juba