Murelik mees. Henning Mankell

      Proloog

      Kõik algas ootamatust raevupurskest.

      Kuid enne seda valitses Rootsi riigikantseleis, kus sündmus aset leidis, tavapärane hommikune rahu. Raevu põhjuseks oli eelmisel õhtul saabunud ettekanne, mida Rootsi peaminister oma tumedast puust kirjutuslaua taga parajasti luges.

      Oli 1983. aasta varakevadine päev, Stockholmi linna ja veel pungas puude kohal hõljus ebamäärane niiske udu. Peaministri büroos räägiti ilmast loomulikult sama palju nagu igal pool mujalgi. Ilma puudutavate küsimustega pöörduti riigikantselei kõige pühamates ruumides töötava majandusjuhataja …ke Leanderi poole. Üldiselt peeti tema ilmaandmeid kõige usaldusväärsemaks.

      Leanderile oli mõni aasta varem antud veidi peenem ametinimetus kui lihtlabane majandusjuhataja, ta oli nüüd „haldusküsimustega tegeleva osakonna juhataja” või midagi taolist. Ise pidas ta ennast endiselt majandusjuhatajaks ega arvanud sugugi, et uus tiitel oleks hädavajalik.

      Åke Leander oli kogu aeg olemas olnud, pidevalt ametisse nimetatud ja lahkunud peaministrite ning riigisekretäride läheduses viibinud, ta oli nagu inventar – kohusetruu ja diskreetne. Kunagi tegi keegi naljatades ettepaneku, et pärast surma peaks temast saama riigikantselei kaitsepühak, sõbralik fantoom, kes hoiab Rootsi riigi juhtidel silma peal.

      Ilma kohta teadis Åke Leander nii mõndagi tänu oma hobile. Ta oli vallaline ja elas Kungsholmenil üsnagi kitsukeses korteris, sealt pidas ta ühendust teiste raadioamatööride ülemaailmse võrguga. Raadioamatööride koodilühendite släng oli talle juba ammu pähe kulunud. Kõige elementaarsemad olid näiteks QRT – „raadioside katkestamine” – või AURORA, mis tähendas kõrgsageduslikest virmalistest tingitud signaalihäireid. Peaaegu igal õhtul pani ta kõrvaklapid pähe ja saatis eetrisse oma QRZ: „Kutsub …”, millele järgnes tema nimi. Legend rääkis, et kunagi väga ammu oli toonasel peaministril mingil teadmata põhjusel olnud vaja välja selgitada, mis ilm on oktoobris ja novembris kõrvalisel Pitcairni saarel Vaikses ookeanis, kus kapten Bligh’ vastu mässama hakanud meremehed omal ajal Bounty-nimelise laeva vallutasid, selle maha põletasid ja seejärel igaveseks saarele jäid. Järgmisel päeval teatas Åke Leander peaministrile soovitud ilmaprognoosi. Ja loomulikult ei hakanud Åke Leander pärima, milleks seda vaja on. Nagu öeldud, oli ta väga diskreetne.

      Aeglasel sammul mööda koridore liikuva …ke Leanderi kohta tähendati natuke õelalt, et sellel mehel on rohkem rahvusvahelisi kontakte kui välisministeeriumi töötajatel.

      Aga nagu öeldud, isegi tema poleks osanud üldist rahu rikkuvat raevupurset ette näha.

      Kui peaminister oli viimase lehekülje lõpuni lugenud, tõusis ta laua tagant püsti ja läks akna juurde. Väljas tiirlesid kajakad.

      Asi puudutas allveelaevu. Neidsamu neetud allveelaevu, mis 1982. aasta sügisel oletatavasti Rootsi territoriaalvetesse sisenesid ja Rootsi riigi piiri rikkusid. Samal ajal toimusid ka valimised ja pärast seda, kui parempoolsed olid kaotanud hulga mandaate ning jäänud parlamendis vähemusse, tegi parlamendi esimees Olof Palmele ülesandeks uue valitsuse moodustamise. Võimule tulles kutsus uus valitsus otsekohe kokku komisjoni, mis pidi allveelaevade loosse selgust tooma ja välja uurima, miks ei olnud kordagi õnnestunud neid pinnale tõsta. Komisjoni juht oli Sven Andersson ja töö tulemused olid nüüd peaministri laual. Olof Palme luges ettekande läbi ega saanud millestki aru. Komisjoni järeldused olid täiesti mõistetamatud. Ta sattus raevu.

      Tuleks aga märkida, et see polnud esimene kord, kui Olof Palme Sven Anderssoniga vaenujalale sattus. Tegelikult ulatusid tema vimma juured 1963. aasta jaanipäevaeelsesse juunipäeva, mil keset Stockholmi asuval Riksbroni sillal võeti kinni hallipäine, elegantselt riides 57-aastane mees. See toimus nii vaikselt, et need, kes parajasti seal läheduses juhtusid olema, ei taibanud midagi. Kinnivõetud mehe nimi oli Wennerström, ta oli lennuväekolonel ja tol hetkel sillal paljastati ta kui Nõukogude Liidu spioon.

      Tema kinnivõtmise ajal oli tollane Rootsi peaminister Tage Erlander parajasti välismaalt saabumas, oli olnud üks tema harvu puhkusenädalaid, mille ta oli veetnud Riva del Sole kuurordis. Kui Erlander lennukist maha astus ja ajakirjanike hordid teda ründasid, polnud ta selleks mitte ainult täielikult ette valmistamata, vaid ta lihtsalt ei teadnudki kogu asjast suurt midagi. Ta ei teadnud midagi ei vahistamisest ega kahtlustatavast lennuväekolonel Wennerströmist. Võib-olla meenusid talle ähmaselt mõned kaitseministri ettekanded tolle mehe kohta. Kuid midagi olulist, millele toetuda, ei olnud. Külma sõja aegses sogases vees hulpis alati kahtlusi venelaste heaks töötamise kohta. Sellepärast kujunesidki Erlanderi vastused ajakirjanikele selliseks, nagu nad kujunesid. Pikki aastaid – täpsemalt seitseteist aastat järjest – Rootsi peaministri ametis olnud mees seisis nagu tola ja maigutas suud, sest ei kaitseminister Andersson ega ka keegi teine asjaga kursis olnutest polnud talle teatanud, mis on teoksil. Lennureisi viimases etapis, napi tunni jooksul, mis kulub Kopenhaagenist Stockholmi jõudmiseks, oleks võidud teda šokeeriva looga piisavalt kurssi viia, tal oleks olnud võimalus end kihevile aetud ajakirjanikega kohtumiseks ette valmistada. Kuid keegi polnud vaevunud talle sellepärast Kastrupi lennuväljale vastu tulema.

      Ehkki avalikkus ei saanud sellest kunagi teada, polnud järgmistel päevadel palju puudu sellest, et Erlander oleks peaministri ja sotsiaaldemokraatliku partei juhi kohalt tagasi astunud. Iialgi varem polnud ta oma ministritest kolleegides niimoodi pettunud. Ja Olof Palme, kes hakkas juba tol ajal tasapisi Erlanderi mantlipärijaks tõusma, jagas enesestmõistetavalt lojaalselt tema raevu säärase alanduseni viinud hoolimatuse suhtes. Valitsusele lähedastes ringkondades räägiti, et Olof Palme valvab oma Meistri huve nagu tige verekoer. Temaga ei vaieldud.

      Olof Palme ei suutnud Sven Anderssonile iialgi andestada, mida too Erlanderile tegi.

      Paljud imestasid hiljem, miks Olof Palme Sven Anderssoni üldse oma valitsuskabinetti võttis. Seda polnud tegelikult sugugi raske mõista. Kui Olof Palme oleks saanud, siis oleks ta sellest loomulikult loobunud. Aga see polnud lihtsalt võimalik. Sven Anderssoni võim ja mõju parteipiirkondades oli liiga suur. Ta oli töölise poeg, erinevalt Olof Palmest, kes oli otseselt seotud vana Balti aadliga ja kelle suguvõsas oli ohvitsere – ka tema ise oli reservohvitser –, kuid ennekõike oli põhjuseks Rootsi kõrgklassi päritolu. Parteiga polnud tal mingit sügavamat seost. Olof Palme oli ülejooksik, kelle parteipoliitilised veendumused olid kahtlemata tõsised, ent kes jäi sellest hoolimata siiski poliitiliselt võõraks palveränduriks.

      Kui peaminister oma kabinetis raevu sattus, möödus …ke Leander parajasti peaministri kabinetist, käes tema büroo töötajatele suunatud kurjas toonis ringkiri, mis manitses õhtuti korralikumalt uksi lukustama. Vihahoogu kuuldes jäi Åke Leander hetkeks seisma ja läks siis edasi, nagu poleks midagi juhtunud.

      Olof Palme ei suutnud oma viha kauem talitseda. Ta pöördus hallil diivanil kössitava Sven Anderssoni poole. Peaminister oli näost punane ja tema käed tõmblesid kummaliselt – see oli kindel viha märk.

      „Ühtegi tõendit ei ole ju!” röögatas ta. „Ainult väited, vihjed, ebalojaalsete mereväeohvitseride luulud! See uurimine ei too selgust. Vastupidi, see viib meid poliitilisse sohu!”

      Mõni aasta varem, ööl vastu 28. oktoobrit 1981, sõitis Nõukogude allveelaev Karlskrona lähedal Gåsefjärdenis madalikule. Tegemist polnud mitte ainult Rootsi territoriaalvetega, vaid ka armee olulise kaitsepiirkonnaga. Allveelaeva number oli U 137, selle kapten Anatoli Mihhailovitš Guštšin väitis, et allveelaev kaldus kursist kõrvale gürokompassi teadmata põhjusel tekkinud rikke tõttu. Rootsi mereväeohvitserid ja tavalised kalurid olid veendunud, et ainult väga purjus kapten saaks hakkama kunsttükiga jõuda nii kaugele saarestikku, ilma et oleks juba varem madalikule sõitnud.

      6. novembril pukseeriti U 137 rahvusvahelistesse vetesse ja laev kadus. Sel korral polnud niisiis mingit kahtlust Nõukogude allveelaeva Rootsi vetes viibimise kohta. Jäi aga selgusetuks, kas see oli tahtlik piiririkkumine või oli laeva juhtinud isik joobes. Kuna venelased jäid rikkis kompassi versiooni juurde, võeti seda üldiselt kui kinnitust, et kapten oli tõepoolest purjus. Ükski