Kümme aastat hiljem, I raamat. Vikont de Bragelonne. Alexandre Dumas
härra,» ütles Cropole. «Nüüd jääb mul veel küsida, kas härra kavatseb ka veel homseks oma korterisse jääda, – sel juhul panen ma need talle kinni; kui aga härral niisugust kavatsust ei ole, luban selle Tema Majesteedi saatjaile, kes peagi kohale jõuavad.»
«Õige,» sõnas tundmatu pärast üsna pikka vaikust, «aga kuna mul enam raha ei ole, nagu te näha võisite, siis peate selleks, et ma korterit võiksin edasi pidada, müüma linnas selle teemandi või siis pandiks võtma.»
Cropole uuris teemanti nii kaua, et tundmatu kiirustas ütlema:
«Eelistan, et te kivi ära müüksite, härra, sest see on kolmsada pistooli väärt. Juut – kas Blois’s ikka on mõni juut? – juut annab teile kakssada või koguni ainult sada viiskümmend. Võtke, mis ta teile pakub, isegi siis, kui ta annab ainult korteri hinna. Minge!»
«Oh, härra!» hüüdis Cropole, tundes häbi ootamatu alanduse pärast, mis tundmatu talle valmistas selle nii uhke ja omakasupüüdmatu järeleandmisega, samuti ka oma kõigutamatu kannatlikkusega kõigi riugaste ja kahtlustuste suhtes. «Oh, härra, ma ei usu, et teid Blois’s nõnda paljaks varastatakse, nagu te seda näite uskuvat, ja kui teemant on tõesti väärt nii palju, kui te ütlesite … »
Tundmatu heitis Cropole’ile jälle hävitava jäise pilgu.
«Ma ei tunne asja, härra, uskuge mind!» hüüdis võõrastemajapidaja.
«Kuid juveliirid tunnevad, küsige neilt,» vastas tundmatu. «Ma usun, et meie arved on nüüd selged, kas pole, härra peremees?»
«Jah, härra, ja ma kahetsen väga, sest kardan, et olen härrat solvanud.»
«Mitte sugugi,» vastas tundmatu kõikvõimsa majesteetlikkusega.
«Või jätsin mulje, nagu kooriksin üllast reisijat … Pange see hädalise vajaduse arvele, härra.»
«Ei maksa sellest enam rääkida; vast jätaksite mind nüüd üksi.»
Cropole kummardas sügavalt ja lahkus jahmunud ilmel, mis reetis ta head südant ja tõelisi südametunnistusepiinu.
Tundmatu sulges ise ukse ja, jäänud üksi, vaatas veel kord oma kukru põhja, kust ta oli võtnud väikese siidkotikese, oma viimase tagavara.
Ta soris uuesti oma tühjades taskutes, vaatas pabereid nahkmapis ja veendus, et ta on täiesti kuival.
Siis tõstis ta üleva liigutusega pilgu, milles väljendus ühtaegu rahu ja meeleheide, pühkis väriseva käega mõned higitilgad oma õilsalt laubalt ja pööras siis uuesti silmad maa poole. Ta vaade oli ülimalt majesteetlik. Torm möödus. Võib-olla oli ta tõesti hingepõhjast palvetanud.
Ta lähenes jälle aknarõdule, asus oma endisele kohale ning jäi liikumatult, tummalt ja surmvaikselt istuma, kuni taevas tumenema hakkas ja lillelõhnalisel tänaval lõid särama esimesed tuled, andes kogu linnale märku valgustada aknad.
VII
PARRY
Sellal kui tundmatu huviga jälgis süttivaid tulesid ja kuulatas teraselt kõiki linna hääli, astus ta tuppa isand Cropole, keda saatsid kaks teenrit, kes serveerisid õhtueine.
Välismaalane ei osutanud neile vähimatki tähelepanu.
Siis lähenes Cropole oma külalisele ja sosistas talle sügava aupaklikkusega kõrva:
«Härra, teemant on ära hinnatud.»
«Ahaa!» ümises reisija. «Ja edasi?»
«Härra, Tema Kuningliku Kõrguse juveliir annab selle eest kakssada kaheksakümmend pistooli.»
«Kas saite selle raha kätte?»
«Arvasin ka, et pean selle vastu võtma, härra. Siiski tegin lepingu juures tingimuseks, et kui härra saab oma rahaasjad korda, antakse teemant talle tagasi.»
«See oli tarbetu. Ütlesin ju teile, et te selle müüksite.»
«Sel juhul toimisingi teie soovi kohaselt, sest sain raha kätte, ilma et oleksin teemanti lõplikult müünud.»
«Võtke oma osa ära.»
«Ma võtan, kuna te seda nii tungivalt nõuate.»
Aadliku huulil lehvis nukker naeratus.
«Pange raha kummutile,» sõnas ta, osutades nimetatud mööbliesemele, ja pööras kohe pilgu kõrvale.
Cropole asetas sinna üsna mahuka kotikese, mille sisust ta eraldas korteriüüri.
«Ja nüüd ei tee härra ometi mulle seda meelehärmi, et keeldub õhtustamast. Ta lükkas juba tagasi lõuna; see on «Médicis’» majale solvav. Palun, härra, eine on serveeritud, ja ma julgeksin isegi lisada, et see näib üsna isuäratav.»
Tundmatu palus klaasi veini, murdis tüki leiba ega lahkunud süües ja juueski akna juurest.
Varsti kõlasidki trompetite ja fanfaaride vägevad helid. Kaugemal tõusis rahvahulga kisa, all-linn täitus tumedast suminast ja esimene selge heli, mille võõra kõrv kinni püüdis, oli lähenev hobusekapjade plagin.
«Kuningas! kuningas!» kordas kärarikas ja tunglev rahvahulk.
«Kuningas!» kordas Cropole, kes unustas oma külalise ja peened kombed ning sööstis rahuldama oma uudishimu.
Trepil põrkasid Cropole’iga kokku ja seltsisid temaga proua Cropole, Pittrino, teenijad ja kokapoisid.
Korteež lähenes aeglaselt, valgustatuna tuhandest laternast nii tänaval kui ka akendel.
Musketäride kompanii ja tihedalt üksteise kõrval liikuva aadlike salga järel tuli härra kardinali kandetool, mida nagu tõlda vedasid neli musta hobust.
Sellele järgnesid kardinali paažid ja teenijad.
Seejärel tuli kuninganna tõld, mille ustel seisid ta õuedaamid; ta aadlikud ratsutasid mõlemal pool tõlla kõrval. Siis ilmus kuningas, kes ratsutas toredal saksi tõugu suurelakalisel hobusel. Viibates akende poole, kust kõlasid kõige palavamad tervitused, näitas noor valitseja oma õilist ja võluvat nägu, mida valgustasid ta paažide tõrvikud.
Kuninga kõrval, ent temast kaks sammu tagapool ratsutasid Condé prints ja härra Dangeau; neile järgnes oma teenrite ja pagasiga kakskümmend õukondlast, kes lõpetasid selle tõelise triumfikäigu.
Kogu see hiilgus oli sõjakat laadi. Ainult mõned üksikud vanemad õukondlased kandsid reisiülikondi, peaaegu kõik teised olid sõjaväemundrites. Paljud kandsid terasja nahkpantsereid, nagu need olid moes Henri IV ja Louis XIII ajal.
Kui kuningas möödus tundmatu eest, kes oli nõjatunud aknarõdule, et paremini näha, ja varjanud oma näo, toetades selle käsivarrele, tundis viimane, kuidas ta süda kibedast kadedusest üle voolas.
Trompetite hääl joovastas teda, rahva hõiskamine kurdistas ta kõrvad, ta mõistus uppus hetkeks sellesse voogavasse valgusse, kärasse ja säravaisse piltidesse.
«Tema on kuningas!» sosistas ta meeleheites ja ängistuses, mis pidi küll jumala enda trooni ette tõusma.
Veel enne, kui ta oma süngest unelusest ärkas, kustus kogu see kära ja hiilgus. Ainult akna all tänavanurgal hüüdsid aeg-ajalt mõned kriiskavad ja kähisevad hääled: «Elagu kuningas!»
Kohale jäid ka kuus küünalt, mida hoidsid «Médicis’» võõrastemaja päriselanikud: Cropole’il oli kaks, Pittrinol ja igal kokapoisil üks.
Cropole kordas lakkamatult:
«Kui kena on kuningas ja kuidas ta sarnaneb oma kadunud isaga!»
«Niisama ilus!» kinnitas Pittrino.
«Ja kui uhke ilme tal on!» lisas proua Cropole, kes juba naabrite ja naabritaridega õhinal muljeid vahetas.
Cropole täiendas naise arvamust oma isiklike tähelepanekutega ega märganudki, kuidas üks vanake, kes väikest iiri hobust valjaidpidi järel talutas, asjatult püüdis «Médicis’» ees seisvast meeste ja naiste