Mõõkade maru I: Teras ja lumi. George R. R. Martin
valged räitsakad. Kuidas nad oma moonapeidikud lume seest üles leiavad – või loomaraja, mida mööda nad kavatsesid itta suunduda? Neil pole Dywenit ega Bannenit tarviski, et meid kätte leida, kui me värskesse lumme jäljed jätame. Ja lumi varjas maakonarused, eriti pimeduses. Hobune võib mõne juure taha komistada, mõne kivi otsas jala murda. Me oleme hukas, mõistis ta. Juba enne alustamist. Meiega on lõpp. Kaanipüüdja poega ei oota ees üliku elu ega kants, mida ta võiks enda omaks nimetada, ega naised ega kroonid. Ainult metslase mõõk kõhus ja siis nimetu haud. Lumi röövis mult selle kõik… neetud lumi…
Poiss, kelle nimi tähendas lund, oli ta kord juba hävitanud. Snow ja tema lemmiksiga.
Chett tõusis jalule. Tema jalad olid kanged ja langevad lumehelbed muutsid kauged tõrvikud ähmaseks oranžiks kumaks. Tal oli tunne, nagu ründaks teda pilv kahkjaid külmaputukaid. Need maandusid talle turjale ja pähe, lendasid talle ninna ja silma. Ta rapsis need vandudes maha. Samwell Tarly, tuli talle mõte. Ma võin vähemalt ser Põssaga arved õiendada. Ta mähkis salli endale näo ümber, tõmbas peakoti üles ja hakkas rühkima läbi laagri sinna, kus too argpüks magas.
Lumesadu oli nii tihe, et ta eksis telkide vahel ära, kuid silmas lõpuks mugavat väikest tuulevarju, mille paksuke oli endale ühe kivirahnu ja kaarnapuuride vahele ehitanud. Tarlyt kattis mustade villavaipade ja hatuste karusnahkade kuhi, mille peale kogunes sissetuiskav lumi. Ta meenutas mingit pehmet ümarat mäge. Teras lihises vastu nahka vaikselt nagu viirastus, kui Chett oma pistoda tupest tõmbas. Üks kaaren kraaksatas. „Lumi,” porises teine, oma mustade silmadega läbi võre piiludes. Ning esimene lisas: „Lumi.” Chett nihkus ettevaatlikult samme seades neist mööda. Ta kavatses suruda vasaku käe paksukese suule, et tema karjeid summutada, ja siis…
Uuuuuuuuhoooooooooo.
Ta tardus poolelt sammult ja neelas alla sajatuse, kui sarvehuige üle laagri kõlas, nõrk ja kauge, ent ometi äratuntav. Mitte praegu. Jumalad olgu neetud, mitte PRAEGU! Vana Karu oli peitnud Rusikat ümbritsevasse puudesõõri piilurid, et nad iga ligineja eest hoiataksid. Jarman Buckwell on Hiiglase Trepilt tagasi, oletas Chett, või siis Qhorin Poolkäsi Üürgavast kurust. Ühekordne sarvehuige tähendas vendade tagasijõudmist. Kui see on Poolkäsi, siis võib Jon Snow olla koos temaga ja elus.
Sam Tarly ajas end istukile, silmad paistes, ja põrnitses hämmeldunult lund. Kaarnad kraaksusid lärmakalt ja Chett kuulis oma koerte haukumist.
Pool laagrit on ärkvel, kurat võtaks. Ta pigistas kinnastatud sõrmedega pistodapära ja ootas sarvehuike vaibumist. Kuid see kordus sedamaid, valjemini ja pikemalt.
Uuuuuuuuuuuuuuuhooooooooooooooooo.
„Jumalad,” kuulis Chett Sam Tarly vingatust. Paksuke ajas end vaarudes põlvili, jalad mantlisse ja tekkidesse takerdunud. Ta lõi need jalaga eemale ja küünitas käe soomussärgi järele, mille ta oli kõrvalseisva rahnu külge riputanud. Kui ta selle suure telgisarnase rõivaeseme üle pea tõmbas ja endale selga surus, märkas ta ligiduses seisvat Chetti. „Kas see oli teine kord?” küsis ta. „Mulle tundus unes, et ma kuulsin kahte huiget…”
„See polnud uni,” ütles Chett. „Kaks huiget, mis kutsuvad Vahtkonda relvile. Kaks huiget, mis tähendavad vaenlase liginemist. Sealt tuleb kirves, millele on kirjutatud Põssa, sa paksmagu. Kaks huiget tähendab metslaseid.” Hirm poisi suurel ümaral näol ajas talle naeru peale. „Käigu nad kõik seitsmesse põrgusse. Kuradi Harma. Kuradi Mance Rayder. Kuradi Smallwood, kes ütles, et nad jõuavad meieni alles…”
Uuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuhooooooooooooooooooooooo.
Huige jätkus üha, kuni tundus, et see ei lõpe enam kunagi. Kaarnad vehkisid tiibadega ja kraaksusid oma puurides ringi lennates ja vastu võret põrgates ja kogu laagris ärkasid Öise Vahtkonna vennad unest, tõmbasid turviseid selga, pannaldasid mõõgavöid, haarasid kätte sõjakirved ja vibud. Samwell Tarly seisis vabisedes, näost sama karva nagu lumi, mis pööreldes ümberringi alla langes. „Kolmas,” viiksatas ta Chettile, „see oli kolmas kord, ma kuulsin seda. Kolme korda ei puhuta kunagi. Pole puhutud sadu ja tuhandeid aastaid. Kolm tähendab…”
„…ebalasi.” Chett tegi häält, mis meenutas ühekorraga naeru ja nuukset, ja korraga olid ta alusriided märjad ja ta tundis, kuidas kusi mööda ta jalga alla jookseb ja nägi oma püksiesiselt tõusvat auru.
JAIME
Idatuul sasis tema pulstunud juukseid, õrn ja lõhnav nagu Cersei sõrmed. Ta kuulis lindude laulu ja tundis jõe voogamist paadi all, kui aerutõmbed neid kahvaturoosale koidule vastu viisid. Pärast kauast pimeduses viibimist oli maailm nii sulnis, et Jaime Lannisteril käis pea ringi. Ma olen elus ja päikesepaistest purjus. Tema huultelt vallandus naer, äkiline nagu varjust lendu ehmunud vutt.
„Tasa,” urahtas piiga kulmu kortsutades. See sobis tema laiale inetule näole rohkem kui naeratus, kuigi Jaime polnud teda veel kordagi naeratamas näinud. Mees lõbustas ennast kujutluspildiga, kuidas see tüdruk kannab oma naastulise parknahast vammuse asemel mõnda Cersei siidkleiti. Sama hästi võiks lehma siidi riietada.
Kuid see lehm oskas sõuda. Sääremarjad tema koredast riidest pruunide pükste all olid nagu haokubud ja tema pikad käelihased lainetasid ja paisusid iga aerutõmbe juures. Ehkki tüdruk oli sõudnud pool ööd, ei ilmutanud ta mingeid väsimuse tundemärke, mida Jaime ei saanud sugugi öelda oma nõo ser Cleose kohta, kes istus teise aeru taga. Pealtnäha üks suurt kasvu talutüdruk, kuid räägib nagu kõrgestisündinu ja kannab mõõka ja pistoda. Haa, aga kas ta neid ka kasutada mõistab? Jaime kavatses selle välja selgitada, niipea kui ta nendest kammitsatest lahti saab.
Tema randmeid kammitsesid käerauad ja pahkluude ümber olid teised samasugused, mida ühendas vaid jalapikkune jäme ketijupp. „Hakka või arvama, nagu ei piisaks minu kui Lannisteri ausõnast küllalt,” oli ta naljatanud, kui teda kammitsaisse pandi. Ta oli siis olnud väga purjus – tänu Catelyn Starkile. Vetevoolt põgenemist mäletas ta vaid katkendlikult. Vangivahiga oli rüsinaks läinud, kuid see kehakas piiga oli tast jagu saanud. Pärast seda tõusid nad üles lõputust trepist, mis muudkui keerles. Jaime jalad nõtkusid nagu rohukõrred ja ta komistas paar-kolm korda, kuni piiga talle käsivarre toeks ulatas. Mingil hetkel mähiti ta rändurimantlisse ja tõugati lootsikupõhja. Ta mäletas, et kuulis, kuidas emand Catelyn andis kellelegi käsu Vetevärava võre üles tõsta. Naine teatas vastuvaidlemist mittesallival toonil, et saadab ser Cleos Frey uute rahutingimustega tagasi Kuningalinna kuninganna juurde.
Siis oli ta ilmselt magama jäänud. Vein oli ta uniseks teinud ja oli mõnus ennast välja sirutada – seda luksust ei olnud vangikongi ahelad talle võimaldanud. Jaime oli juba ammu õppinud sõjateel olles sadulas tukastama. Nüüd käis see tal sama kergesti. Tyrion naerab ennast ribadeks, kui kuuleb, kuidas ma omaenda põgenemise maha magasin. Kuid nüüd oli ta ärkvel ja need kammitsad ahistasid teda. „Mu daam,” tõstis ta häält, „kui te need ahelad maha võtate, siis vahetan teid aerude taga välja.”
Neiu kortsutas taas kulmu, hobusehambulisel näol kuri ja kahtlustav ilme. „Sa jääd ahelaisse, Kuningatapja.”
„Kas sa kavatsed ise kuni Kuningalinnani sõuda, plika?”
„Sa ütled mulle edaspidi Brienne. Mitte plika.”
„Minu nimi on ser Jaime. Mitte Kuningatapja.”
„Kas sa eitad, et tapsid kuninga?”
„Ei. Kas sina eitad oma sugu? Kui jah, siis sõlmi oma püksid lahti ja näita ette.” Jaime naeratas neiule süütult. „Sa võiksid küll ka ainult pihiku lahti teha, aga sind vaadates tundub, et see ei tõestaks eriti midagi.”
Ser Cleos muutus rahutuks. „Nõbu, ole ikka viisakas.”
Temas on vähe Lannisteride verd. Cleos oli Jaime tädi Genna poeg abielust tolle juhmardi Emmon Freyga, kes oli isand Tywin Lannisteri ees värisenud alates päevast, mil ta tema õega naitus. Kui Kaksikute isand Walder Frey Vetevoo poolel sõtta astus, otsustas ser Emmon jääda truuks oma naisele, mitte oma isale. Casterly Kalju läks selle kosjatehinguga alt,