Mõõkade maru I: Teras ja lumi. George R. R. Martin
vajas nüüd õhku, kuid teda valdas hirm. Oli ta juba ketist möödas, oli ta juba lahes? Kui ta mõne laeva all pinnale tõuseb, upub ta ära, ja kui ta kerkib pinnale turmatule ujuvate laikude keskel, siis kõrvetab esimene hingetõmme ta kopsud tuhaks. Ta pööras end vees, et üles vaadata, kuid sealt paistis ainult roheline pimedus ja siis pööras ta ennast liiga palju ega saanud korraga enam aru, kus on üleval ja kus all. Teda haaras kabuhirm. Ta peksles kätega vastu jõepõhja ja lõi üles mudapilve, mis teda pimestas. Rinnus pitsitas iga hetkega üha rohkem. Ta kaapas vett, jalgadega rapsides, kätega edasi tõmmates, kopsud õhu järele kisendamas, rapsis ühtesoodu, nüüd jõe hämarusse eksinud, rapsis, rapsis, rapsis, kuni ta ei suutnud enam rapsida. Kui ta kisenduseks suu avas, tungis soolase maitsega vesi sinna sisse ja Davos Seaworth mõistis, et ta upub.
Järgmiseks avastas ta, et päike paistab taevas ja ta lamab kivisel rannal lageda kaljutipu all, ümberringi tühi laht ja tema kõrval katkine mast, põlenud puri ja tursunud laip. Mast, puri ja surnukeha kadusid järgmise tõusuga, jättes Davose üksinda tema kaljule keset heigikuninga odasid.
Tänu pikkadele aastatele salakaubavedaja ametis olid Kuningalinna ümbruse veed talle tuttavamad kui ükski kodu, kus ta kunagi elanud oli, ja ta teadis, et tema pelgupaik on vaid täpike kaardil kohas, kuhu ausad meremehed ei tüürinud, vaid sealt eemale hoidsid … kuigi Davos ise oli salakaubavedajana korra või paar sinna trehvanud, et silma alt eemale hoida. Kui mind siit surnuna leitakse, kui üldse leitakse, siis antakse sellele kaljule minu nimi, mõtles ta. Nad nimetavad selle Sibulakaljuks; sellest saab minu hauasammas ja minu pärandus. Ta ei väärinudki rohkemat. Isa kaitseb oma lapsi, õpetasid seitsmikud, kuid Davos oli oma pojad tulle viinud. Dale ei sigita oma naisele kunagi seda last, kelle eest nad olid palvetanud, ja Allard, kellel oli üks tüdruk Muinaslinnas ja teine Kuningalinnas ja kolmas Braavoses – nad kõik itkevad varsti. Matthosest ei saa kunagi kapten omal laeval, millest ta unistas. Maric ei saa kunagi rüütliks.
Kuidas ma saan elada, kui nemad on surnud? Nii palju vapraid rüütleid ja vägevaid isandaid on hukkunud, minust paremaid ja kõrgest soost mehi. Rooma oma koopasse, Davos. Rooma sinna ja tõmba ennast kägarasse ja see laev sõidab mööda ja rohkem ei tule keegi sind häirima. Maga oma kivist padjal ja las kajakad nokivad sul silmad peast ja krabid söövad su ihu. Sina oled neid juba küllalt söönud, sa oled neile võlgu. Poe peitu, salakaubavedaja. Poe peitu ja ära tee häält ja sure.
Puri oli nüüd peaaegu temaga kohakuti. Veel mõni hetk ja laev sõidab rahulikult mööda ja ta võib rahus surra.
Tema käsi tõusis kurgu alla ja kobas väikest nahkkukrut, mida ta alati kaelas kandis. Selles hoidis ta nende nelja sõrme luid, mille tema kuningas oli tal maha raiunud selsamal päeval, kui ta Davose rüütliks lõi. Minu õnn. Tema sõrmeköndid patsutasid rinda, kobasid ringi ega leidnud midagi. Kukkur oli kadunud ja sõrmeluud tükkis sellega. Stannis ei olnud mõistnud, miks Davos oma luid alles hoiab. „Et mu kuninga õiglus mul meeles püsiks,” sosistas ta pragunenud huultega. Kuid nüüd olid need kadunud. Tuli võttis nii mu õnne kui mu pojad. Tema unenägudes leegitses jõgi üha ja deemonid tantsisid vee peal, käes leegitsevad piitsad, ja mehed söestusid ja põlesid selle hoopide all. „Heida armu, Ema,” palvetas Davos. „Päästa mind, lahke Ema, päästa meid kõiki. Ma jäin ilma oma õnnest ja oma poegadest.” Ta nuttis nüüd varjamatult, soolased pisarad üle põskede alla voolamas. „Tuli võttis kõik… see tuli…”
Võib-olla oli see vaid kaljule puhuv tuul või mere kohin rannal, kuid hetkeks kuulis Davos Seaworth vastust. „Sina kutsusid selle tule välja,” sosistas Ema sama nõrgal häälel nagu lainemüha merekarbis, kurvalt ja vaikselt. „Sa põletasid meid ära… põletasid ära… põletasid ära.”
„Seda tegi tema!” karjatas Davos. „Ema, ära hülga meid. Tema põletas su ära, see punane naine, Melisandre, tema!” Ta nägi teda vaimusilmas: südamekujulist nägu, punaseid silmi, pikki vasekarva juukseid, punast kleiti, siidi ja atlassi pöörist, mis liikus nagu leegid, kui ta ringi kõndis. Ta oli tulnud idast, Asshaist, ta oli tulnud Lohekivile ja võitnud oma võõramaa jumala poole Selyse ja tema lähikondlased ja seejärel ka kuninga Stannis Baratheoni enda. Kes oli läinud nii kaugele, et pani leegitseva südame oma lippudele – R’hllori, Valguse Isanda ja Leegi ja Varju Jumala leegitseva südame. Melisandre õhutusel oli ta Seitsme nende seitsmekojast Lohekivil välja lohistanud ja nad lossiväravate ees ära põletanud ja hiljem oli ta maha põletanud ka Tormiotsa hiie, sealhulgas südamepuu, suure pühaliku näoga valge paispuu.
„See oli tema kätetöö,” kordas Davos nüüd nõrgemalt. Tema ja sinu kätetöö, sibularüütel. Sina viisid ta ööpimeduses Tormiotsale, et ta seal oma varjusigidiku valla laseks. Sa pole mitte süüta. Sa ratsutasid tema lipu all ja heiskasid selle oma masti. Sa vaatasid, kuidas Seitse Lohekivil põlesid ega teinud midagi. Ta heitis tulle Isa õigluse ja Ema armu ja Vanaeide tarkuse. Sepp ja Võõras, Neitsi ja Sõdalane – ta põletas nad kõik ära oma õela jumala auks ja sina seisid ja hoidsid keele hammaste taga. Isegi siis, kui tappis vana meister Cresseni, isegi siis ei teinud sa midagi.
Puri oli viiekümne sülla kaugusel ja liikus kiiresti üle lahe. Veel mõne hetke pärast on see möödas ja hakkab kahanema.
Ser Davos Seaworth hakkas oma kalju otsa ronima.
Ta liikus värisevate käte varal ülespoole, pea palavikust ringi käimas. Kaks korda libisesid tema sõrmeköndid niiskel kivil ja ta oleks peaaegu kukkunud, ent kuidagimoodi õnnestus tal siiski püsima jääda. Kui ta kukuks, saaks ta surma, ja ta pidi elama. Vähemalt veidi aega veel. Tal tuli üks asi ära õiendada.
Kaljutipp oli liiga väike, et sinna seisma tõusta, nõrk nagu ta oli, seepärast laskus Davos kükakile ja lehvitas oma kõhetuid käsi. „Laev,” hõikas ta tuulde. „Laev, siia, siia!” Siit ülalt nägi ta laeva selgemini; saledat vöödilist keret, pronksist käilakuju, lainetavat purje. Laeva kerele oli maalitud tema nimi, kuid Davos ei osanud lugeda. „Laev,” hõikas ta uuesti, „appi, APPI!”
Üks madrus laeva ninatornis nägi teda ja osutas käega. Davos vaatas, kuidas teised madrused reelingu äärde tulid ja teda vahtima jäid. Veidi aja pärast lasti galeeri puri alla, aerud langesid vette ja laev pööras ennast tema pelgupaiga poole. Alus oli liiga suur, et päris kalju juurde sõita, kuid paarikümne sülla kaugusel lasti vette väike paat. Davos klammerdus kalju külge ja jälgis selle aeglast liginemist. Neli meest sõudsid, viies istus paadininas. „Sina seal kalju otsas,” hõikas see viies, kui paat oli tema saarest vaid paari jala kaugusel. „Kes sa oled?”
Salakaubavedaja, kes tõusis liiga kõrgele, mõtles Davos, lollpea, kes armastas ülemäära oma kuningat ja unustas oma jumalad. „Ma…” Tema kurk oli kuiv ja ta oli rääkimise unustanud. Sõnad tema keelel kõlasid veidralt ja neid kuulda oli veelgi veidram. „Ma olin lahingus. Ma olin… kapten ja… rüütel, ma olin rüütel.”
„Hüva, ser,” ütles mees, „ja millise kuninga teenistuses?”
Davos taipas äkitselt, et see galeer võib olla Joffrey oma. Kui ta nüüd vale nime ütleb, jätab laev ta saatuse hooleks. Kuid ei, laeva kere oli vöödiline. See oli lüseenlaste laev, Salladhor Saani oma. Ema saatis ta siia, Ema oma armus. Tal oli Davosele ülesanne. Stannis elab, mõistis Davos. Minu kuningas on elus. Ja pojad, mul on veel poegi ja truu ja armastav naine. Kuidas ta võis selle unustada? Ema oli tõepoolest armuline.
„Stannis,” hõikas ta lüseenlasele vastu. „Jumalate nimel, ma teenin kuningas Stannist.”
„Jah,” ütles mees paadis, „ja meie samuti.”
SANSA
Kutse tundus üpris süütu, kuid iga kord, kui Sansa seda luges, tõmbus ta sisikond krampi. Temast saab nüüd kuninganna, ta on ilus ja rikas ja kõik armastavad teda, miks peaks ta tahtma reeturi tütrega koos õhtust süüa? Ta oletas, et ehk uudishimust; võib-olla tahtis Margaery Tyrell tutvuda oma võistlejaga, kelle ta oli kõrvale tõuganud. Huvitav, kas ta põlgab mind? Kas ta arvab, et ma kannan ta vastu vimma…?
Sansa oli