Murelik mees. Henning Mankell
kaitseks ütles. Andersson ei teinud märkmeid ja mõni aasta hiljem mõrvatud Olof Palmelt ei jäänud selle kohta samuti mingeid ülestähendusi.
Ka Åke Leander ei kommenteerinud peaministri kabinetist kuuldud raevupurset ei suuliselt ega kirjalikult. Ta lahkus teenistusest 1989. aasta esimesel jaanuaril, tõmbudes tagasi oma korterisse ja eetrisõprade seltsi. Tollane peaminister tänas teda südamlikult pika teenistuse eest ja pärast seda, kui ta 1998. aasta sügisel manalateele läks, ei tekkinud kellelgi tunnet, nagu ta oleks kummitusena peaministri büroosse naasnud.
Kõik sai alguse tollest raevupurskest. Lugu poliitikast, retk sohu, kus tõde ja vale üksteisega kohad vahetasid ja kus lõppkokkuvõttes selgust ei saabunudki.
I
SOHU SATTUMINE
1
Samal aastal, kui Kurt Wallander viiskümmend viis aastat vanaks sai, viis ta endalegi üllatuseks ellu oma kauase unistuse. Monast lahkuminekust saadik ehk juba ligi viisteist aastat oli ta mõelnud, et kolib Mariagatani korterist, mille seintes oli nii palju ränki mälestusi, hoopis ära maale. Iga kord, kui ta pärast rohkem või vähem trööstitut tööpäeva koju tuli, meenutas korter talle, et kunagi oli ta seal elanud koos perekonnaga. Nüüd vaatasid mööblitükid teda justnagu hüljatult, süüdistavalt.
Talle ei mahtunud pähe mõte, et elab samas korteris seni, kuni on juba väga vana ega saa ehk endaga ise hakkama. Kuigi ta polnud veel kuuskümmendki, meenus talle üha sagedamini isa üksildane vanaduspõlv ja ta teadis, et endale ta samasugust saatust ei tahaks. Aitas sellestki, kui ta hommikuti peegli ees habet ajades mõistis, et muutub oma isaga üha sarnasemaks. Kui ta noor oli, tuletas nägu rohkem ema näojooni meelde. Aga nüüd tundus, nagu võtaks isa tema keha tasapisi üle, otsekui jooksja, kes on tükk aega saba lõpus olnud, kuid jõuab nähtamatule finišilindile lähenedes järele.
Wallanderi maailmapilt oli üsna lihtne. Ta ei tahtnud muutuda üksinduses vananevaks kibestunud erakuks, ainsateks külalisteks tütar ja vahel ka ehk mõni endine kolleeg, kellele tuleb järsku meelde, et ta on ikka veel elus. Ta ei hellitanud religioosseid lootusi, et teispool musta jõge on midagi ees ootamas. Seal on ainult sama pimedus, millest ta kunagi siia ilma tuli. Kuni viiekümneseks saamiseni oli tal mingi ähmane hirm surma ees, see oli nagu isiklik mantra, et surm on elust ajaliselt palju pikem. Ta oli elu jooksul näinud liiga palju surnud inimesi. Nende tummades nägudes polnud vähimatki vihjet, et taevas oleks nende hinged vastu võtnud. Nagu paljud teisedki politseinikud, oli ta kokku puutunud surma kõikmõeldavate variantidega. Kohe pärast seda, kui ta viiskümmend sai ja seda politseimajas tordi ning tollase politseiülema Liza Holgerssoni standardfraasidest kubiseva mittemidagiütleva kõnega tähistati, hakkas ta uude, äsja ostetud märkmikku üles kirjutama kõikide meelde tulnud surnute nimesid. See oli õudne hobi ja ta ei saanud isegi aru, miks see teda köitis. Kümnenda enesetapjani jõudes – see oli umbes neljakümneaastane, praktiliselt kõikide mõeldavate probleemidega narkomaanist mees – andis ta alla. Mees poos ennast üles lammutamisele määratud maja pööningul, kus ta pesitses. Tema nimi oli Welin, ta poos ennast üles niimoodi, et kael kindlasti koheselt murduks ja teda ei ähvardaks pikk kägistamine. Kohtuarst oli Wallanderile öelnud, et see õnnestus. Mees oli olnud iseendale oskuslik timukas. Selle koha peal jättis Wallander enesetapujuhtumid sinnapaika ja püüdis selle asemel – tõesti rumal temast – meenutada kõiki noorukeid või lapsi, kelle ta surnuna oli leidnud. Aga peagi ta loobus, sest see oli liiga jälk. Hiljem hakkas ta häbenema ja põletas märkmiku ära, nagu oleks ta tegelenud millegi perversse ja keelatuga. Tegelikult oli ta ju rõõmsameelne inimene. Tuli ainult seda külge enda juures rohkem hinnata.
Ent surm oli teda alati saatnud. Ta oli teenistuskohustuste täitmisel ise mõned inimesed tapnud, kuid pärast kaasneva kohustusliku uurimise lõppu ei süüdistatud teda mitte kunagi liigse jõu kasutamises.
Kahe inimese tapmine oli täiesti omaette rist, mida tal tuli kanda. Kui ta naeris liiga harva, siis oli põhjuseks kõik see, mis tal oli tulnud läbi elada.
Kuid ühel päeval tegi ta otsustava sammu. Ta oli käinud Löderupis, samas kandis, kus ta isa kunagi oli elanud, et vestelda koleda röövi ohvriks langenud talunikuga. Ystadi poole tagasi sõites märkas ta väiksema kruusatee otsas kinnisvaramaakleri silti ja müügis olevat maja. Otsus tuli eikuskilt. Ta peatus, pööras auto ringi ja sõitis maja juurde. Juba enne autost väljumist taipas ta, et kinnistu vajab remonti. Varem oli see olnud U-kujuline vahvärkmaja. Nüüd oli üks majatiib puudu, võib-olla oli see maha põlenud. Ta käis õue peal ringi. Oli varasügisene päev. Ta mäletas veel praegugi sirges rivis üle tema pea lõuna poole lennanud linnuparve. Ta piilus akendest sisse ja mõistis peagi, et korralikult tuleks üle vaadata ainult katus. Vaade oli vapustav, ta aimas taamal merd ja sellel võib-olla koguni Ystadist Poolasse suunduva praami kontuure. Sellel 2003. aasta septembrikuu pärastlõunal armus ta majasse esimesest pilgust.
Ta sõitis otsemat teed Ystadi maakleri juurde. Hind oli niisugune, mis võimaldas tal pangast laenu saada. Juba järgmisel päeval oli ta maja juures tagasi koos maakleriga; see oli kiire jutuga noor mees, kelle mõtted näisid viibivat kusagil mujal. Maja viimaseks omanikuks oli Stockholmist maale kolinud noorpaar, kes otsustas lahku minna juba enne sisustamiseni jõudmist. Kuid tühja maja seintes polnud peidus midagi sellist, mis oleks teda hirmutanud. Ja kõige olulisem oli samuti selge: ta võib kohe sisse kolida. Katus peab veel mõne aasta vastu. Tuli ainult mõned toad üle värvida, võib-olla vann välja vahetada ja ka uus pliit osta. Kuid keskküttekatel oli ainult viisteist aastat vana, torud ja elektrijuhtmed umbes samast ajast.
Enne ärasõitmist küsis Wallander, kas maja vastu tunneb huvi veel mõni ostja. Üks soovija on küll, ütles maakler ja tegi mureliku näo, justkui sooviks ta, et just Wallander saaks maja endale; tegelikult aga tähendas see vihjelist hoiatust, et otsustada tuleb kohe. Wallanderil polnud plaanis hakata põrsast kotis ostma. Ta rääkis ühe oma kolleegiga, kelle vend tegeles ehitusekspertiisiga, ja tollel õnnestus juba järgmisel päeval tulla maja üle vaatama. Ekspert ei leidnud muid vigu kui need, mida Wallander oli juba isegi märganud. Samal päeval käis Wallander pangas ja sai teada, et tal on võimalik piisavalt laenu saada. Kõikide Ystadis töötatud aastate jooksul oli Wallander hajameelselt, kuid regulaarselt raha kõrvale pannud. Sellest piisas sissemakseks.
Õhtul istus ta köögilaua äärde ja tegi üksikasjaliku arvestuse. Olukord tundus omamoodi pidulik. Keskööks jõudis ta otsusele: ta ostab Svarthöjdeni nime kandva maamaja. Ehkki kell oli palju, helistas ta oma tütrele Lindale, kes elas Malmösse viiva tee lähedale rajatud uuselurajoonis. Tütar ei maganud veel.
„Tule siia,” ütles elevil Wallander. „Mul on uudiseid.”
„Nüüd öösel või?”
„Ma tean, et sul on homme vaba päev.”
Wallanderile tuli üllatusena jutt, mida Linda mõni aasta tagasi Mossby rannal jalutades rääkis – et ta on otsustanud isa jälgedes käia. Wallander mõistis kiiresti, et tütre otsus tegi talle rõõmu. Mingil kombel oleks tütar andnud nagu uue mõtte kõigile tema politseinikuna töötatud aastatele. Pärast politseikooli lõpetamist tuli Linda Ystadi tööle. Esimesed kuud elas ta kodus, Mariagatanil. See polnud väga hea variant, sest Wallander oli nagu vana koer, kes on harjunud istuma seal, kus ise tahab, ja peale selle oli tal raske suhtuda tütresse kui täiskasvanusse. Nende omavahelised suhted päästis see, kui Linda kolis omaette korterisse.
Sel õhtul rääkis Wallander Lindale oma kavatsusest. Järgmisel päeval tuli tütar temaga maale kaasa ja ütles kohe, et just see maja tuleks osta. Mitte mõni teine, vaid just see, tee lõpus olev ja merevaatega nõlvakul paiknev maja.
„Vanaisa tuleb sind kummitama,” ütles Linda. „Aga karta pole vaja. Ta on rohkem nagu kaitseingel.”
See oli tähtis ja õnnelik hetk Wallanderi elus, kui ta ostulepingule alla kirjutas ja suure võtmekimbu pihku sai. Esimesel novembril, pärast kahe toa ülevärvimist, kuid loobudes uue pliidi ostmisest, kolis ta sisse. Ta lahkus Mariagatanilt ega kahelnud hetkegi, kas ikka toimib õigesti. Esimesel uues majas veedetud päeval puhus kagust tormituul.
Juba esimesel õhtul läks tormi tõttu elekter ära. Järsku istus