Kuningate heitlus. Teine raamat. George R. R. Martin
ka ebalased ja metsa lapsed?”
„Hiiglasi olen ma näinud, lastest olen kuulnud räägitavat ja valged viirastused… miks sa seda küsid?”
„Kas sa kolme silmaga varest oled kunagi näinud?”
„Ei.” Osha naeris. „Ega tahagi näha.” Ta lõi Brani magamiskambri ukse jalaga lahti ja asetas poisi tema istmele akna juures, kust sai alla hoovi vaadata.
Tundus, nagu oleks Osha lahkumisest möödunud vaid paar silmapilku, kui uks uuesti avanes ja Jojen Reed ilma kutsumata sisse astus, tema kannul ta õde Meera. „Kas te linnust juba kuulsite?” küsis Bran. Jojen noogutas. „See ei olnud õhtusöök, nagu sina rääkisid. See oli kiri Robbilt ja me ei söönud seda, aga–”
„Kaemisunenäod võtavad vahel veidra kuju,” nentis Jojen. „Nende tõdesid pole alati lihtne mõista.”
„Räägi mulle sellest halvast asjast, mida sa unes nägid,” ütles Bran. „Sellest halvast asjast, mis Talitundrusse tuleb.”
„Kas aulik prints usub mind nüüd? Kas ta usub mu sõnu, kõlagu need tema kõrvus nii veidrad kui tahes?”
Bran noogutas.
„See, mis tuleb, on meri.”
„Meri?”
„Ma nägin und, et meri laksus kõikjal ümber Talitundru. Ma nägin, kuidas mustad lained vastu väravaid ja torne kohisesid ja siis voolas soolane vesi üle müüride ja täitis lossi. Uppunud mehed hulpisid hoovis. Kui ma seda und kodus Hallveel esimest korda nägin, olid nende näod mulle võõrad, aga nüüd tunnen ma neid. Üks neist oli Õllevats, see sõdalane, kes peol meie nimesid kuulutas. Teie seitsmik oli ka seal. Ja ka teie sepp.”
„Mikken?” Bran oli ühtaegu segaduses ja kohkunud. „Aga meri on siit sadade penikoormate kaugusel ja Talitundru müürid on nii kõrged, et vesi ei pääseks sisse, isegi kui see siia tuleks.”
„Soolane vesi hoovab ööpimeduses üle nende müüride,” ütles Jojen. „Ma nägin tursunud ja uppunud surnuid.”
„Me peame neile ütlema,” ütles Bran. „Õllevatsale ja Mikkenile ja seitsmik Chayle’ile. Ütlema, et nad ei upuks.”
„See ei päästa neid,” vastas rohelistes rõivastes poiss.
Meera astus aknatooli juurde ja pani käe Brani õlale. „Nad ei jää uskuma, Bran. Mitte rohkem kui sina.”
Jojen istus Brani voodile. „Räägi mulle, mida sina unes näed.”
Bran kartis endistviisi, kuid ta oli lubanud neid usaldada ja Talitundru Starkid jäid alati oma lubadusele truuks. „Mitmesuguseid asju,” sõnas ta aeglaselt. „Ma näen hundiunenägusid, mis pole nii halvad kui need teised. Ma jooksen ja pean jahti ja tapan oravaid. Ja siis on need unenäod, kus vares tuleb ja käsib mul lennata. Mõnikord on nendes unenägudes ka see puu ja ta hüüab mu nime. See hirmutab mind. Aga kõige hullemad unenäod on need, kui ma kukun.” Ta heitis kimbatust tundes pilgu alla hoovi. „Ma ei kukkunud varem kordagi. Kui ma ronisin, käisin ma igal pool, ülal katustel ja piki müüre, ma käisin ikka Põlenud tornis vareseid söötmas. Ema kartis, et ma võin alla kukkuda, aga ma teadsin, et ei kuku kunagi. Aga ma kukkusin siiski ja nüüd kukun ma unes kogu aeg.”
Meera pigistas tema õlga. „Kas see on kõik?”
„Vist küll.”
„Soerd,” ütles Jojen Reed.
Bran vaatas talle pärani silmadega otsa. „Kuidas?”
„Soerd. Kujumuutja. Soend. Nii hakatakse sind kutsuma, kui sinu hundiunenägudest kuulda saadakse.”
Need nimed ajasid Branile taas hirmu peale. „Kes hakkab mind nii kutsuma?”
„Su oma rahvas. Hirmust. Mõned hakkavad sind vihkama, kui saavad teada, kes sa oled. Mõned üritavad koguni sind tappa.”
Vanamemm pajatas vahel hirmujutte soenditest ja kujumuutjatest. Lugudes olid nad alati halvad. „Mina ei ole selline,” ütles Bran. „Ei ole. Need on ainult unenäod.”
„Hundiunenäod ei ole õiged unenäod. Kui sa oled ärkvel, on su silm kõvasti kinni pigistatud, aga kui sa unne vajud, võpatab see lahti ja sinu hing otsib üles oma teise poole. See jõud on sinus tugev.”
„Ma ei taha seda. Ma tahan rüütliks saada.”
„Rüütliks tahad sa saada. Soerd sa oled. Sa ei saa seda muuta, Bran, sa ei saa seda eitada ega endast ära tõugata. Sina oled see tiivuline hunt, aga sa ei hakka kunagi lendama.” Jojen tõusis ja tuli akna juurde. „Kui sa oma silma lahti ei tee.” Ta pani kaks sõrme kokku ja toksas Branile kõvasti vastu laupa.
Bran tõstis käe laubale ja tundis ainult siledat tervet nahka. Seal polnud mingit silma, ka kinnist mitte. „Kuidas ma saan seda lahti teha, kui seda seal pole?”
„Sõrmedega ei leia sa seda silma kunagi, Bran. Sa pead südamega otsima.” Jojen piidles oma kummaliste roheliste silmadega Brani nägu. „Või kardad sa?”
„Meister Luwin ütleb, et unenägudes pole midagi, mida üks mees kartma peaks.”
„On küll,” sõnas Jojen.
„Mis siis?”
„Minevik. Tulevik. Tõde.”
Need sõnad ajasid Brani veel rohkem segadusse. Üksi jäänud, püüdis ta oma kolmandat silma lahti teha, kuid ei teadnud, kuidas see käib. Ükskõik kui palju ta laupa kibrutas ja seda toksis, ei näinud ta põrmugi teistmoodi kui varem. Järgnevatel päevadel püüdis ta teisi hoiatada ja rääkis neile, mida Jojen oli näinud, kuid asi ei võtnud vedu. Mikkenile tegi see nalja. „Või et meri? Ma olengi eluaeg merd näha tahtnud. Aga pole kunagi sinnakanti sattunud. Ah et nüüd tuleb see minu juurde, jah? Jumalad on head, et nad ühe vaese sepa pärast sihukest vaeva näevad.”
„Jumalad võtavad mu siis, kui õigeks arvavad,” kostis seitsmik Chayle vaikselt, „aga ma ei tahaks küll uskuda, et ma upun, Bran. Ma kasvasin nimelt üles Valge Väitsa ääres. Ma olen päris kõva ujuja.”
Õllevats oli ainuke, kes hoiatusest pisutki välja tegi. Ta läks ise Jojeniga rääkima ja loobus pärast seda saunaskäimisest ega läinud enam kaevu ligigi. Lõpuks lehkas ta nii hullusti, et kuus sõdalast viskasid ta tulikuuma veega täidetud toobrisse ja küürisid ta naha marraskile, Õllevats aga röökis, et nad uputavad ta ära, nii nagu konnapoiss oli ennustanud. Pärast seda põrnitses ta kurjalt iga kord, kui lossi ümbruses Brani või Jojeni nägi, ja pomises midagi omaette.
Paar päeva pärast Õllevatsa kümblust jõudis ser Rodrik tagasi Talitundrusse, kaasas vang – lihav noormees, kellel olid niisked pruntis huuled ja pikad juuksed ja kes haises nagu kemmerg, veel hullemini, kui Õllevats oli haisenud. „Teda hüütakse Tõhuks,” kostis Õlepea, kui Bran küsis, kes see on. „Tema õiget nime ma ei tea. Ta oli Boltoni Sohiku teenistuses ja olevat aidanud tal emand Hornwoodi tappa.”
Sohik ise oli surnud, nagu Bran samal õhtul söögilauas kuulis. Ser Rodriku mehed olid tabanud ta emand Hornwoodi valdustes mingilt jubedalt teolt (Bran ei saanud täpselt aru, mis see oli, aga tundus, et see oli midagi sellist, mida tehakse alasti) ja ta nooltega surnuks lasknud, kui ta põgeneda püüdis. Õnnetu emand Hornwoodi jaoks jäi nende abi aga hiljaks. Pärast nende pulmi oli Sohik ta ühte torni luku taha pannud ja unustanud talle süüa anda. Bran oli kuulnud meeste juttu, et kui ser Rodrik oli ukse maha murdnud, leidsid nad emanda, suu üleni verine ja sõrmed otsast näritud.
„See koletis jättis endast maha paraja umbsõlme,” ütles vana rüütel meister Luwinile. „Meeldigu see meile või mitte, aga emand Hornwood oli tema naine. Sohik sundis teda nii seitsmiku kui südamepuu ees tõotust andma ja magas temaga samal õhtul tunnistajate juuresolekul. Ta kirjutas alla testamendile, mis nimetas Sohiku tema pärijaks, ja kinnitas selle oma pitseriga.”
„Mõõga ähvardusel antud tõotused pole siduvad,” väitis meister vastu.
„Roose