Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie
vastutan.” Glokta vaatas Vissbruckile väga pikalt silma. „Nüüdsest peale suunatakse kõik vahendid maamüüride parandamisse ja tugevdamisse: uus kaitserinnatis, uued väravad, kõik katkised kivid tuleb välja vahetada. Ma ei taha näha ühtegi pragu, kust isegi sipelgas läbi mahuks, rääkimata Gurkhuli sõjaväest.”
„Aga kes seda kõike teeb?”
„Kohalikud ju ehitasid selle neetud müüri, eks? Kindlasti on nende hulgas osavaid töölisi. Otsige nad üles ja võtke palgale. Mis puutub kraavi, siis selle peab kaevama merepinnast madalamaks. Kui gurkullased tulevad, saame kraavi vee sisse lasta ja linna saareks muuta.”
„Aga sellega võib minna mitu kuud!”
„Teil on aega kaks nädalat. Võib-olla isegi vähem. Pange kõik niisama istuvad mehed tööle. Naised ja lapsed ka, kui nad jõuavad labidat hoida.”
Vissbruck põrnitses Vitarit. „Aga inkvisitsiooni omad?”
„Oh, neil on liiga palju tööd, nad peavad küsimusi esitama, et selgitada välja, kuhu teie viimane üleminkvisiitor kadus. Mõned aga valvavad ööl ja päeval mind, minu eluruume ja tsitadelli väravaid, et uue üleminkvisiitoriga sama ei juhtuks. Oleks ju kahju, Vissbruck, kui ma kaoksin, enne kui kaitserajatised valmis saavad, mis?”
„Muidugi, üleminkvisiitor,” pomises kindral. Aga minu meelest küll tohutu entusiasmita.
„Kuid kõik teised peavad tööle hakkama, teie sõdurid sealhulgas.”
„Aga te ei saa ju ometi oodata, et minu mehed…”
„Ma ootan, et iga mees annaks oma osa. Kõik, kellele see ei meeldi, võivad minna Aduasse. Nad võivad minna Aduasse ja selgitada oma vastumeelsuse põhjusi ülemlektorile.” Glokta kinkis kindralile hambutu irve. „Keegi pole asendamatu, mitte keegi.”
Vissbrucki punetav nägu oli väga higine, higipiisad olid suured. Tema mundri jäik krae oli niiskusest tume. „Muidugi, iga mees peab andma oma osa! Kraavi kallal asutakse kohe tööle!” Ta tegi hädise katse naeratada. „Ma leian vajalikud inimesed, üleminkvisiitor, aga mul on vaja raha. Inimestele tuleb maksta, isegi kohalikele. Lisaks on mul vaja ehitusmaterjale, kõik tuleb laevadega tuua…”
„Laenake kõik, mis vaja, et töödega pihta hakata. Võtke võlgu. Esialgu lubage kõike ja ärge andke midagi. Tema Eminents hoolitseb kõige eest.” Ma väga loodan. „Igal hommikul tahan ma ettekannet tööde edenemise kohta.”
„Selge, igal hommikul.”
„Teil on palju teha, kindral. Mina hakkaksin pihta.”
Vissbruck tardus hetkeks paigale, nagu ei teaks, kas anda au või mitte. Lõpuks ta lihtsalt pöördus kannal ja marssis minema. Kas ta on pahur, sest tsivilist käsutab teda, elukutselist sõdurit, või on seal midagi enamat? Kas ma rikkusin tema hoolega sepitsetud plaanid? Võib-olla oli tal plaan linn gurkullastele anda?
Vitari hüppas rinnatisesakilt müüriharjale. „Tema Eminents hoolitseb kõige eest? See oleks küll vedamine.”
Glokta põrnitses minema lonkiva Vitari selga, siis künkaid mandril, siis tsitadelli. Igal pool ohud. Ma olen ülemlektori ja gurkullaste vahel lõksus, kaaslaseks ainult tundmatu reetur. Huvitav, kas ma pean siin päevagi vastu?
Parandamatu optimist oleks seda paika võib-olla joomaurkaks nimetanud. Aga see pole isegi seda nime ära teeninud. See oli kusehaisune lobudik paari üksiku mööblitükiga, igal pool olid plekid igivanast higist ja hiljuti mahaaetud vedelikest. Roojaauk, kust pool rooja on välja tõstetud. Kõrtsi kundede ja töötajate vahel ei olnud võimalik vahet teha: purjus ja kärbseid täis kohalikud olid palavuses siruli. Nicomo Cosca, kuulus seiklejast palgasõdur, lamaskles keset seda prassingustseeni ja magas sügavalt.
Tema ajupuidust valmistatud tool oli tagasi kallutatud, nii et see seisis tagumistel jalgadel ja toetus vastu räämas seina. Cosca üks saapas jalg oli laua peal. Tõenäoliselt oli see saabas – mustast stüüria nahast, kuldse kannuse ja kuldsete pannaldega – olnud kunagi nii peen ja uhke, kui veel ette võib kujutada. Kuid enam mitte. Saapanahk oli lonti vajunud ja halliks kulunud. Kannus oli küljest murdunud, pannalde kullatis koorus ja raud selle all oli roostest pruuniplekiline. August saapatallas vahtis Gloktale vastu roosa, villis nahasõõr.
Ja saabas ei saakski omanikuga paremini kokku sobida. Cosca pikad vuntsid, mis kahtlemata oleksid pidanud olema stüüria keigarite kombel vahaga külgedele silutud, rippusid lõdvalt ja elutult tema paokil suu ümber. Tema kaelal ja lõual oli nädalane karvastik, midagi habeme ja tüüka vahepealset, krae vahelt vaatas korbaga kaetud, kooruva nahaga lööve. Mehe rasvased juuksed olid igas suunas turris, tühi oli ainult suur kiilas laik, mis punetas päikesepõletusest raevukalt. Lõtv nahk pärlendas higist, üle palgasõduri paistes näo ronis üksik laisk kärbes. Laua peal oli külili tühi pudel. Teist, pooltäis pudelit hoidis Cosca hellalt süles.
Vitari tunnistas seda joobnud allakäigu ilmekat pilti, põlgus tema näol oli maskist hoolimata selgesti näha. „See on siis tõsi, sa oled elus.” Hädavaevu.
Cosca kangutas ühe punase silma lahti, pilgutas seda, kõõritas ülespoole vaadata ja tema näole venis aeglaselt naeratus. „Shylo Vitari, tõepoolest! Maailm suudab mind siiski veel üllatada.” Ta maigutas suud, krimpsutas nägu, vaatas alla, nägi oma süles pudelit, tõstis selle üles ja võttis pika januse sõõmu. Ta kulistas pudelist, nagu oleks seal vesi. Kogenud joodik – justkui oleks selles muidu veel kahelda saanud. Esmapilgul tundub, et tema pole küll selline inimene, kellele linna kaitsmist usaldada. „Ma ei oodanud, et sind veel näen. Ehk võtad maski eest? See röövib mult võimaluse sinu ilu nautida.”
„Jäta selline loba oma hooradele, Cosca. Ma ei taha sinu haigusi saada.”
Palgasõduri kõrist kostis mingi mulisev heli, pooleldi naer, pooleldi köhimine. „Sul on endiselt printsessi kombed,” kähistas ta.
„Siis on see peldik vist palee.”
Cosca kehitas õlgu. „Kui oled piisavalt purjus, on kõik kohad ühtemoodi.”
„Kas sa arvad, et jääd kunagi piisavalt purju?”
„Ei. Aga üritada tuleb.” Justkui selle tõestuseks tõmbas ta pudelist veel ühe suutäie.
Vitari sättis end lauaservale istuma. „Mis sind siis siia toob? Ma mõtlesin, et sa levitad Stüürias riistaroostet.”
„Minu populaarsus kodumaal on mõnevõrra kahanenud.”
„Avastasid liiga sageli, et pead võitlema mõlemal poolel, mis?”
„Umbes nii.”
„Aga dagoskalased võtsid su avasüli vastu?”
„Mulle meeldiks palju rohkem, kui sina võtaksid mind vastu avatud jalgadega, aga inimene ei saa kõike, mida tahab. Kes su sõber on?”
Glokta tõmbas oma valutava jalaga laua alt ühe tooli ja võttis ettevaatlikult istet, lootes, et tool peab tema raskusele vastu. Põrandale pilpahunniku keskele prantsatamine ei näitaks mind küll sellises valguses, nagu ma tahaksin. „Mina olen Glokta.” Ta sirutas oma higist kaela ühele ja teisele poole. „Üleminkvisiitor Glokta.”
Cosca silmitses teda pikalt. Tema silmad olid verd täis valgunud ja aukus, silmalaud olid rasked. Kuid ikkagi paistab tema silmist mingi arvestamine. Võib-olla pole ta pooltki nii purjus, kui näidata tahab. „Seesama Glokta, kes sõdis Gurkhulis? Kuulus kolonel Glokta?”
Glokta tundis, et silmalaug hakkab tukslema. Ei saa öelda, et ma oleksin seesama inimene, aga mälu on kellelgi üllatavalt hea. „Ma loobusin sõduritööst aastaid tagasi. Üllatav, et te minust kuulnud olete.”
„Võitleja peab oma vaenlasi tundma, aga palgatud võitleja ei tea kunagi, kes tema järgmine vaenlane on. Alati tasub tähele panna, kes on sõjaväeringkondades kes. Ma kuulsin teie nime mõni aeg tagasi, teid mainiti kui inimest, keda tasub tähele panna. Te olevat vapper ja nutikas, nagu ma kuulsin, kuid hulljulge. See oli viimane kord, kui ma teist