Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie
„Kõik vähimagi tõestuseraasuta. Ülepaisutatud ja jõhker tegu, kuid parem on tegutseda liiga jõuliselt kui liiga jõuetult. Parem on olla kardetud kui põlatud. Shilla teadis seda. Poliitikas pole tunnetele kohta, mõistate?”
„Ma mõistan ainult seda, et ükskõik, kuhu ma ka ei satuks, hakkab mõni vana lollpea mind alati õpetama, kurat võtaks.” Niimoodi Jezal mõtles, kuid välja öelda ta seda ei kavatsenud. Mälestus inkvisiitoriabilisest, kes tema silme all puruks lendas, oli veel kohutavalt värske. Inimkeha lirtsatus. Kuumade verepiiskade padin tema näol. Ta neelatas ja lõi pilgu maha.
„Mõistan.”
Bayaz jahvatas monotoonselt edasi. „See ei tähenda muidugi, et kõik suured kuningad peaksid tingimata olema türannid! Valitseja peamiseks eesmärgiks peaks alati olema lihtinimese armastuse võitmine, sest selle võib saavutada väikeste tegudega, kuid see võib kesta terve elu.”
Seda ei kavatsenud Jezal niisama kõrvust mööda lasta, olgu vanamees nii ohtlik kui tahes. Oli selge, et Bayazil polnud poliitikavallas mingit praktilist kogemust. „Mis kasu on lihtrahva armastusest? Raha, sõdurid ja võim on ju aadlikel.”
Bayaz pööras silmad pilvede poole. „Nii võiks kõneleda laps, keda on lihtne libeda jutu ja nobedate sõrmedega ära petta. Kust aadlike raha tuleb, kui mitte talupoegadelt, kes põllul töötavad? Kes on nende sõdurid, kui mitte tavaliste inimeste pojad ja mehed? Kust saavad isandad oma võimu? See on ainult nende alamate vastutulek, ei midagi muud. Kui lihtrahvas tõeliselt rahulolematuks muutub, võib isanda võim hirmuäratava kiirusega kaduda. Võtame kas või keiser Dantuse juhtumi.” Bayaz osutas ühele paljudest raidkujudest, millel oli üks käsi õla juures küljest murdunud, teise käe pihus oli aga kamakas kõntsa, mille sees oli kasvama hakanud lopsakas samblatutt. Raidkuju oli kaotanud nina, ja sellest jäänud räämas auk oli tekitanud keiser Dantuse näole igikestva kohmetu hämmeldusilme, justkui oleks keegi talle peale sattunud, kui ta ennast kergendab.
„Rahvas pole eales armastanud ühtegi valitsejat rohkem kui teda,” lausus Bayaz. „Tema tervitas iga meest nagu võrdset, andis alati poole riigi tuludest vaestele. Kuid aadlikud sepitsesid tema vastu vandenõu, valisid ühe endi seast tema asemele, heitsid keisri vangi ja haarasid trooni.”
„Tõesti või?” mühatas Jezal pooltühja platsi vahtides.
„Aga rahvas ei jätnud armastatud monarhi hätta. Nad tõusid üles, hakkasid mässama ega lasknud end maha suruda. Mõned vandenõulased veeti paleedest välja ja poodi tänaval üles, teised hakkasid kartma ja tõstsid Dantuse tagasi troonile. Nii et näed, mu poiss, rahva armastus on valitsejale kõige kindlam kilp ohtude vastu.”
Jezal ohkas. „Mina valin iga kell isandate toetuse.”
„Hah. Nende armastus on kallis ja muutlik nagu tuul. Kas sa pole siis seisnud Lordide Kojas, kui seal on istung käimas?” Jezal kortsutas kulmu. Võib-olla oli vanamehe lobas tõesti tõetera. „Hah. Just selline ongi aadlike armastus. Parim, mida nendega teha saab, on nad leerideks jagada, rõhuda nende kadedusele, panna nad väikeste soosingu märkide eest võistlema, võtta endale au nende edu eest ja ennekõike hoolitseda, et ükski neist liiga tugevaks ei muutuks ja sinu võimule ohtu ei hakkaks kujutama.”
„Kes see on?” Üks kuju oli teistest märgatavalt kõrgem – aukartust sisendav hiliskeskeas mees tiheda habeme ja krussis juustega. Tema nägu oli kena, kuid suu oli karm, laup uhkelt ja raevukalt kipras. See oli mees, kellega ei naljatletud.
„See on minu õpetaja Juvens. Tema ei olnud imperaator, aga ta oli paljude imperaatorite esimene ja viimane nõuandja. Tema rajaski Impeeriumi, kuid ta oli peasüüdlane ka selle hävitamises. Suur inimene nii mitmes mõttes, kuid suurtel inimestel on ka suured vead.” Bayaz keerutas oma pikka kulunud keppi mõtlikult pihus. „Ajaloo õppetundidest tuleb õppust võtta. Mineviku vigu ei tohi korrata.” Ta vaikis hetke. „Välja arvatud siis, kui muud võimalust ei ole.”
Jezal hõõrus silmi ja vaatas platsil ringi. Kroonprints Ladislal oleks sellest loengust ehk kasugi olnud, kuigi Jezal kahtles selles. Kas ta tõesti kisti selle pärast eemale sõpradest, raske vaevaga välja teenitud võimalusest võita kuulsust ja saada aukõrgendust? Selleks, et kuulata mingi kummalise kiilaka rännumehe mõtisklusi?
Ta kortsutas kulmu. Üle platsi tuli nende poole kolmest sõdurist koosnev salk. Algul vaatas ta neid ükskõikselt. Siis taipas ta, et nad vaatavad otse tema ja Bayazi poole ning tulevad täpselt nende suunas. Nüüd nägi ta veel ühte kolmest salka, ja veel ühte, mis tulid eri suundadest.
Tal hakkas kurgus pitsitama. Sõdurite turvis ja relvad olid küll igivana tegumoega, kuid paistsid rahutukstegevalt tõhusad ja kulunud. Vehklemine on üks asi. Tõeline võitlus, kus on võimalus tõsiselt viga või surma saada, hoopis teine. See pole ju argus, kui hakkad muretsema, kui üheksa relvastatud meest selgelt sinu poole tulevad ja põgenemisteed ei ole.
Bayaz oli samuti sõdureid märganud. „Paistab, et meile on vastuvõtt ette valmistatud.”
Üheksa sõdurit astusid lähemale, nägu karm, relvad kindlalt pihus. Jezal ajas selja sirgu ja andis oma parima, et hirmuäratav välja näha, kuid ei vaadanud kellelegi silma ja hoidis käed mõõkade käepidemetest kaugel. Tal polnud vähimatki tahtmist kedagi närviliseks teha, nii et see teda mingi tuju ajel torkaks.
„Teie olete Bayaz,” ütles sõdurite juht, jässakas mees, kellel oli räpane punane sulg kiivri küljes.
„Kas see on küsimus?”
„Ei. Meie isand, keisri legaat Salamo Narba, Calcise kuberner, kutsub teid audientsile.”
„Või nii?” Bayaz vaatas sõduritesalka ja heitis siis kulmu kergitades pilgu Jezali poole. „Küllap oleks ebaviisakas keelduda, kui legaat on nii palju vaeva näinud ja meie jaoks auvalve korraldanud. Näidake teed.”
Kui öelda Logen Üheksasõrme kohta ühte asja, siis seda, et tal oli valus. Ta lohistas end üle katkiste tänavakivide, võpatades iga kord, kui keharaskus vigastatud pahkluule langes – ta lonkas, ahmis õhku ja vehkis kätega, et püsti jääda.
Vend Pikk-koib vaatas seda armetut etendust üle õla ja naeratas laialt. „Kuidas vigastused paranevad, sõber?”
„Valusalt,” mühatas Logen kokkusurutud hammaste vahelt.
„Kuid ma usun ikkagi, et te olete kogenud ka hullemat.”
„Hah.” Vanu haavu oli Logenil palju. Ta oli suurema osa oma elust enam või vähem valudes veetnud, paranedes liiga aeglaselt järjekordsest keretäiest. Ta mäletas esimest tõelist haava, mille ta oli saanud – see oli näohaav, mille oli löönud üks šanka. Ta oli tollal viieteistkümnene, kõhn ja sileda nahaga, ning külatüdrukutele meeldis veel teda vaadata. Nüüd tõstis ta käe ja puudutas pöidlaga vana armi. Ta mäletas, kuidas isa oli suitsuses saalis sideme vastu tema põske surunud, mäletas valusööstu, mäletas, et ta tahtis karjuda, kuid surus hambad huulde. Mees on vait.
Kui suudab. Logenile meenus, kuidas ta lebas kõhuli haisvas telgis, külm vihm telgikangale põristamas, ja pigistas hammaste vahel nahatükki, mis oli sinna pistetud, et ta karjuma ei hakkaks. Ta sülitas selle välja ja karjus ikkagi, kui tema selga lõiguti, et saada kätte noolepea, mis polnud koos varrega välja tulnud. Selle jäleda noolepea otsimiseks kulus terve päev. Selle mälestuse juures Logen võpatas ja liigutas kipitavaid abaluid. Tookord karjus ta nii palju, et ei saanud pärast nädal aega rääkida.
Pärast kahevõitlust Kolmpuuga ei saanud ta rääkida rohkem kui nädala. Ega kõndida, ega süüa, ja lisaks ta peaaegu ei näinud. Tema lõualuu oli murdunud, põseluu oli murdunud, roideid oli murdunud nii palju, et raske kokku lugeda. Tema luud olid nii puruks tambitud, et ta oli ainult üks valus ja nuttev, ennasthaletsev hunnik, kräunus oma kanderaamil iga liigutuse peale nagu titt. Üks vanaeit toitis teda lusikaga ja ta oli selle eest tänulik.
Selliseid mälestusi oli veel palju, nüüd tulid kõik need kobaras ja ründasid teda. Maharaiutud sõrm pärast Carleoni lahingut… see tulitas ja tulitas ja ajas ta hulluks. Või kuidas ta ärkas, kui oli päev otsa teadvusetu olnud, tookord kui talle mägedes pähe löödi. Kui Harding Morni oda tema soolikad läbi puuris,