Murelik mees. Henning Mankell
tal on pea selge, nagu sa ütled, siis ta juba teab. Ta näeb seda oma tütarde silmist.”
„Nii et sinu meelest võime seda talle samahästi ka öelda?”
Wallander tõusis püsti.
„Ma mõtlen ainult seda, et me ei peaks end petma. Ta mõistab, et mees on surnud. Kui kaua nad abielus olid? Nelikümmend seitse aastat? Kutsume kõik kokku, kes majas on, ja hakkame kaamerate salvestusi läbi vaatama.”
Kui Wallander Kristina Magnussoni kannul, keda talle salaja selja tagant vaadata meeldis, koridori läks, hakkas telefon tema kabinetis helisema. Ta kõhkles, kas peaks vastama, kuid pööras siis ringi ja läks tagasi. Helistajaks oli Linda. Pärast ebatavaliselt töörohket uusaastaööd, mil Ystadis toimus palju peretülisid ja kaklusi, olid tal mõned vabad päevad.
„Kas sul on aega?”
„Tegelikult ei ole. Me saame võib-olla paari relvaröövlit tuvastama hakata.”
„Peaksime kokku saama.”
Wallander kuulis pinget tütre hääles. Ta muutus murelikuks nagu alati, kui arvas, et Lindaga on midagi juhtunud.
„Kas sul on tõsine jutt?”
„Üldsegi mitte.”
„Me võime kohtuda kell üks.”
„Mossby rannas?”
Wallander arvas, et Linda teeb nalja.
„Kas võtan ujumispüksid ka kaasa?”
„Ma mõtlen seda tõsiselt. Mossby rand. Ujuma ei minda.”
„Mis me seal külma ja tuule käes teeme?”
„Ma olen kell üks seal. Ja sina ka.”
Linda pani toru hargile, enne kui ta jõudis veel midagi küsida. Mida tütar tahab? Wallander jäi seisma ja otsis vastust, kuid ei leidnud seda. Siis läks ta nõupidamisruumi, kus oli nende kõige parem televiisor, ja nad vaatasid kaks tundi Hanssoni turvakaamera filme läbi. Kui kell hakkas pool üks saama, olid neil pooled filmid ikka veel vaatamata. Wallander tõusis püsti ja ütles, et nad jätkavad pärast kella kahte. Martinsson, kellega Wallander oli Ystadis kõige kauem koos töötanud, vaatas teda imestunult.
„Kas me teeme pausi? Poole pealt? Sa pole ju kunagi kindlal ajal lõunat söönud!”
„Ma ei lähe sööma. Mul on üks teine kohtumine.”
Ta lahkus ruumist ja mõtles, et oli asjatult teravalt vastanud. Nad polnud Martinssoniga üksnes kolleegid, nad olid ka sõbrad. Kui Wallanderi majas Löderupi lähedal peeti soolaleivapidu, siis oli loomulikult Martinsson see, kes pidas tema, koera ja maja auks kõne. Me oleme nagu vana torssis abielupaar, mõtles ta politseimajast välja minnes. Vanapaar, kes nägeleb põhiliselt selleks, et ennast vormis hoida.
Ta läks oma Peugeot’ juurde, millega ta viimased neli aastat oli sõitnud, ja võttis paigalt. Kui palju kordi olen ma seda teed sõitnud? Punase tule all oodates meenus talle isa kunagine jutt ühest tädipojast, keda Wallander polnud kunagi näinud. Tädipoeg oli Stockholmi saarestikus praamijuht, ülesõit ühelt saarelt teisele oli lühike ja võttis ainult viis minutit, aastast aastasse muudkui üks ja sama. Ühel päeval viskas tal üle. Praam oli autosid täis, oli oktoobrikuu hiline pärastlõuna. Ta keeras järsku rooli ja hakkas avamere poole tüürima. Hiljem ütles ta, et paagid olid diislit täis, nii et ta oleks selle kütusega jõudnud Baltikumini välja. Aga see oli ka kõik, mis ta rääkis, kui ärritunud autojuhid ja kohale tõtanud piirivalve praami kursi jälle õigeks seadsid. Ta ei seletanud oma tegu mitte millegagi.
Wallander mõtles, et mingil kummalisel kombel saab ta mehest aru.
Üksikud pilved kihutasid üle taeva, kui ta lääne suunas mere poole sõitis. Autoaknast nägi ta silmapiiril kuhjuvaid tormipilvi. Hommikul oli raadios öeldud, et õhtul võib hakata jälle lund sadama. Enne Marsvinsholmi teeotsa sõitis temast mööda mootorratas. Juht lehvitas ja Wallander mõtles, et see on tema üks suuremaid hirme: ühel päeval satub Linda oma mootorrattaga õnnetusse. Ta oli olnud õndsas teadmatuses, kuni Linda mõni aasta varem oma uue, kroomist läikiva Harley-Davidsoniga ta õuele keeras. Kui tütar kiivri peast ära võttis, küsis Wallander, kas ta on hulluks läinud.
„Sa ei tea kõiki mu unistusi,” oli tütar õnnelikult naeratades vastanud. „Täpselt samuti ei tea mina kõike, millest sina unistad.”
„Igal juhul mitte mootorrattast!”
„Kahju. Me oleksime saanud koos sõitmas käia.”
Ta läks oma anumisega koguni nii kaugele, et lubas tütrele auto osta ja isegi bensiini kinni maksta, kui tütar vaid mootorrattast loobub. Aga Linda keeldus ja ta teadis tegelikult juba algusest peale, et lahing on kaotatud. Linda oli pärinud tema jonnakuse, millega iganes ta ka meelitaks, ei õnnestu tal rattast lahti saada.
Kui ta Mossby ranna tühjale ja kõledale parkimisplatsile keeras, oli Linda kiivri juba peast võtnud ja seisis luite otsas, juuksed tuules lehvimas. Wallander jättis mootori seisma, istus autos ja vaatas teda, tütrel oli seljas tume nahkkostüüm ja jalas kallid saapad, mis olid tehtud ühes California vabrikus eritellimusel ja läksid maksma peaaegu terve kuupalga. Kunagi istus ta mul süles ja ma olin tema jaoks kõige suurem kangelane, mõtles Wallander. Nüüd on ta kolmkümmend kuus aastat vana, politseinik nagu minagi, tal on terane mõistus ja lai naeratus. Mida muud mul veel tahta?
Ta läks välja tuule kätte ja sumpas läbi pehme liiva vaevaliselt tütre kõrvale. Linda naeratas talle.
„Siin see juhtus. Kas mäletad?”
„Sa ütlesid mulle, et tahad politseinikuks saada. Siin.”
„Ma mõtlen midagi muud.”
Wallander taipas järsku, millele Linda vihjab.
„Siia triivis kummipaat nende kahe surnud mehega,” ütles ta. „Nii palju aastaid tagasi, et ma ei mäletagi enam, millal see oli. Võib öelda, et see toimus ühes teises maailmas.”
„Räägi mulle sellest maailmast.”
„Sa ei kutsunud mind ju ometi sellepärast siia?”
„Räägi ikkagi!”
Wallander viipas käega mere poole.
„Teisel pool merd olevate maade kohta ei teadnud me eriti palju. Küllap tegime mõnikord näo, nagu poleks neid olemaski. Oma lähimatest naabritest, Balti riikidest, olime me ära lõigatud. Ja nemad meist. Ühel päeval triivis siia kummipaat ja uurimine viis mind Lätti, Riiga. Käisin teisel pool raudset eesriiet, mida enam olemas ei ole. Maailm oli tookord teistsugune. Mitte parem ega halvem, lihtsalt teistsugune.”
„Ma saan lapse,” ütles Linda. „Ma olen rase.”
Wallander hoidis hinge kinni, nagu poleks ta öeldust aru saanud.
Siis jäi ta vahtima tütre musta nahkkostüümi alla varjatud kõhtu. Linda pahvatas naerma.
„Näha pole loomulikult veel midagi, mul on alles teine kuu!”
Hiljem mäletas Wallander Lindaga kohtumise ja suure uudise teatavakstegemise iga üksikasja. Nad kõndisid vastutuult ja pead õlgade vahele tõmmates alla randa. Tema küsis ja tütar vastas. Kui ta tunniajalise hilinemisega politseimajja tagasi jõudis, oli ta uurimise, mille eest ta vastutas, peaaegu unustanud.
Veidi enne kella viit, enne kui uuesti lund hakkas sadama, õnnestus neil leida kahe mehe pildid, kes tõenäoliselt olid relvaröövi ja jõhkra mõrvaga seotud. Wallander võttis kokku selle, mida kõik tundsid – nüüd olid nad lahendusele suure sammu lähemale astunud.
Kui koosolek oli läbi ja kõik oma pabereid ning kaustu kokku korjasid, tundis Wallander peaaegu vastupandamatut soovi rääkida teistelegi oma ootamatult suurest rõõmust.
Aga loomulikult ei öelnud ta midagi.
See polnud lihtsalt tema loomuses. Nii lähedale ta kolleege endale ei lasknud, mitte kunagi.
2
30. augustil