Kuningate heitlus. Teine raamat. George R. R. Martin
tema jaoks joonistanud. Ta võttis Joni kandikult ühe kruusi, rüüpas prooviks lonksu ja noogutas järsult heakskiidu märgiks. Tema kaaren hüppas talle käsivarrele. „Teri,” ütles lind. „Teri, teri.”
Ser Ottyn Wythers loobus veinist käeviipega. „Mina ei kipuks üldse sinna mägedesse,” ütles ta nõrgal väsinud häälel. „Külmakihvad hammustavad suvelgi valusasti ja praegu… kui me peaksime lume kätte jääma…”
„Mul pole kavas Külmakihvadega rinda pista, kuni vähegi võimalik,” sõnas Mormont. „Ega metslasedki lumest ja kividest elatud saa. Varsti tulevad nad sealt alla ja kui tahes suure maleva tee viib ainult mööda Piimvett. Kui nii, siis on meil siin hea asend. Neil pole lootustki meist mööda lipsata.”
„Nad ei pruugi seda tahtagi. Neid on tuhandeid, meid aga kolmsada – kui Poolkäsi meie juurde jõuab.” Ser Mallador võttis Jonilt pakutud kruusi.
„Lahingu korral pole meil paremat kohta, kui see siin, kusagilt võtta,” nentis Mormont. „Kindlustame seda veelgi. Püünisaugud ja vaiad, nõlvadele jalapüünised, kõik praod täis toppida. Jarman, pange valvesse kõige teravama pilguga mehed. Sõõris kõikjale ümberringi ja piki jõge, et ükski ligineja märkamata ei jääks. Las peidavad ennast puude otsa. Ja ka vett tuleb hakata üles kandma rohkem, kui meil tarvis läheb. Me kaevame mahutid. See annab meestele tööd ja võib hiljem vajalikuks osutuda.”
„Minu maakuulajad–” alustas Thoren Smallwood.
„Teie maakuulajad püsigu siinpool jõge, kuni Poolkäsi kohale jõuab. Pärast seda vaatame. Ma ei taha rohkem mehi kaotada.”
„Võib-olla kogub Mance Rayder oma väge siit päevase ratsasõidu kaugusel ja meil pole sellest aimugi,” nurises Smallwood.
„Me teame, kus metslased kogunevad,” vastas talle Mormont. „Craster ütles seda meile. Ma ei salli seda meest, aga ma ei usu, et ta meile selle koha pealt valetas.”
„Nagu käsite.” Smallwood lahkus, nägu mossis. Teised mehed jõid oma kruusid tühjaks ja järgnesid talle, kuid kombekamal moel.
„Kas ma toon teile õhtusöögi, mu isand?” küsis Jon.
„Teri,” kraaksatas kaaren. Mormont ei vastanud kohe. Lõpuks küsis ta vaid: „Kas su hunt püüdis täna midagi?”
„Ta pole veel tagasi tulnud.”
„Värske liha kuluks meile ära.” Mormont pistis käe kotti ja pakkus oma kaarnale peotäie teri. „Kas ma talitan sinu arvates valesti, et maakuulajad kaugemale ei luba?”
„Mina pole selle ütleja, mu isand.”
„Oled, kui sult küsitakse.”
„Kui maakuulajad peavad püsima Rusika läheduses, siis ei ole neil lootustki mu onu üles leida,” tunnistas Jon.
„Ei olegi.” Kaaren nokkis Vana Karu peost seemneid. „Kakssada meest või kümme tuhat – see maa on lihtsalt ääretu.” Terad said otsa ja Mormont pööras käe alaspidi.
„Te ei mõtle ometi otsimisest loobuda?”
„Meister Aemon peab sind taibukaks.” Mormont tõstis kaarna õlale. Lind kallutas pead, tillukesed silmad hiilgamas.
Jon mõistis vihjet. „Kas… mulle tundub, et ühel mehel võib olla kergem leida kahtsada kui kahesajal ühte.”
Kaaren kraaksatas kähedalt, kuid Vana Karu halli habeme taga mängles naeratus. „Säärane hulk mehi ja hobuseid jätab maha raja, mida mööda Aemongi oskaks meile järele tulla. Siit künkalt peaksid meie lõkketuled paistma Külmakihvade eelmägedeni. Kui Ben Stark on elus ja vaba, siis ei kahtle ma põrmugi, et ta tuleb meie juurde.”
„Jah,” ütles Jon, „aga… mis siis, kui…”
„…ta on surnud?” küsis Mormont leebelt.
Jon noogutas vastu tahtmist.
„Surnud,” kordas kaaren. „Surnud. Surnud.”
„Ta võib ka siis meie juurde tulla,” sõnas Vana Karu. „Nii nagu Othor ja Jafer Flowers. Ma pelgan seda sama palju kui sina, Jon, kuid me peame selle võimalusega arvestama.”
„Surnud,” kraaksus kaaren, sulgi kohevile ajades. Tema hääl kerkis valjemaks ja kiledamaks. „Surnud.”
Mormont silitas linnu musti sulgi ja varjas käeseljaga äkilise haigutuse. „Ma jätan õhtusöögi vist vahele. Puhkus kulub mulle rohkem ära. Ärata mind aovalgel.”
„Head und, mu isand.” Jon korjas tühjad kruusid kokku ja väljus telgist. Ta kuulis eemalt naeru ja nukrat vilepuhumist. Laagri keskel praksus suur lõke ja Joni ninna tungis valmiva pajaroa lõhn. Vanal Karul polnud kõht ehk tõesti tühi, Jonil aga küll. Ta läks aeglaselt lõkke poole.
Dywen jutustas parajasti, lusikas käes. „Ma tunnen seda metsa läbi ja lõhki ja ma ütlen teile, et mina ei söandaks sealt täna õhtul üksinda läbi ratsutada. Kas te ei tunne seda lõhna?”
Grenn vahtis teda pärani silmi, Kaeblik Edd aga ütles: „Mina tunnen ainult kahesaja hobuse pasalõhna. Ja selle roa. Mis on üpris sarnase aroomiga, kui seda korra nuusutada.”
„Mul on sarnane aroom sinu jaoks kohe käepärast.” Hake patsutas oma põueoda. Porisedes tõstis ta Joni kausi katlast täis.
Pajaroog oli odrast, porganditest ja sibulatest paks, sekka mõni hädine pehmeks keenud soolalihariba.
„Mis lõhn see on, mida sa tunned, Dywen?” küsis Grenn.
Puuraidur lutsis hetke oma lusikat. Ta oli hambad suust välja võtnud. Tema nägu oli parkunud ja kortsus, käed pahklikud nagu vanad juured. „See oleks nagu… sihuke… külma lõhn.”
„Su pea on samamoodi puust nagu su hambad,” ütles Hake. „Külmal pole mingit lõhna.”
On küll, mõtles Jon, kui talle meenus öö ülempealiku ruumides. Sellel on surma lõhn. Korraga ei tundnud ta enam nälga. Ta andis oma toidu Grennile, kes nägi välja, nagu vajaks ta lisaportsu, et vastu ööd sooja saada.
Kui ta lahkus, puhus priske tuul. Hommikuks on maapind härmatisega kaetud ja telginöörid jäigad ja külmunud, mõtles ta. Katla põhjas loksus paari sõrme jagu vürtsitatud veini. Jon lisas lõkkesse uusi puid ja pani katla leekide kohale soojenema. Oodates painutas ta sõrmi, neid kokku pigistades ja harali ajades, kuni käsi hakkas kirvendama. Esimene vahikord oli laagri piiril kohad sisse võtnud. Kogu ringvalli tähistasid vilkuvad tõrvikud. Kuud polnud näha, kuid taevas sirasid tuhat tähte.
Pimedusest kerkis üks heli, nõrk ja kauge, kuid eksimatult äratuntav: huntide ulgumine. Nende hääled tõusid ja langesid, see oli kõhedusttekitav ja üksildane laul. Jonil tõusid seda kuuldes kuklakarvad püsti. Teiselt poolt lõket varjudest piidles teda punane silmapaar. Silmad hiilgasid leegikumas.
„Viirastus,” ahhetas Jon üllatunult. „Sa tulid siis ikkagi sisse, jah?” Valge hunt pidas sageli öö läbi jahti, Jon ei olnud lootnud teda enne koidikut näha. „Kas jaht läks nii kehvasti?” küsis ta. „Tule siia, Viirastus.”
Ürghunt tuli ümber lõkke ja nuusutas Joni, nuusutas õhku, ikka veel rahutu. Ei jäänud muljet, nagu kannustaks teda praegu nälg. Kui koolnud üles tõusid, tundis Viirastus seda. Ta ajas mu üles, hoiatas mind. Ärevil Jon tõusis püsti. „Kas seal on midagi? Viirastus, kas sa võtsid mingi lõhna üles?” Dywen ütles, et ta tunneb külma lõhna.
Ürghunt jooksis eemale, jäi seisma, vaatas tagasi. Ta tahab, et ma kaasa läheksin. Mantli kapuutsi üles tõmmanud, eemaldus Jon telkide juurest, oma lõkke soojusest, möödudes nässakate hobuste reast. Üks neist hirnatas kartlikult, kui Viirastus temast mööda jooksis. Jon poetas hobusele rahustava sõna ja silitas tema koonu. Ringvallile lähenedes kuulis ta, kuidas tuul kivide vahel läbi pragude vilistab. Kõlas tunnimehe hõige. Jon astus tõrvikuvalgusesse. „Ma pean minema ülempealikule vett tooma.”
„Eks