Kuningate heitlus. Teine raamat. George R. R. Martin

      JON

      Järsk üksildane küngas kõrgus tiheda metsatihniku kohal, tuultest räsitud tipp penikoormate kaugusele nähtav. Maakuulajate jutu järgi hüüdsid metslased seda Esimese Rahva Rusikaks. See näeb tõesti välja nagu rusikas, mis läbi maapinna ja metsa üles sirutub, paljad pruunid nõlvad otsekui kividest nukid, mõtles Jon Snow.

      Ta ratsutas koos isand Mormonti ja pealikutega künka harjale, jätnud Viirastuse metsa alla. Ürghunt oli mäkketõusu ajal kolm korda minema jooksnud ja kahel korral Joni vile peale vastumeelselt tagasi tulnud. Kolmandal korral oli ülempealik kannatuse kaotanud ja kähvanud: „Las ta läheb, poiss. Ma tahan enne videvikku sinna üles jõuda. Otsi oma hunt pärast üles.”

      Tee ülesmäge oli järsk ja kivine, tippu kroonis rinnuni ulatuvate kivirahnude rägastikust vall. Nad pidid veidi kaugemalt lääne poolt ringi tegema, enne kui leidsid ava, kust hobused läbi mahtusid. „See on hea koht, Thoren,” nentis Vana Karu, kui nad lõpuks üles välja jõudsid. „Paremat pole vist kusagilt võtta. Me jääme siia laagrisse ja ootame Poolkäe ära.” Ülempealik hüppas sadulast maha, kaarnat õlalt minema peletades. Valju nurina saatel tõusis lind lendu.

      Vaade künkatipult oli meeltkosutav, kuid Joni pilku köitis hoopis ringvall: hallid luitunud kivid, mida katsid samblikulaigud ja rohelised samblatordid. Räägiti, et Rusikas oli Aoajal olnud Esimese Rahva ringkants. „See on vana ja tugev,” sõnas Thoren Smallwood.

      „Vana,” kraaksatas Mormonti kaaren, kes lärmakalt nende kohal ringi laperdas. „Vana, vana, vana.”

      „Vakka,” uratas Mormont üles linnu poole. Vana Karu oli liiga uhke, et oma nõrkust tunnistada, kuid Joni ta sellega ei petnud. Tal polnud kerge nooremate meestega sammu pidada.

      „Seda kõrgendikku on vajaduse korral hõlpus kaitsta,” tähendas Thoren, oma hobust kividesõõris ringi talutades, sooblinahkse äärisega mantel tuules lehvimas.

      „Jah, see koht sobib.” Vana Karu tõstis käe vastu tuult ja kaaren maandus ta käsivarrele, küüntega tema musta rõngasturvist kraapides.

      „Aga vesi, mu isand?” küsis Jon imestunult.

      „Me tulime künka jalamil ühest ojast üle.”

      „Pikk tee joogikohani,” nentis Jon, „ja see on kividesõõrist väljas.”

      „Oled sa künkale tõusmiseks liiga laisk, poiss?” küsis Thoren.

      Kui isand Mormont sõnas: „Vaevalt me teist nii kindlat kohta leiame. Me kanname vett üles ja muretseme endale tubli varu,” mõistis Jon, et vastu vaielda pole mõtet. Niisiis kõlas käsk ja Öise Vennaskonna liikmed lõid oma laagri üles Esimese Rahva ehitatud kividesõõris. Mustad telgid kerkisid nagu seened pärast vihma ja paljas maapind kattus vaipade ja magamiskottidega. Talitajad köietasid hobused pikka ritta ning söötsid ja jootsid neid. Puuraidurid asusid kahanevas pärastlõunavalguses puid langetama, et kogu ööks piisav küttevaru koguda. Mitukümmend ehitajat olid ametis võsa raiumise, käimlate kaevamise ja tules karastatud teibakimpude lahtiköitmisega. „Et kõik valliavad oleksid enne pimedat kraavide ja teivastega tõkestatud,” oli Vana Karu käskinud.

      Kui Jon Snow oli ülempealiku telgi püsti pannud ja nende hobused ära talitanud, läks ta mäest alla Viirastust otsima. Ürghunt tuli kohe, täiesti hääletult. Hetk varem oli Jon sammunud vilistades ja hüüdes puude all, üksinda keset rohelust, jalge all männikäbid ja langenud lehed, ja hetk hiljem kõndis suur valge ürghunt tema kõrval, hele nagu hommikune udu.

      Ent kui nad ringvallini jõudsid, lõi Viirastus jälle tõrkuma. Ta läks ettevaatlikult edasi ja nuhutas ava kivide vahel ning taandus siis, nagu ei meeldiks talle lõhn, mida ta oli haistnud. Jon püüdis tal turjast kinni krabada ja ta vägisi sõõri vedada, kuid see polnud lihtne: hunt kaalus sama palju kui Jon ja oli temast hulga tugevam. „Viirastus, mis sul viga on?” Selline tõrksus oli hundi puhul tavatu. Lõpuks oli Jon sunnitud loobuma. „Olgu pealegi,” ütles ta hundile. „Mine pea jahti.” Punased silmad jälgisid teda, kui ta samblaste kivide vahelt tagasi sõõri läks.

      Seda kohta võis küll kindlaks pidada. Künkalt avanes avar vaade ja nõlvad olid põhjas ja läänes lausjärsud ja idas vaid pisut laugemad. Ent kui hämarus tihenes ja pimedus puude vahele imbus, süvenes Jonis halb eelaimus. See on kummitusmets, mõtles ta. Võib-olla on siin kummitused, Esimese Rahva vaimud. See koht kuulus kunagi neile.

      „Ära ole laps,” ütles ta endale. Kokkukuhjatud rahnude otsa roninud, suunas ta pilgu loojuva päikese poole. Ta nägi, kuidas valgus sädeles nagu lehtkuld Piimveel, mis loogeldes lõunasse suundus. Ülesjõge paistis murdmaastik, kus tihe mets asendus lagedate viljatute kaljuküngastega, mis kõrgusid ridadena põhjas ja läänes. Silmapiiril seisid mäed nagu suur vari, ahelik aheliku järel kulgemas sinakashalli kaugusse, sakilised tipud igilumega kaetud. Isegi kaugelt vaadates olid need suured ja külmad ja vaenulikud.

      Ligemal aga võimutsesid puud. Lõunas ja idas jätkus mets nii kaugele, kui Joni pilk ulatus, tohutu okste ja juurte padrik tuhandes rohelises toonis, siin-seal laiguke punast, kus paispuud mändide ja vahipuude seast esile tungisid, või lapike kollast seal, kus mõni laialehine puu oli hakanud värvi muutma. Tuulepuhangute ajal kuulis Jon, kuidas igivanad oksad kriiksusid ja kägisesid. Tuhat lehte lõid habisema ja hetke jooksul sarnanes mets sügava rohelise merega – tormist räsitud ja voogav, igavene ja salapärane.

      Ta mõtles, et kindlasti ei ole Viirastus seal all üksi. Selle mere pinna all võis liikuda ei tea mis, ja hiilida nende puude varjus läbi pimeda metsa ringkantsi poole. Ei tea mis. Kuidas me võiksimegi teada, mis see on? Jon seisis nii veel kaua, kuni päike kadus saehambuliste mägede taha ja pimedus läbi metsa lähemale hiilis.

      „Jon?” hõikas Samwell Tarly. „Ma arvasingi, et see oled sina. Kuidas sul läheb?”

      „Pole viga.” Jon hüppas alla. „Ja kuidas sinul päev läks?”

      „Hästi. Mul läks hästi. Ausõna.”

      Jon ei kippunud oma ärevust sõbraga jagama, eriti nüüd, kui Samwell Tarly hakkas lõpuks ometi julgust ilmutama. „Vana Karu kavatseb siin Qhorin Poolkäe ja Varjutorni mehed ära oodata.”

      „See tundub olevat kindel koht,” sõnas Sam. „Esimese Rahva ringkants. Mis sa arvad, kas siin peeti ka lahinguid?”

      „Kindla peale. Sa peaksid nüüd ühe linnu valmis panema. Mormont tahab kindlasti teadet saata.”

      „Ma saadaksin nad heameelega kõik teele. Nad ei taha puuris olla.”

      „Ega tahaks sinagi, kui sa lennata oskaksid.”

      „Kui ma lennata oskaksin, sööksin ma praegu juba Mustas Kantsis porgandipirukat,” ütles Sam.

      Jon patsutas talle oma põletada saanud käega õlale. Nad kõndisid koos läbi leeri. Kõikjal ümberringi läideti toidulõkkeid. Taevasse hakkasid ilmuma tähed. Mormonti Tõrviku pikk punane saba lõõmas sama heledalt nagu kuu. Jon kuulis kaarnaid juba enne, kui neid nägi. Mõned neist kraaksusid tema nime. Need linnud tegid alati kõvasti lärmi.

      Ka nemad tunnevad seda. „Ma pean nüüd Vana Karu juurde minema,” ütles Jon. „Ka tema tõstab lärmi, kui talle süüa ei anta.”

      Ta leidis Mormonti Thoren Smallwoodi ja veel viie-kuue pealikuga juttu ajamas. „Siin sa oledki,” ütles vanamees tõredalt. „Ehk oled nii lahke ja tood meile hõõgveini. Õhtu on jahe.”

      „Jah, mu isand.” Jon tegi lõkke üles, võttis moonavarust väikese vaadi Mormonti lemmikmarki – vänget punast – ja valas selle katlasse. Ta riputas katla leekide kohale ja otsis ülejäänud koostisosad kokku. Vanal Karul olid hõõgveini osas kindlad nõudmised. Parasjagu kaneeli ja parasjagu muskaatpähklit ja parasjagu mett ja mitte piiskagi rohkem. Rosinaid ja pähkleid ja kuivatatud marju, aga mitte sidrunit, mis olevat üks vastik lõunamaine valepruuk – mis oli veider, sest oma hommikuõlle sisse tahtis ta alati sidrunit. Jook peab olema parajalt kuum, et meest korralikult üles soojendada, väitis ülempealik, kuid vein ei tohi kunagi keema minna. Jon hoidis katlal valvsalt silma peal.

      Kuni ta oma asja toimetas, kostsid telgist tema kõrvu hääled. Jarman Buckwell sõnas: „Kõige lihtsam tee põhja Külmakihvadeni viib piki